Või oli siia oodata veel kedagi, kellele too võõras sõdalane ainult teed puhastas? Miks ta muidu haavatud vaenlase eest nii halastavalt hoolt kandis, aga siis maha jättis, kui toda hiljem siiski elavana ei vajatud?
Seotud kätega Asko nagunii kaugele ei jõuaks, mõne hobuse selga igatahes kindlasti mitte. Ta ei suudaks nende kammitsaidki lahti harutada. Püsti oleks küll saanud ja võinud hakata jalgsi komberdama.
Aga kuhu õieti? Kui teda ei taheta ära lasta, siis ta ei pääse niikuinii kuskile.
Vari, nagu Asko teda mõttes nimetas, naasis peagi. Seega oligi ta tahtnud vaid kindel olla, et kinniseotu vahepeal minema ei ratsuta. Aga nüüd võis võõra tulekut ka kuulda. Tõsi, mitte meest ennast, vaid läbi võseriku talutatavat hobust – see oli tõeliselt väärt loom, niipalju kui Asko oma külamehetarkuses otsustada oskas.
Ka seekord ei teinud kummaline võõras istujast väljagi. Ta korjas hoopis kokku kõigi langenute vintpüssid ja padrunitaskud ning kinnitas rihmadega oma ja veel kahe hobuse sadulate külge. Kuid siis ta lõpuks rääkis esimest korda – oma hobusega. Keelt, mis ta huultelt vallandus, polnud Asko enne kunagi kuulnud.
Lõpuks, otsekui alles nüüd kössitajat märgates, tuli võõras noormehe juurde, päästis tal käed vabaks ja sõnas üsna heas, kuigi mitte päris puhtas liivi keeles, mis Asko silmad pärani ajas: „Su vereringe vajab ehk pisut taastumist. Vali seni endale veel üks hobune välja. Me läheme kumbki kahega, et teel vahetada.”
„Kuhu?” küsis Asko ja kohmetusest tegi ta seda hoopis ühiskeeles.
„Mis sa ise arvad?” muigas võõras, samas keeles vastates. „Tarbatusse muidugi. Sealt punanahad sind kätte ei saa.”
„Miks nad mind üldse tahavad!?” purskas Asko. „Miks nad kõik mind tahavad?”
„Vaat seda küsi juba minust targematelt,” soovitas võõras eemaldudes, et rännakuks viimaseid ettevalmistusi teha.
„Aga see haavatud punanägu?” imestas Asko, nähes, et võõras kavatseb ilmselgelt lahkuda ilma meelemärkusetu sõdurita, kelle eest enne ometi hoolt oli kandnud. Võis ju olla, et mees ei talunudki hobuse selga tõstmist, aga… miks oli siis üldse vaja temaga vaeva näha?
„Rohkem saab tema heaks teha ainult tema õnn,” ühmas võõras vastumeelselt. „Ta kas leitakse omade poolt või ta sureb.”
Kui nad kiire traaviga teekonda alustasid, kummalgi üks varuhobune kõrval, sai Asko kohmetusest võitu ja küsis: „Kuidas ma tohiksin sind nimetada, aulik isand?”
„Isandaks pole vaja,” tuli vastuseks. „Aga kui sa just pead, siis kutsu mind Üksiklaseks.”
„Kummaline nimi,” imestas Asko, saanud julgust sellest, et võõras end isandaks ei tituleerinud.
„Lihtsalt sellepärast, et enamasti teen ma oma tööd üksinda,” selgitas Üksiklane. Ja nüüd kõlas jutt juba puhtas sakala murdes.
2
Tarbatu hakkas öösse mattuma. Lehekuul oli see küll üsna lühike. Linnavahtidel polnud ringi käies enam vajadust hõikumiseks, et on aeg tuled kustutada ja magama heita. Aus linnarahvas ei vajanud meeldetuletamist. Ja ebaaus… Noh, neile olid jälle saabunud vastikud ajad, mille kohta keegi Varga-Villem kunagi ammu olevat sülitades poetanud: „Kogu aeg nii valge väljas, et ei julge enam üldse õue minna.” Sisse ja välja reisijatel läks suve lähenedes seevastu lahedamaks, kuna linnaväravad avati ikka päikesetõusul ja suleti loojangul, nagu kogu aeg oli tehtud.
Taaramäe kantsi tuledega polnud linnavõimul mõistagi asja. Seal valitses aastaringselt oma kord, mille oli kehtestanud Põhjala Liidu ülemmeister ainuisikuliselt – just niisuguse, nagu parasjagu vaja läks.
Ülemmeister oligi kogu Põhjala Liidu valitseja, kuigi see riik oli mõnes mõttes omalaadne vabariik. Pärimise teel valitsejaks saamise aeg oli läbi. Punanägude oht lõpetas selle ära. Valitseja pärilusjärglane võis olla eelmise valitseja surma korral alles liiga noor, lihtsalt juhmivõitu või mõnel muul põhjusel kõlbmatu. Sellist õnnetust ei võinud nii ohtlikul ajastul lubada.
Palju väiksem oli niisugune oht Vanemate Suurkogu poolt valitava ülemmeistri puhul, kes omas täit valitsejavõimu riigis, mis vajas kindlat sõna, mitte aga lõputuid nääklusi. Kord juba valitud, sai temast käskija elu lõpuni. Kuid ta ei pärandanud võimu.
Et kiusatusi vältida, kehtis seadus, mis keelas järglaseks valida kedagi ta poegadest, lähimatest sugulastest ja isegi samast hõimurahvast. Võimekuse ja tubliduse korral tohtis igaüks neist tõusta uue ülemmeistri lähikondlaste hulka, aga selliseid asju otsustas juba uus käskija ise.
Olemasolu seisis pidevalt kaalul. Nii hapral kaalul, et see pidi välistama igasuguse isikliku auahnuse – niipaljukest kui seda tegelikkuses summutada õnnestus. Küsimus seisis allesjäämises, valgete hävinenud maailma viimases vabas alas.
See oli kummaline riik õige kummalise elanikkonnaga. Põhjala oli muutunud enneolematult rahvarikkaks. Niisugune asi võinuks nälga põhjustada, kui lääne, ida ja lõuna põgenikud poleks kaasa toonud palju uut nii maaharimises, käsitöös kui ehituskunstis. Samas oli nende organiseerimatu, kuigi üliarvukas juurdetulek aegade jooksul olnud liiga jõuetu ja heitunud, et muutuda vallutuseks. See oli vaid põgenemine punaste alla langenud maadelt, varjuletulek.
Ja varju anti. Juhtus nende vahel varem, mis juhtus, nüüd olid nad kõik lõpuks ühes leeris – punastest vallutajatest ahistatud valged. Või õigemini selle rassi jäänused. Võis siis vendi ära tõugata? Ning kui neid oli rohkem, oldi ka tugevamad. Kui ainult pelk arvukus võinuks aidata.
Kohalik võim ja tavad jäid just nagu kehtima. Keegi ei üritanud neid muuta. Tulijad polnud ju jõuga sisse tungivad vaenlased. Kõik ainult täienes ja ühtlustus kuidagi märkamatult. Nagu iseenesest – sedamööda, kuidas toimus segunemine. Piisas vaid mõnest põlvkonnast, et kogu Põhjala tundmatuseni muutuks. Isegi keel, mida siin räägiti, oli nüüd teine – niisugune, millest kõikjal aru saadi. Ka see oli tekkinud kuidagi nagu iseendast.
Riigi keskus ei olnud alati Tarbatus paiknenud. Esimene ülemmeister valitses Sigtunast. Siis võtsid Albioni asteegid kogu Norra Fjordideranniku üle ja Sigtuna muutus liiga kergesti haavatavaks. Liidu kõrgem võim taandus Turusse. Ent peagi selgus, et see jääb teistest piirkondadest liiga kaugele põhja. Lisaks muutsid punaste hirmuäratava kiirusega arenevad laevastikud peagi sobimatuks ükskõik missuguse sadamalinna, mis välistas Kalevanlinna valimise.
Pihkva jäi ohtlikult löögiulatusse lõuna poolt tulnud irokeesidele, kes Sarmaatia üle ujutasid ja samal ajal India irokeesidest lahku lõid, et oma riiki ise teistes suundades laiendada. Turaida olnuks muude Põhjala piirkondade suhtes liialt lõunas, kuigi naeruväärne „liit” Chakuatso mayadega tagas sellele vähemalt näilise julgeoleku. Ainult et see asus ebameeldivalt lähedal „armsatele” liitlastele endile. Nõnda viis üle-eelmine ülemmeister keskuse Tarbatusse. Kuni uue olukorrani. Või… lõpuni…
Tundus, et viimase valgete koosluse valitsejad otsisid asjatult pelgupaika, just niisamuti, nagu oli seda kogu Vallutuse jooksul sama asjatult teinud kogu valge rahvas tervikuna. Nüüd asus riigi keskus Tarbatus. Ja aju. Ning nii ühes kui teises pesitses mure. Hullem veel – nad olid pilgeni muret täis. Sageli, väga sageli püsiti ülemmeistri kantsis aru pidades hilise ööni üleval.
Ka täna istus Sakala Jaanuse pisemas nõukambris ümber laua kolmeharuliste küünlalühtrite valgel viis meest. Need olid ülemmeister ise, Karulaane Vello, Sigtuna Ragnar, Turaida Conrad ja noorimana meestest Wodzineki Zbigniew, kelle päritolu viitas ammukadunud Poolale ning kelle