„Vaata,” ütles ta vaikselt, aga sisendavalt. „Me mõlemad Jaanusega arvame, et siiski on üks inimene, kes teab, miks nad sinu järele tulid.”
Nooruki silmis oli üksainus suur küsimus.
„Sina ise,” poetas Üksiklane.
„Mina?!” Jahmatus Asko silmades oli suur ja siiras. Ta vaatas Üksiklast, otsekui oleks too öelnud midagi tolles võõras keeles, millega oli seal, surnukehadest ääristatud metsaserval rahustanud oma hobust.
„Kedagi teist ei ole,” noogutas Jaanus. „Aga meie oleme sulle abiks ja aitame vaagida. Igaüks on natuke omamoodi. Mõtle, mille poolest oled sina muudest inimestest teistmoodi?”
Kui Asko midagi ei kostnud, ütles Üksiklane: „Sa näed ju nägemusi nagu manatark.”
„Ei,” vaidles Asko. „Meie kandis on kaks manatarka. Nemad näevad tõepoolest… asju. Aga neil ei ole pärast seda nii hullult paha olla. Mina näen ainult rumalusi ja pärast seda on mul kole… ma ei tea – mis. Ja nemad võtavad enne rohte ja jooke ja näevad asju siis, kui nad tahavad. Aga mina ei võta midagi ja kui see tunne tuleb, pean ennast hoopis tagasi hoidma, et nii ei juhtuks. Ma ei tahagi… et see juhtuks. Ainult et iga kord minu tahtmine ei aita ja siis see tuleb ikka.”
„Mis tuleb?” küsis Jaanus ettevaatlikult, et ilmselgelt masendatud noormeest mitte liialt raputada. „Mis siis juhtub, kui see tuleb?”
„Ma hakkan siis nägema!” pahvatas Asko piinatult. „Aga ma olen kuskil mujal. Seal on kõik võõras. Inimesed on võõrad ja asjad on võõrad ja keeled on justkui võõrad, aga ma justkui saan neist ikka mingil moel aru. Ainult et seda pole ju olemas! Ja kui ma tagasi olen, siis… on mul nii hirmus halb ja see võib kaua kesta. Kohe algul on päris pahasti, pärastpoole hoiab kergemat vimma vahel oma kaks päeva sees. Alla poole päeva pole kunagi.”
„Kas sa ei saaks rääkida, mida sa näed?” uuris Üksiklane. „Nendest kohtadest.”
„Noh, need pole üldse päris. Ma mõtlen… Ma olen ju teistes külades käinud, ükskord Turaida linnas ka. Ja… kui me nüüd siia Tarbatusse ratsutasime, olid need ka kõik võõrad kohad, kust me läbi tulime. Aga need olid päris, mis sest, et ma neid varem näinud ei olnud. Aga need, mis ma siis näen, need ei ole.”
„Võib-olla on seal kõrgeid mägesid?” aitas Üksiklane, pälvides ülemmeistri mõneti üllatunud kõrvalpilgu. „Kohe väga kõrgeid, nii et ulatuvad taevani ja on kaljused? Või merd? Oled sa kunagi merd näinud? See on niisugune veteväli, et silm teist kallast ei näegi.”
„Ma olen kuulnud, mis asi on meri!” hüüatas Asko närviliselt. Pinge ja joodud mõdu ei lasknud tal lauakaaslaste tundmatu, aga kindlasti kõrgema seisundi ees enam liigset aukartust tunda. „Ja ma olen kuulnud ka mägedest ja isegi jõgedest, millest on raske üle näha. Inimesed ju jutustavad. Harjuskid käivad meilt läbi ja toovad uudiseid. Aga need kõik on päris. Ainult see, mis mina näen, ei ole. See…”
Äkki näis talle midagi meenuvat. „See rüütliisand, kes surma sai…”
„Mis temaga oli?” muutus Jaanus veel tähelepanelikumaks. Üksiklane seevastu lausa rippus silmadega Asko huulte, silmade, näoilme küljes – kõige küljes, kust kas või poisi teadmata võis mingit selgust välja paista.
„Ta ütles, et tema nimi tähendab ühte kohta, ühte küla nimega Pariis ja et seda pole enam ammu olemas. Aga mina teadsin seda nime. Ma olin seda näinud. Ainult et see polnud mingi küla, vaid…
Noh, ma olen Turaidas käinud ja nüüd nägin Tarbatut, kuigi öösel. Need on linnad. Aga see… See oli nii suur… Ja kuidagi ma teadsin, et see on üks Euroopa suurimaid linnu. Mitte kohe, aga lõpuks. Tegelikult oli see Chakuatso, aga seal nad pidasid seda Euroopaks.”
„On palju suuremaid linnu kui Turaida või Tarbatu või Sigtuna,” ütles Üksiklane, häält rahulikuks sundides. „Kui sa näeksid kas või Uus-Copani või Mayapani Chakuatsos või Tenochtitlani suure mere taga. Ka asteekide Londynum on suur ja paljud teised. Kas seal sinu Pariisis oli punanägusid?”
„Seal oli igasuguseid nägusid – valgeid ja pruune ja musti ja punaseid. Kõige rohkem muidugi valgeid, meiesuguseid – palju rohkem kui teisi. Ja millised majad seal olid! Nagu mäed! Ja vahel oli öösiti sama valge kui päeval. See on küll teistmoodi. Päike ei paistnud ja kuu ka mitte, taevas oli must. Aga all oli kõik ikka valge ja…”
Nooruk hingeldas. Tema hääl kostis sama tasa kui enne, ent toon jättis mulje, nagu karjuks ta erutusest.
„Mööda laiu tänavaid jooksid imeliku urinaga võõrad ratastel loomad ja nende loomade sees istusid inimesed. Need pidid olema loomad, nad ju liikusid ise. Ei hobused, härjad ega keegi muu neid ei vedanud. Seesuguseid polnud üldse näha. Kui need ratastel loomad seisma jäid, lasksid nad inimesi uste kaudu sisse ja välja. Ja neil inimestel polnud seest tulles häda midagi. Ja…”
Ühtäkki Asko vakatas. Tema silmad pöördusid pahupidi ning siis kukkus ta toolilt põrandale veel enne, kui Üksiklane või ülemmeister liigutadagi jõudsid. Mõlemad kargasid ainult hilinenult püsti.
Asko lamas vaikselt põrandal ega liigutanud enam. Isegi ta kõhna keha kukkumine oli olnud kohatult vaikne. Seisjad silmitsesid teda mõne hetke tummas ehmatuses. Üksiklane sai esimesena hääle tagasi.
„Nii see tal siis käibki,” ütles ta tasa. „Paistab, et me ärritasime ta sellest rääkima sundides liiga üles ja… siis see juhtus.”
„Huvitav, kui kaua see kestma peaks?”
„Seda unustas ta öelda. Kui ta isegi teab. Alati ei olegi vahest ühtemoodi.”
„Me peame Metsala Aguri kutsuma,” arvas ülemmeister.
„Ravitseja? Mida tema siin tegema peaks? Ta ei tea sellest midagi.”
„Keegi peab ju poisi juurde jääma. Minul on muidki muresid kui oodata, millal ta jälle silmad lahti saab. Küllap sinul samuti.”
„Ei,” raputas Üksiklane pead. „Minul midagi sellest tähtsamat praegu küll ei ole. Küsimus on, kas me teda liigutada üldse tohime või peab sinna jätma, kuhu kukkus?”
„Ega temaga põrandal midagi hullemat enam ei juhtu, kui juba juhtus,” arvas Jaanus. „Aga Metsala saadan ikka. Poiss ju ütles, et tal pidi pärast… tagasi tulemist kole paha olema. Ehk oskab Agur leevendada. Parem muidugi on, et sina ka jääd. Kui ta toibub, anna mulle teada. Panen kellegi ukse taha ootama.”
„Ma tundsin Karl de Parist päris hästi,” ütles Üksiklane mõtlikult, „Tean, kus see tema esiisade Pariis asus. Täpsemini ehk, kui ta ise teadis. Just selle koha peal seisab praegu Uus-Copan.”
„Chakuatso vana pealinn?” kergitas ülemmeister kulme. „Seal, kust sa ise…”
„Jah, pealinn enne seda, kui nad veel kaugemale itta liikudes keskuse Seine’i äärest Odra äärde nihutasid. Aga Uus-Copan on oma kakssada aastat vanem kui Mayapan ja tegelikult jäi vaimuelu keskus endiselt sinna. Niisugust asja riikliku otsusega üle ei vii. Mayapan seevastu rajatigi nimelt just pealinnaks.”
„Sa elasid Uus-Copanis – kui suur see õieti on?”
„Väga suur, ülemmeister,” ütles Üksiklane kuivalt. „Seal üksi elab vaat et sama palju rahvast kui terves Põhjala Liidus kokku.”
Sakala Jaanus langetas hetkeks silmad. Seal