Sõda ja rahu. III ja IV. Lev Tolstoi

hulka võlausaldajad ja kõik need, kel oli asjaajamisi tema isaga, ja vaenlastele ning vihameestele mõteldes meenutas ta iga kord Anatole’i, kes oli talle nii palju kurja teinud, ja ehkki Anatole polnud vihamees, palvetas ta rõõmuga tema kui vaenlase eest. Ainult palvetades oli tal jõudu selgelt ning rahulikult mõtelda vürst Andreile ja ka Anatole’ile kui inimestele, kelle suhtes tema tunded on kadunud, võrreldes hirmu ja aukartusega Jumala ees. Kui palvetati keisri perekonna ja sinodi eest, tegi ta eriti sügavaid kummardusi ja lõi risti ette ning ütles endale, et kuigi ta ei mõista, ei või ta kahelda ning armastab ikkagi valitsevat sinodit ja palub tema eest.

      Eestpalve lõpetamise järel pani diakon oraarioni risti ümber rinna ja lausus:

      „Ja anname iseendid ja oma elu Jumala, Kristuse hoolde.”

      Ja anname iseendid Jumala hoolde, kordas Nataša oma südames. Mu Jumal, ma annan enda sinu tahtmise hoolde, mõtles ta. Ma ei taha midagi, ma ei ihka midagi; õpeta mulle, mida teha, kuidas tarvitada oma tahet! Võta mind, võta mind ometi! palus Nataša, hing tulvil harrast kärsitust, risti ette löömata, peenikesed käed langetatud, otsekui oodates, et nüüd kohe võtab nähtamatu jõud ning vabastab ta temast endast, tema kahetsusest, ihadest, etteheidetest, lootustest ja pahedest.

      Krahvinna heitis jumalateenistuse kestel mitmel korral pilgu oma tütre hardasse, hiilgavate silmadega näkku ja palus Jumalat, et ta Natašat aitaks.

      Keset jumalateenistust, erinevalt selle korrast, mida Nataša hästi tundis, tõi köster äkki selle pingi, millel nelipühadel põlvili palveid loetakse, ja pani altariukse ette. Lilla sametmütsiga preester tuli, kohendas juukseid ja laskus vaevaliselt põlvili. Kõik tegid sedasama ja vaatasid arusaamatuses üksteisele otsa. Järgnes palve, mis äsja sinodist oli saadud, palve, milles paluti, et Jumal päästaks Venemaa vaenlaste sõjakäigust.

      „Issand, vägede Jumal, meie pääsmise Jumal,” alustas preester selle selge ja paatoseta ning vagura häälega, millega loevad ainult slaavi vaimulikud lugejad ja mis nii vastupandamatult mõjub vene südamele.

      „Issand, vägede Jumal, meie pääsmise Jumal! Tõsta oma pale armus ja helduses oma alandliku rahva üle ja kuula meid, inimesearmastaja, ja heida meile armu ja halasta meie peale. Sinu maad segadusse ajades ja kogu maailma rüüstates on vaenlane tulnud meie peale; sinu seadusi jalge alla tallates tahab ta hukka saata sinu valdust ja ära hävitada sinu püha Jeruusalemma, sinu armastatud Venemaad, tahab rüvetada sinu templid, purustada altarid ja ära teotada meie pühapaiga. Kui kaua, Issand, kui kaua peavad patused kiitlema? Kui kaua peab seadusevastane vägi võimutsema?

      Issand, meie valitseja! Kuula meid, kes me sinu poole palvetame; kinnita oma jõuga kõige vagamat ainuvalitsejat, meie suurt isandat keiser Aleksander Pavlovitši, pea meeles tema õiglust ja tasadust, tasu talle tema heategusid mööda ja kaitse meid, oma armastatud Iisraeli. Õnnista tema nõuandjaid, ettevõtmisi ja tegusid; kinnita oma kõikvõimsa käega tema valitsust ja kingi talle võit vaenlase üle otsekui Moosesele Amaleki üle, Gideonile Midjani üle ja Taavetile Koljati üle. Kaitse tema sõjaväge; pane vibu toeks nende käsivarrele, kes sinu nimel on kokku kogunenud, ja kosuta nende rammu võitluseks. Ole meie relv ning kilp ja tõuse üles meile abiks, et langeksid häbisse need, kes on kurja nõuga meie vastu tulnud; olgu nad sinu ustavate vägede ees kui põrm tuule ees; paisaku sinu inglid nad maha ning ajagu nad pakku; ja mingu nemad võrkudesse, enne kui nad märkavad, ning püünistesse otsekui hea saak; ja kukkugu nad sinu sulaste jalgade ette ning olgu meie väele tallata. Issand! Sinu võimuses on päästa suured ja väikesed; sina oled Jumal, ja inimene ei saa sinu vastu.

      Jumal, meie isa! Näita meile oma heldust ning armu, mis on igavene; ära pööra meist oma palet, ära põlga meid meie puuduste pärast, vaid andesta meile meie üleastumised ja patud oma suures halastuses ja helduses. Pane meie sisse puhas süda ja uuenda õiget vaimu meie sees; kinnita meid kõiki usus sinu sisse, julgusta meid lootusega, elusta tõelise armastusega üksteise vastu, relvasta üksmeelega, et me õigesti kaitseksime pärandust, mille sa oled kinkinud meile ja meie isadele, ja ärgu tõusku jumalakartmatute valitsuskepp nende saatuse üle, kes on pühitsetud.

      Issand, meie Jumal, kellesse meie usume ja kelle peale meie loodame, ära saada meid häbisse meie ootuses sinu armu peale ja ilmuta end, et näeksid need, kes meie ja meie õigeusu vihavaenlased on, et nad häbisse vajuksid ja hukka saaksid, ja nähku kõik maad, et sina oled Issand ja meie sinu rahvas. Ilmuta meile, Issand, oma halastust tänapäev ja päästa meid; rõõmusta oma sulaste südant oma halastusega; löö meie vaenlasi ja paiska nad peatselt põrmu nende jalgade ette, kes sulle ustavad on. Sina oled nende kaitse, abi ja võit, kes sinu peale loodavad; kiitus olgu Isale, Pojale ja Pühale Vaimule nüüd, ikka ja igavesti. Aamen.”

      Sellises hingelises avaliolekus, milles Nataša viibis, avaldas see palve talle tugevat mõju. Ta kuulas iga sõna Moosese võidust Amaleki üle, Gideoni võidust Midjani üle ja Taaveti võidust Koljati üle ning Jeruusalemma ärahävitamisest ja palus Jumalat helluses ning härduses, mis olid täitnud ta südame; kuid ta ei mõistnud päriselt, mida ta Jumalalt selles palves palus. Kõige hingega võttis ta osa palvest õige vaimu eest, südamete usuga ning lootusega kinnitamise eest ja armastusega elustamise eest. Kuid ta ei saanud paluda oma vaenlaste tallamist jalgade alla, kui ta alles mõne minuti eest oli soovinud endale rohkem vaenlasi, et neid armastada ja nende eest palvetada. Aga ta ei saanud ka kahelda selle põlvili maas loetava palve õigsuses. Ta tundis oma hinges harrast ja aukartlikku hirmu karistuse ees, mis inimesi nende pattude eest oli tabanud, ja eriti omaenda pattude eest, ja palus Jumalat, et ta andestaks neile kõigile ja temale ning annaks neile kõigile ja temale rahu ning õnne. Ja talle tundus, et Jumal kuuleb tema palvet.