Seepärast ei hakanud ma pikka juttu ajamagi, ütlesin kõrgele komisjonile lühidalt, et olen terve – ja seda usuti kohe paugupealt kui aumehe sõna kunagi. Anti paberilipakas pihku – stupai v kasarmu (mine kasarmusse). Läksin siis, visiitkuub seljas, joonilised püksid jalas, lai must kaap peas ja kepp käes. Valget rinnaesist ehtis must “Harrisoni” lips.
Kasarmu platsil olid teised mehed juba “stroisse” löödud ja aina kõlas: na praa-voo! na lee-voo! na pletšoo! ja šaagom maršš!
Üks suur paks ohvitseri-isand ajas teistega keset platsi juttu. Pärast sain muidugi teada, et too oli meie maakaitseväe družiina (umbes pataljonisuuruse üksuse) ülem ise. Tollele mehele ei tohtinud sõdur kunagi muidu vahenditult ligineda kui olgu vahest vaid raporteerimiseks. Aga kust ma siis sellest teadsid? Ja pealegi polnud ma ju veel sõdur. Astusin isanda juurde, sest ta oli kõige paksem ja tähtsam, kergitasin oma kaabut ja palusin juhatada, kus siin mind vastu võetakse.
Ega midagi ütelda või – isand jäi rahulikuks ja viisakaks kui lausus:
“Küll sellega juba hakkama saame. Seal kasarmus näidatakse kõik, mis vaja.”
Ning ta viipas vasakule, pruuni maja poole.
Ma kergitasin jälle tänades mütsi ja hakkasin astuma. Ohvitserid muigasid millegipärast, paks mees ise kah. Nojah, juba mõne päeva pärast sain ma aru, miks nad muigasid: olin kõrget ülemust kõnetanud kui omasugust. See jutt kõrge ülemuse kui omasugusega jäi mulle ka viimseks; isegi kui kaheksa kuu pärast sain ohvitseriks, võisin kõrget ülemust ikkagi kõnetada vaid suurima teadmisega, et tema on mu jumal ja mina ta alam.
Kasarmus silmitses vene veltveebel mind kui imelindu eest ja tagant.
“Tšem zanimalsa?” (Mis ametit sa pidasid?) küsis ta lõpuks.
“Puissaatelj” (kirjanik), vastasin ma.
“Aha, piisaarj”(kirjutaja), nentis ülemus.
“Net, nee piisaarj” (ei, mitte kirjutaja), protesteerisin ma haavunult. “Pissaatelj, pissaatelj!”
“E-eh, nee vsjo li ravnoo, piisaarj ali pisaatelj” (ükstäiskõik, kas kirjutaja või kirjanik), lõi veltveebel käega. “Bumaagu maratj umeejet vsääkij” (paberit määrida oskab igaüks).
Aga kompaniiülem, kes tuli kantseleisse sisekorra asjus, vaatas asjale teisiti. Ta oli 35-aastaselt reservi lastud või läinud ja 15 aastat elanud “ristiinimesena”. Sellepärast vist tundis ta kirjandust, oma jutu järgi kaunis hästi. (Et harilik vene jalaväe-ohvitser kirjandusest huvitatud oli, seda juhtus väga harva.)
“Tšto, artist?” (Mis, kas näitleja?), pöördus ta sisse astudes minu poole.
“Net, pissaatelj,” vastasin ma.
“Aa, pissaatelj …”
Ning siis algas jutt kirjandusest. Kapten B. oli kompaniiülema nimi, tal oli palju inimlikke vigu, nagu pärast osutus, kuid üks “viga” käis tal üle kõige – ta ei tahtnud olla harilik “armeiskij ofitser”, ta tahtis olla “haritud meesterahvas”, kultuuriinimene läbi ja läbi, keda sugugi ei võidaks painutada vaid hariliku ohvitseri mõõdupuu alla; ta tahtis olla seltskonnainimene ohvitseri mundris. Ning esimene asi, millega ta enda teistest kaadriohvitseridest eraldas, oli see, et ta igale vähegi haritud sõdurile ütles “teie”. Vene sõjaväes aga oli “sinatamine” seaduseks, sellest pidasid kinni isegi sõjaaegsed ohvitserid, pidasin sellest pärastpoole ohvitserina kinni minagi, sest kasvatus, distsipliin ja šabloon on kõvad asjad; pealegi, nagu üks vene kolonel ütles, “vene talumeest pole eluajal keegi teietanud; kui mina seda tegema hakkan, siis peaks ta mind totraks”. Ja vene “mužik” oli ju vene väes esitatud 90-protsendiliselt.
Kuid, näe, kapten B. tegi šikki ja teietas mind kohe algusest peale – ka teisi vähegi haritud sõdureid.
Meie jutt kirjandusest venis pikale ja oli veltveeblile nii kummaline ning vastik, et ta oma igavat ja haput nägu kuidagi ei suutnud distsiplineerida.
Kapten päris, millisesse perre ma kuulun – kas realistide, romantikute, naturalistide, impressionistide …
Mulle tuli meelde Joh. Aaviku kirjutis minu raamatust “Postimehes” ja ma vastasin, et olen esimene eesti dekadent!
“Huu!” hüüdis kapten. “See on midagi niisugust – sinist, lillat ja lainetavat …”
Ma küsisin, kas ta Andrei Belõi’d on lugenud, Vastas, et on. Aga tundus, et ei ole.
Noh, olgu mis oli, aga omamoodi tüüp oli see kapten B. küll. Küll edaspidi kuuleme temast veel mõndagi. Kas tal täit aru peas oli, seda ei tea ma tänase päevani.
Meie esimene kõnelus lõppes sellega, et kapten sai paberite allakirjutamisega valmis ja läks minema, jättes mu jälle veltveebli kätte. Ja pärast härrasmehelikku juttu kompaniiülemaga kukkusin ma kui parnassilt alla veltveebli ette, kes urises:
“Kui sa ülemusega räägid, siis seisa sirgelt ja ära karju ikka jaa-jaa nagu mõni eesel. Ülemusele öeldakse just nii!, mitte aga jaa! Ja üldse, jäta kõrvale kõik oma kirjakunst. Eeskätt, juuksed maha, lipsud ja maniskid maha! Ja siis muretse endale inimesemoodi rõivad ja saapad, sest mundreid niipea ei anta ja selles riietuses oled sa nagu tšuutšelo (hernehirmutis) teiste seas.”
Kui ma julgesin veidi nagu vastu öelda, meenutades peent jutuajamist kõrgema ülemusega, kõlas kärgatus:
“Nee rassuždatj! (Mitte arvustada!) Käi oma jaoskonda ja melli end jaoskonnaülemale. Küll see sinust asja teeb!”
Sain, ei mäleta kust, säärsaapad ja kunstnik Karinilt (surnud) lühikese kuue. Kaabut ja maniskeid-lipse aga ikkagi maha ei pannud, sest millega pidin ma siis katma oma pead ja kurgualust? Nii et seisin “strois” ikka oma laias kaabus, valge krae kaelas, must lips ees ja joonilised püksid säärsaabastes. Kaabu ette kinnitati vaskne rist pealkirjaga: Za veeru, tsarää, oteetšestvo (usu, tsaari ja isamaa eest). Selle risti all algas siis mu “sõjaväeline karjäär”.
Kuu aega tantsitati meid kasarmuplatsil, nii et higi voolas ja õhtul kasarmu raudvoodi põhukotile heites tuli uni kohe kui puuga pähe. Meeleolutseda polnud aega. Ja ega olnudki midagi iseäralist meeles. Suure sõja perspektiivid olid täiesti tumedad ja tundmatud. Loodeti peatset sõja lõppu. Pealegi olime meie ju ratnikud – maakaisteväelased, kes õigusega olid kindlad, et vähemalt niipea või ka üldse rindele minekut ei tule. Õudusmeeleoludes kõndisid ümber vaid need, kellele juba see kasarmuelu ja “utsin” oli kibe ja jube küllalt ja kes – ka õigusega – kartsid, et sõja ajal on kõik võimalik ja rindele saatminegi mitte väga võimatu.
Enesest mõista, et perekonnainimesed ja need, kel koju jäi maha majapidamine – talu, ettevõte, amet –, tundsid muret ka koduste asjade ja inimeste pärast. Ja meie seas oli ka vanemaid inimesi, kuna ratnikeks olid arvatud kahe kategooria mehed: liiga vanad tagavaraväelased – mehed kuni 46 aasta vanuseni – ja ehtsad ratnikud, s.o. need, kes sellisteks arvatud “loositõmbamise” õiguste järgi ja kellest paljud olid üsna haljad noorukid.
Noorukitel muidugi oli muret vähem – ja nende hulka kuulusin ka mina. Kuid vanematel meestel polnud kerge kõik maha jätta ja vaadata väga tumedasse tulevikku.
Likvideerisin linnas oma korteri (s.o. mööbliga toa); osa asju, mis mul oli, pakkisin sisse ja jätsin majaperemehe juurde hoiule (ühes kauase maksmata üüriga), osa, tarvilikuma, tõin kasarmusse ja seadsin oma elu täielikult kasarmujalale. Lühidalt, boheemlase ajajärk oli läbi, olin sõdur.
Põuasele kuivale suvele, mis oli erakordne küllalt ja tekitas halbu ennustusi, mis täitusid, järgnes augustilõpu täielik päikesevarjutus. Ka mitte-ebausklikkudele inimestele oli see krõbe küllalt. Täielist päikesevarjutust polnud ma, muidugi, varem näinud ja ei näe vist enam oma elus. Nii et just 1914. aastal, Maailmasõja algul, sain teda ainukordselt näha. Kummaline igatahes. Taevas oli selge ja varjutust