Krahv Henrik oli väga rahul. Onupoja maade enda kätte haaramine oli olnud tõesti väärt mõte. Nüüd, kus Kindluse eesotsas on ka oma inimene, ei saa sellest mingit tüliküsimust tekkida. Nii et Tratteni valdused muutusid üsna vähese vaevaga üle poole suuremaks.
„Ja kuidas käib mu lugupeetud sugulaste käsi?“ irvitas ta.
„Krahv Ludwig on surnud,“ tunnistas väeülem. „Ma püüdsin küll teda elusalt kinni nabida, aga keegi sõduritest oli talle enne otsa peale teinud, kui ma tähele panna jõudsin.“
„Olgu peale. Ja noor Melchior?“
„Kuidas seda nüüd öelda, härra krahv.“ Väeülem laiutas nõutult käsi. „Noor Melchior on kadunud nagu tina tuhka. Ma lasksin kõik kõrvalhooned ka läbi otsida, aga teda ei olnud kuskil. Leiti ainult üks vanake. Ma mõtlesin, et temast küll mingit ohtu olla ei saa, ja lasksin ta minema, las levitab Tratteni sõjaväe kuulsust. See, et Melchiori lossis ei olnud, on täitsa kindel.“
„Oleks tulnud ümbruskond läbi otsida!“ vihastas krahv Henrik. „Kuidas ma ta nüüd enam üles leian?“
„Me ei tundnud ümbruskonda nii hästi kui tema,“ ütles väeülem. „Pealegi olid mehed pärast lahingut väsinud.“
Krahv Henriku huuled liikusid hääletult. See oli tema komme kiruda.
„Kutsuge kirjutaja siia,“ käskis ta teenrit. „Sellest peab kohe Meister Cristianile teatama.“
VIIES PEATÜKK,
mis kõneleb ühest lõbusast, aga üsna äkilise lõpuga õhtupoolikust Võtmeaugu kõrtsis
Skolaar Alexius oli käised üles käärinud ja silmitses tähelepanelikult oma käsivarsi.
„Mul on tunne, et veini laiendav toime mu veresoontele on andnud juba mõningaid tulemusi,“ väitis ta.
„Küllap vist,“ nõustus Melchior. „Ja vähe sellest, isegi kõrvus sumiseb. Mis su teadusel selle kohta öelda on?“
Neil oli juba teine suur savikann poole peal. Lisaks oli igaühe ette taldrikule tekkinud aukartustäratav kuhi paljaksnäritud konte. Tuju oli kõigil hea ja järgmise päeva ebamäärasus ei teinud kellelegi neist erilist muret.
„Vein muudab alguses maailma värvid eredaks ja kustutab nad siis hoopis,“ pomises munk Balthasar. „Vein on nagu surm. Sest kas mitte teadmine saabuvast pimedusest pole see, mis sunnib meid silmale nähtavaid kujusid ilusaks pidama?“
„Näiteks seda tüdrukut seal,“ naeris Melchior ja osutas ühele paar lauda edasi istet võtnud neiule. See oli noor, pikkade tumepruunide juuste ja heleda näonahaga, kenasti ja jõukalt, aga võõrapäraselt riides. Ta istus üksi ja näis millegi pärast mures või nukker olevat. Laud tema ees oli tühi.
Samal hetkel istusid tema juurde kaks Kindluse märkidega sõdurit ning hakkasid talle kiiresti läbisegi midagi seletama. Tüdruku näole ilmus kohkunud naeratus. Ta ei saanud ilmselt aru, mida temast tahetakse, aga püüdis säilitada viisakat tähelepanelikkust.
„Olen seda tüdrukut apteegis näinud,“ ütles skolaar Alexius. „Tema nimi on Laura ja ta on itaalia kaupmehe Lorenzo tütar.“
„Lorenzo kuulub Vennaskonda,“ ütles Balthasar. „Minu jaoks piisab sellest täiesti.“
„Mis asi see vennaskond niisugune on?“ küsis Melchior.
„Sa ei teagi või?“ imestas munk. „Võõramaa Kaupmeeste Vennaskond on salkkond kõige hirmsamaid madusid kogu Linnas. Nad muud ei teegi, kui uurivad, kuidas Linna murede ja kitsikuse najal maiseid rikkusi kokku ajada ning mässida ta oma valede ja pettuse võrku, ära kägistada ja verest tühjaks imeda. Ma ei või neid silmaotsaski kannatada.“
„Vend Balthasari poolt antud ülevaade vajab mõningaid täpsustusi,“ segas Alexius vahele. „Ühelt poolt on see muidugi õigus, aga ei tohi jätta ka märkimata, et Linn püüab kõigi võõramaalastega täpselt samuti toimida. Sellepärast ei jää neile muud võimalust kui Vennaskonnaga liituda.“
„Minu siiras poolehoid kuulub siiski Linnale,“ ütles Balthasar.
„Itaallane Lorenzo on ainuke Vennaskonna liige, kes on endale siit maalt naise võtnud,“ jätkas Alexius. „Sellepärast on ta Linna ja Vennaskonna tüliküsimustes sageli vahendajaks. Niipalju kui mina tean, on ta aus mees, sest vaidluse vürtsihindade üle lahendas ta igatahes väga õiglaselt. Sellegipoolest ei ole tark Vennaskonnaga lähemat tegemist teha ja ma arvan, et vahetule kogemusele toetuvad andmed ka selle tüdruku kohta võivad kujuneda heale tervisele äärmiselt ebasoovitavateks.“
„Igatahes ei kõlba need Kindluse kuked sugugi tema seltskonda,“ teatas Melchior ja tõusis ähvardavalt püsti. „Lähme ja ajame selle asja korda.“
„Ainult minu lugupidamisest sinu vastu, Melchior,“ ütles skolaar Alexius. „Miski muu kui sinu ennastohverdav pühendumine teadusele ei kõlbaks ju antud teo ajendiks.“
„Ebausu käsilased tuleb neitsi ihu pealt ära pühkida nagu kärbsed äsja ahjust võetud koogilt,“ röögatas Balthasar ja tormas neile järele.
„See on muide tähelepanuväärne, kuidas kärbsed ei tee vahet koogi ja mädaneva raipe vahel,“ alustas skolaar, „ja tõestab järjekordselt, et…“
Ta ei jõudnud jätkata. Sõdurid olid neid tähele pannud ja tõusid püsti.
„Mu härrad,“ kõnetas neid Melchior, „tahaksin teha teile ettepaneku vabastada noor daam oma seltskonnast.“
„Ja mispärast siis?“ kohmas üks sõdur rämeda häälega. „Tal on meiega täitsa õdus.“
„Ja järjest õdusamaks läheb,“ toetas teda irvitades teine.
Laura jälgis toimuvat hämmastunult.
„Mida üks ilus piiga kõrtsist muud otsib kui meeldivat seltsi?“ jätkas esimene sõdur pilklikult. „Ja meie selts on väga meeldiv. Paremat ei leia siit kõrtsist mingil juhul.“
Melchior andis talle asjalikult tugeva lõuahaagi ja mees lendas seliti põrandale. See-eest oli teine asjade sellist käiku ette näinud ja tõmbas välkkiirelt mõõga tupest. Nüüd vaatas ta vihase pilguga kolmikut, kes seisis tema ja väljapääsu vahel.
Edasi läks kõik väga kiiresti. Sõduri kõrvale ilmus järsku üks tähelepandamatu välimusega hallis kuues mehike, haaras põuest lühikese pistoda ja torkas selle sõduri ribide vahele. See kukkus maha ja mehike nihutas ta ettevaatlikult laua alla. Teised kõrtsikülalised ei pööranud juhtuvale erilist tähelepanu. Kaklused toimusid Võtmeaugus peaaegu igal õhtul ja kõigile oli teada, et vahelesegaja sai ikka kõige suurema osa.
„Nuuskur Clawes, teie teenistuses,“ esitles hallis kuues mees ennast. „Kellega on mul au?“
„Need siin on minu sõbrad,“ ütles Melchior, „skolaar Alexius ja munk Balthasar. Neid te võib-olla juba tunnete, sest nad elavad Linnas pikemat aega, mina aga saabusin siia üsna hiljuti ja sellepärast ei tohiks te minust midagi kuulnud olla. Mu nimi on Melchior.“
„Melchior?“ kordas Clawes. „Kas seesama riiklik kurjategija, keda Kindlus laseb taga otsida?“
„Minu teada küll mitte,“ vastas Melchior. „Küllap on sellenimelisi teisigi.“
„Kelle suguvõsa on mitmeid põlvkondi seadusevastaselt enda käes pidanud osa põliseid Tratteni maid ja Tipperdingeli lossi?“
„See on vale!“ hüüdis Melchior jahmunult.
„Tasem, noormees,“ sosistas Clawes. „Praegu ma kordasin ainult Kindluse heeroldi sõnu. Kas see on vale või õige, mind väga ei huvitagi. Sinu kinnivõtmiseks mulle igatahes korraldust antud ei ole ja nii