Ratsanik Melchior
ESIMENE PEATÜKK,
mis kõneleb Tipperdingeli vana krahvi Melchiori surmast ning tema kummalisest pärandusest
Keegi laskus kiirustades mööda veinikeldri kitsast keerdtreppi alla. Tema sammude kobin katkestas äkitselt laua ümber istuva seltskonna mõnusa jutupomina. Krahv Ludwig ja tema jahikaaslased olid vaevalt tund aega tagasi terve päeva kestnud väsitavalt retkelt lossi jõudnud ning otsejoones siia maitsmissaali tulnud, aga nüüd häiris pahaendeline tõmbetuul nende just kujunema hakanud meeleolu ja kiskus mõtted uuesti pingule.
„Krahv Ludwig!“ hüüdis see keegi alla saali astumata. „Tulge ruttu!“
Kõnetatu ajas end torisedes laua äärest üles. Veinikeldri ülem oli just läinud tagaruumi tema lemmikmargi järele ning tal polnud vähimatki tahtmist pudelite avamise juurest eemal viibida.
„Jätkake ilma minuta,“ ütles ta end pisut kogunult. „Ma tulen kohe tagasi.“
Ta järgnes veidi takerduval sammul teenrile, kes keeldus oma sissetungimise kohta igasuguseid seletusi andmast. See oli tema isa lemmikteener, kes võis endale lossis rohkem vabadusi lubada kui teenrid muidu, aga et ta oli aus ja õiglane mees ega kasutanud oma eelistatust kunagi kurjasti, siis ei pannud keegi talle seda pahaks.
Nad ronisid trepist üles, läksid läbi vastuvõtu- ja ootesaali ning astusid kõrvaluksest välja. Teener võttis suuna lossi tagahoovi poole. Mõne hetke pärast sisenesid nad külghoonesse, tõusid trepist üles teisele korrusele ning seisid raske tammepuust ukse ees.
„Ma ootan siin,“ ütles teener. „Vana krahv tahab teiega nelja silma all kõnelda.“
„Ja see ongi kõik?“ vihastas krahv Ludwig. „Kas see tõesti ei võinud homseni kannatada?“
„Niisugune oli krahv Melchiori soov,“ vastas teener rahulikult. „Ning seni on veel tema Tipperdingeli suguvõsa pea.“
Ohates astus krahv Ludwig oma isa tuppa.
Krahv Melchior ajas ennast ägisedes voodis istukile.
„Siin sa mul oledki,“ tervitas ta poega. „Ega ma polekski lasknud sind häirida, aga see jutuajamine ei kannata tõesti homseni. Nagu sa peaksid teadma, on mul väga korralik kõrvakuulmine ja ma olen tõepoolest seni veel Tipperdingeli suguvõsa pea. Põhjus, miks ma sind kutsuda lasksin, on see, et homsest alates saad selleks sina, oled sa siis selle ära teeninud või mitte.“
„Niisuguste asjadega ei naljatata,“ ehmatas krahv Ludwig.
„Ära sega mulle vahele,“ ütles krahv Melchior kumedalt. „Ma ei kutsunud sind siia rääkima, vaid kuulama. Ja mu aeg pole raisata.“ Ta jõi öölaual seisvast peekrist mõned lonksud vett ning tema käe värinast sai krahv Ludwig aru, et seekord on isal tõsi taga.
„Mis puutub lossi ja maadesse,“ jätkas vana krahv, „siis nende kohta on paberid ammu valmis ning seisavad korra järgi Kindluses hoiul. Ma olen üsna kindel, et nendega seal midagi ei juhtu, sest viimasel ajal on meil Kindlusega ikka head suhted olnud ning praegune Meister näib olevat rahulik ja tõsine mees, kes ennast igasuguste tülikülvajate tahtmise järgi naljalt kõigutada ei lase. Sellegipoolest on mul segaste aegade puhuks siiski ka teised täpselt samasugused valmis tehtud. Need seisavad mu õepoja Henriku käes. Kui keegi peaks Tipperdingelit sõjaga ähvardama, võid abipalvega julgelt tema poole pöörduda. Olgugi ta muidu äkilise iseloomuga, lahinguvälja jaoks pole temast paremat liitlast kuskilt leida. Ühtlasi otsustasin ma talle ka hulga raha jätta, sest sinu rikkust see oluliselt ei vähenda, aga temal läheb piiri peal elades pidevalt suuremat sõjaväge tarvis ja see kipub kõik ta varad alla neelama. Raha on valmis pandud, majandusülemale on korraldused antud, sinu asi on see pärast minu surma talle kohe ära saata.“
Krahv Ludwig avas suu ja tahtis midagi öelda, aga isa peatas ta käskiva käeviipega.
„Oma arusaamise minu otsuste kohta võid rahuga enda teada jätta. Minu tahe on niisugune ja sinu ülesanne on seda täita. Nüüd kuula edasi. Sinu pojale, noorele Melchiorile, olen ma ka mõelnud. See poiss on palju rohkem väärt kui sina ja su seltskond kokku ning võib auga minu nime maailmas edasi kanda. Ja kui ma temas eksinud pole, võib loota, et tema viib lõpuni selle töö, mida mina kunagi alustasin, aga millest minu jõud siiski üle ei käinud. Nii on lood. Raha ma talle ei jäta, selle kulutaks ta niikuinii kohe asjatult ära ja see mõjuks ühtlasi ta noorele iseloomule pahasti. Maid ma osadeks jagama ei hakka, see tõstaks asjatut tüli. Ma jätan talle kolm asja. Kui ta neid õigesti kasutada mõistab, on sellest nii maailmale kui ka talle endale palju rohkem tulu, kui Linna kaupmeeste käest kahekümne aasta jooksul läbi käib. Kuula tähelepanelikult. Esiteks, tagumiste tallide kõige vasakpoolsema latri tagaseinal rippuv sadul jäägu temale koos sadulatasku ja kõige sellega, mis seal sees on.“ Krahv Melchior hakkas hingeldama, suur rääkimine väsitas teda silmanähtavalt. „Teiseks saab talle kirjurite toas suure paberite kapi põrandal igasuguste vanade ja tarbetute asjade seas vedelev musta-valgekirju hanesulg. Ja kolmandaks, kellatorni kambris peaks kuskil olema üks vana pasun. See jääb ka temale. Mis peaasi, neid kolme asja ei tohi ta üksteisest lahutada. Kätte pead sa need talle andma alles siis, kui ta täisealiseks saab. Jäi meelde?“
„Jäi,“ vastas krahv Ludwig. „Aga ma ei saa päris täpselt aru, mis töö see niisugune on, mida selliste riistadega lõpule peab viima.“
„Ja mis sellest siis on, et sina oma kääbusemõistusega sellest aru ei saa?“ ägestus krahv Melchior. „Ega ma neid sinule ei jätagi. Vaata ainult, et sa neid veinikruusi taga ära ei unusta. Ah jaa, muide…“ Ta nägu tõmbus valust krimpsu ja silmad läksid pungi. „Seal sadulataskus on üks võti. Sellega võib…“ Tal tuli õhust puudu ja Ludwig tormas akent avama.
„… avada…“ jõudis vana krahv veel öelda, siis muutus hääl ta kurgus arusaamatuks käginaks ja ta keha raputasid krambid. Mõne hetke pärast lihased lõtvusid. Ludwig sulges isa silmad ning tõstis ta käed rinnale risti.
Uks lükati praokile ja teener vaatas sisse.
„Sina, tõbras, kuulasid muidugi kõike pealt?!“ müristas talle krahv Ludwig, nüüdsest Tipperdingeli suguvõsa pea. Teener tõmbus näost kaameks, aga ei öelnud midagi.
Äkitselt kadus krahvil igasugune soov veinikeldrisse külaliste juurde tagasi minna.
TEINE PEATÜKK,
mille tegevus toimub suur hulk aastaid hiljem, kui noor Melchior on otsustanud oma ülikooli-õpingud pooleli jätta
„Lõppude lõpuks on see sinu isiklik asi,“ ütles krahv Ludwig ühtaegu nii tüdinult kui vihaselt. „Seda, et ülikoolis midagi asjalikku ei õpetata, tean ma isegi väga hästi, kuigi ma seal käinud ei ole. Seda pole sul mulle tarvis seletada. Selle asemel soovitan ma sul meelde tuletada, et sa valisid selle tee ise. Kui sa oleksid kuulanud mind ja mitte oma sõpra Derilgingeni Jacobit, poleks sa iialgi pidanud oma pead igasuguste teadustega vaevama. Nii et ära tule ennast õigustama.“
„Ma ei õigustagi ennast,“ kõrgendas Melchior häält. „Ma lihtsalt arvasin tollal, et see, mis sobib Jacobile, kõlbab ka mulle. Tead ju isegi, kui head sõbrad me temaga lapsepõlves olime. Kust võisin mina arvata, et meie iseloomud ja kalduvused lõpuks nii erinevateks osutuvad. Nüüd on mul selge, et teadustega pole minul esialgu midagi peale hakata ning Jacobi ja teiste skolaaride1 seltsis Ülikoolilinna veinikeldrites ringi tuuseldamine ei paku mulle ka enam mingit lõbu. Niisiis tulin ma sealt otsejoones koju tagasi. Kas see pole mitte kõige mõistlikum kõigist lahendustest?“
„See pole praegu oluline!“ röögatas krahv Ludwig. „Ma tahaksin väga teada, mida sa minust tahad!“
Melchior hakkas sisimas küll taipama, et praegu, kus isa pole veel lõunat söönud, ei ole sugugi õige aeg temaga oma edasise käekäigu üle nõu pidada. Aga jonnakas krahviveri ei lubanud tal alustatud asja pooleli jätta.
„Ja mida sina minust tahad?“ küsis ta vaikse, aga enesekindla ja isegi väljakutsuva häälega. „See, mis minust saab, on ju lõppude lõpuks sinu asi. Mina võin teha, mida ma ise heaks arvan. Võin mööda maailma ringi hulkuda ja raha kulutada – sinu asi on mu arved kinni maksta,