„Noh, mis mingi…?“ küsis Annika. Oli näha, et Martin ei taha vastata. „Memmekas?“ pakkus Annika.
„Peaaegu,“ ütles Martin vaikselt.
Annika hakkas naerma.
„Mis sa naerad?“
Annika kõkutas edasi. Mitte sellepärast, et olukord väga naljakas oleks olnud. Pigem vastupidi. Ta võitis itsitamisega aega: ta ei osanud midagi öelda. Mõtlematult ei saanud midagi teha – see veel puuduks, kui ta Martiniga kah tülitsema hakkab!
„Palun vabandust, kui ma olen tahtnud sulle hea olla,“ ütles Annika siis tõsiselt. Südametunnistusele vajutamine aitas: Martini nina vajus norgu. „Aga loomulikult ei tohi keegi sind memmekaks pidada!“ lisas Annika optimistlikumalt. „Kui sa tõesti tahad, võid edaspidi vabalt koos teistega ja bussiga minna.“
Tegelikult oleks tahtnud Annika Martinile öelda: ei mingit hängimist sõpradega linna peal! Kui aga poisile seda keelata, siis on kindel, et ta hakkab seda rohkem tahtma.
Nad sõitsid natuke aega vaikides. Valgusfoori taha seisma jäänud, sasis Annika Mihkli juukseid:
„Sa hakkad mul suureks kasvama, mis? – Ma saan sinust täiesti aru! Tegelikult on isegi väga hea, et sa selle teema üles võtsid. Sa peaksid tõesti täiskasvanumana käituma, õppima enda eest vastutama. Näiteks trenniasjade kaasas kandmine – tõepoolest: miks peaksin mina neid autoga vedama, kui sina oled tugev poiss, käed-jalad küljes, saaksid ise hakkama.“
See mõjus. Martin ei tajunud Annika jutus mingit irooniat, ta taipas hoopis, et peab hakkama ilma emata ise oma asju tassima ja neil silma peal hoidma.
„No… Päris kohe ka pole vaja, paar nädalat võiksid ikka sina mind sõidutada,“ leidis Martin. „Muidu… noh…“ Poiss otsis sõnu.
„Muidu teised arvavad, et nii kui nad sulle midagi ütlevad, siis sa kohe teed, nagu neile meeldib?“ pakkus Annika vastusevariandi.
„Ei! Ma ju ütlesin, et keegi ei öelnud midagi. Lihtsalt… noh… ei ole vaja kiirustada.“
„Olgu, olgu,“ leebus Annika. „Kui otsustad, et tahad bussiga sõita, siis võtad hommikul kooli minnes trenniasjad kaasa ja ma ei pea sinu pärast linna tulema.“
Kui Annika Martini maha oli pannud ja edasi sõitis, hakkas ta taas itsitama. Nüüd aga iseenesest, mitte teeseldult, nagu enne. Ta naeris võidurõõmust. Ta oli selle pisilahingu Martiniga võitnud! Ta ju teadis oma last: kõiges, mis ei puudutanud jalgpalli, oli poiss uskumatult laisk. Nüüd mängis tema laiskus Annikale trumbid kätte.
Martin võis vedeleda tundide viisi oma voodil, isegi tehnikavidinateta. Vahtis lakke ja mõtles. Annikal oli selle üle ainult hea meel. Ta oli kusagilt lugenud, et omaette mõtisklevad lapsed on tunduvalt intelligentsemad kui teised. Ja – nagu Annika samuti kusagilt lugenud oli – intelligentsus ei pruukinud kajastuda algkooli hinnetes. Väga paljud suurmehed olid koolis keskpärased olnud.
Annika parkis auto spordihallist paarisaja meetri kaugusele ühe kohviku ette. Ta kohtus siin tavaliselt Martini trenni ajal oma sõbranna Maiaga. Annika kontrollis enne autost väljumist oma meiki. Maia oli paras perfektsionist, kindlasti oleks ta öelnud, kui midagi halvasti on. Aga Annika ei tahtnud kriitikat kellegi poolt. Ta tahtis, et kellelgi poleks tema kritiseerimiseks põhjustki.
Maia oli Annika parim sõbranna. Eks neid sõbrannasid oli tal elu jooksul olnud mitmeid, enamik neist üsna põgusad. Töökaaslased, kellega ühiselt suitsuruumis istuda ja aeg-ajalt üksteisel külas käia. Maia aga oli teistsugune. Teda võis Annika sajaprotsendiliselt sõbrannaks pidada. Maia oli olnud selle raamatupidamisfirma klient, kus Annika kunagi töötas. Maia firma tegeles igasuguste asjadega, muuhulgas tõi maale erinevaid käsitöötooted, pärlitest naasklite ja käsitöökorvideni. Kuna Liisil oli koolis vaja meisterdada, küsis Annika kord, kui Maia oma pabereid tooma tuli, kas tema käest ehk saaks osta odavamalt kui poest. Jutt läks käsitöölt peagi hoopis teistele radadele, nad taipasid, et näevad maailma üsna sarnaselt. Koos kohvikutes käimine tuli kuidagi loomulikult. Annika oli õnnelik. Lõpuks oli tal sõbranna, nagu normaalsetel naistel olema peab!
Nad rääkisid omavahel peaaegu kõigest, aga see ei olnudki oluline. Palju tähtsam oli, et Maiale läks Annika elu korda. Ta oli kuue aasta jooksul mitu korda andnud Annikale head nõu. Üks esimesi ja elu muutvamaid näiteks oli tulla töölt ära ja teha oma firma, kui Martin kooli läks. Esimese klassi lapse kõrval peab ju olema täiskohaga lapsevanem! Annika tegeles päeval Martiniga ja õhtul hilja tegi tööd. Ja saigi hakkama!
Samuti innustas Maia Annikat käsimüügiga tegelema. „See raha lihtsalt vedeleb maas ju! Miks seda teistele jätta?“ Maia ise tegeles samuti mitme erineva käsimüügifirma toodete müügiga. Oma sõnul oli ta pikaajalise testimise tulemusena kõikidelt firmadelt välja sorteerinud kvaliteetsemad tooted, tegelikult pakkus neid, mille müügist suuremat kasumit sai või mis olid seisma jäänud. Annika võttis rõõmsalt samasuguse müügitaktika üle. Mõned tooted olidki head ning need „müüsid“ end ise.
Maial oli unistus: tegeleda vabatahtliku tööga. Mitu korda oli ta pisut veinisena tunnistanud, et tahaks käia abis Päästeameti supiköögis või naiste varjupaigas, aga kardab, et selliste elude lähedalt nägemine teeks teda kurvaks. Seni, kuni Maia vaba aeg peamiselt enda elushoidmise nimel rahateenimisele kulus, lükkus vabatahtliku töö nagunii kaugemale.
„Mida sa nädalavahetusel teed?“ küsis Maia, kui Annika kohvikulauda istus. „Äkki tuled minuga teatrisse? Ja pärast läheks ja istuks kusagil?“
„Ma ei ole kindel, et ma tulla saan,“ ei olnud Annikal tuju seekord teatrisse minema. „Rain on jälle ära, ma ei taha lapsi omapead jätta.“
„Kahju,“ ütles Maia.
Maia oli vallaline ja otsis endale meest. Aeg-ajalt käis Annika temaga väljas istumas. Maia oli oma sõnul tagasihoidlike soovidega: „On vaid kaks tingimust, mis peavad olema täidetud: mõistus peas ja hambad suus!“ rääkis ta ikka.
Esmapilgul elementaarsetele tingimustele vastavaid mehi aga oli leida raske. Mitte sellepärast, et hambutuid mehi pubides ja klubides palju oleks – mõistust oli Maia arvates vähestel. Ja mõistvust või lootust mõistvuse välja arenemisele veel vähematel. Mõni mees oli Annika arvates päris asjalik, aga Maiale ei kõlvanud.
„Sa peaksid natuke oma latti alla laskma,“ arvas Annika. „Selliseid ideaalmehi, nagu sa tahad, ei ole olemas! Nii sa jäädki üksinda.“
„Ma tean, et on olemas see mees, kes on minu jaoks õige. Ja ma tean, et ma leian ta!“ oli Maia veendunud.
„Üks asi on leida keegi, kes meeldib, teine asi aga temaga koos elada, temaga harjuda ja leppida,“ rääkis Annika oma kogemustest. „Mida vanemaks saad, seda vähem seda viitsid.“
„Parem uhkelt üksi, kui sitalt saanud!“ ei olnud Maia nõus end odavalt müüma. Aga ta oli valmis uuesti ja uuesti proovima.
Kuigi maailm oli viimaste aastatega muutunud ja vallalistele ei heidetud enam nii palju ette, et nad vallalised on – Bridget Jonesi mured olid oma aktuaalsuse kaotanud – ikkagi oli hea, kui sul on mees. Siis paistis vähemalt eemalt, et kõik on korras. Aastatega oli Annika aru saanud, et mehesse tuleb mõistvalt suhtuda – pead temaga arvestama, teda suunama, mitte keelama ja käskima. Annika oligi võtnud suunava, ent vankumatu hoiaku ning Rain oli sellega leppinud. Eks ta oli aru saanud, et abielu Annikaga tuleb tallegi kasuks. Olla mees, kellel on korras kodu, endaga hakkama saav naine ja tublid lapsed – see oli turvaline valik. Selle varjus võis aeg-ajalt endale „libastumisi“ lubada. Kuni see üldist pilti ei rikkunud, võis Annika Raini tegemistele ka läbi sõrmede vaadata.
„Nii et Rain läks jälle Taisse?“ küsis Maia jutujätkuks.
„Tuli minna!“
Rain oli ühes kiirlaenufirmas tööl, tuletas võlgnikele meelde, et nad on võlgu. Mõnikord viis tee Raini ka Eestist välja.
„Küll inimesed võivad ikka lollid olla,“ arvas Maia. „Mõtlevad,