maha tõmmata. Ütleb: ajage enne habe maha, tulge siis, habemega ei saa, sest habeme taha ei näe, mis mees teie olete, mis nägu teil on. Nõnda ütles vana Maurus ise mulle, sest nende teiste semlakutega ei võtnud ma juttugi. Ainult tema endaga… No mis te ütlete selle kohta? Mina peaks oma habeme enne maha ajama, kui pole saand proovidagi, kas ma õppida tahan või mitte. Sest kust sa seda asja tead, mis sa ilmaski pole katsunud. Ei, härra Maurus, ütlesin mina. Mina habemest ei lahku, ennem müün rahvale kasulikku toitu ja jooki edasi, pealegi kus ma ei tea, kas õppimisest ongi miskit kasu. Hää küll, ma saan tudengiks. Noh, ja siis? Mis ma selle tudengiga teen, kui mul pole enam habet! Või arvate, et tudeng maksab sama palju kui minu habe? Te peaks kuulma, mis naised sellest arvavad, nimelt minu habemest. Kümme tudengit ei saa minu ühe habeme vastu, kui on naised. Veel praegu müüks ma oma krempli maha ja läheks ühes teiega Mauruse juurde, kui poleks seda sindri habet. Oleksime teiega koolivennad. Aga ühte ütlen ma teile, noormees, ja seda pidage meeles: hea habe maksab siin ilmas sagedasti rohkem kui suur tarkus ja muud niisugused asjad. Sellepärast hakkaski mul oma habemest kahju. Mõni ütleb: habe kasvab uuesti. Aga mis siis, kui ei kasva? On ju ometi võimalik, et korraga enam ei kasva või, kui kasvab, siis mitte enam niisuke. Aga naistele meeldib just niisuke, nagu minu oma. Siiski, võib olla, kui ma naistest kord ära tüdinen – sest kõigest saab viimaks villand – jah, võib olla siis saan selle hullu tükiga toime, et tõmban oma habeme maha ja lähen vana Mauruse juurde, sest see kool meeldib mulle. Tubli kool, küll näete, minge aga sinna. Sinna tulevad kõigi maade ja rahvaste logardid kokku, tõsi jutt! ja vana Maurus teeb kõigist mehed. Kui tarvis, annab kere peale, sest vana urvaplaastri vastu ei saa ükski rohi. Oli minu vennal poeg – poiss kui jõmmikas, aga viimane vemmal. Pani linna kooli – aasta pärast visati välja! Pani teise kooli – poole aasta pärast välja! Tahtis panna kolmandasse – ei võetud enam vastu. Tuleb va vennas minu juurde, kurdab ja ütleb: mis nüüd? „Vii see oinasarv vana Mauruse juurde,” ütlesin mina, „ja kui tema tast midagi ei tee, siis ei tee tast enam ükski midagi, pane sõnnikut tõstma.” Vend läkski vana Mauruse juurde ja ütles talle nelja silma all (mina nimelt õpetasin teda nõnda rääkima): „Võta maksu, mis võtad, aga tee minu poisist mees, mis oleks mees. Tee tast tudeng, nii et oleks värvimüts.” – „Küllap meie temast juba mehe teeme, nii et oleks värvimüts,” öelnud vana Maurus vennale. „Hobusevargastki saab veel asja, kui aga õigest otsast pääle hakata,” lisanud teine juurde. „Siis hakkagi õigest otsast pääle,” öelnud vend suure rõõmuga. Ja mis te arvate, mis sündis? Nõmme Karlast sai tudeng. Maksis küll roppu raha, aga ikkagi sai. Tudeerib juba aastat kuus mis müriseb ja maksab veelgi ropemat raha kui vana Mauruse juures, aga ikkagi tudeerib, sest värvid on pääs… Ei, ei, öeldagu mis tahes, aga see on tubli kool, tore kool, sest sinna pääsevad ka meiesugused sisse. Ainult suurt habet sääl ei sallita, seda mitte. Teil, jumal tänatud, seda veel ei ole, nii et teie saate tingimata sisse. Tingimata! See siinsamas: uksest välja, esteks hääd kätt, siis veel kord hääd kätt ning oletegi sääl. Kivimaja, aga see on ainult eespoolt nõnda, tagapoolt on kõik puust, puhtast puust. Võiks öelda – kivist pää, puust saba. Saba see peaasi ongi, kivipää on ainult sildiks ja soovituseks, sest otsaette on kirjutatud: kõige esimesema järgu kool, nii et kõrgemat ja suuremat ilmas enam ei ole. Universiteet ehk oleks pisut kõrgem, aga ega see ju enam päris kool olegi, sest sääl on ju ainult tudengid, sõidavad tsveispenneriga linnas ringi, õllekorvid pääl. Aga mis teeb üks koolipoiss õllekorviga! temale aitab pudelist või paaristki küll. Nii et tudeng ei ole enam koolipoiss ja universiteet pole enam kool. See on muidu niisuke asutus, kus on prohvessorid ja tudengid… Nojah, valge kivimaja, küllap leiate, paistab pimedaski. Enne oli teine hall, aga vana Maurus lasi teise valgeks teha. „Nii valgeks, kui vähegi saab, sest see on üks valguse asutus,” öelnud vana Maurus maalritele, ja kui need on küll valgeks teind, siis pärind ta mitmel korral, et kas enam valgemaks ei saa, ja kui maalrid vastand, et ei saa, siis öelnud ta: „Noh, hää siis küll, kui ei saa; aga mina oleks taht veel palju valgemaks. Sest mis valguse asutus see on, kui ta ise pole küllalt valge ja ei torka silma.” Nõnda siis ongi see kõige esimesema järgu kool, nagu ta on. Just kui vana Maurus isegi, sest ka tema on esimese järgu mees: väljaõppind kirikuõpetaja. Mõistate? Võib kas südaöösi altari ette astuda või kantslisse ronida; mitte nõnda nagu meie kahekesi, üks leti taga, teine leti ees, muud ei midagistki. Aga saksad ei annud talle kohta. Mitu kihelkonda tahtsid teist saada, aga saksad olnud igal pool vastu. Kui siis vana Mauruse hing karanud täis ja ta öelnud: „Ma tahan teile näidata, kuis kirikusaksa valitakse”. Ajand teine mehed ja naised, terve kihelkonna, lapsed ka, kunskoppi kõrtsi kokku, lasnud neile sääl hääd ja paremat anda ning, kui kõigil olnd juba hea tuju, ilmund ta ise, kirikuõpetaja mantel seljas, lõpuksed lõua all, sametist müts pääs, karand kips-kops pikale pingile, sealt krapsti suurele lauale ja hakand ütlema: „Mehed-vennad, naised-õed, kus on siis õigus, kui mina tahan ja kui teie tahate, et meid paari pandaks, nagu peig ja mõrsja. Sest mina olen teie peig Issanda ees ja teie olete minu hinge mõrsja nüüd ja igavesti, nagu on seda seletand oma sõnas Õnnistegija ja meie eest surnud ristisambas. Sellepärast siis, oh kallid hinged Issandas ja armsad eesti vennad ning õed, lähme ära sest roojasest paigast üles pühakotta, et me võiks jumala pale ees üheks saada, sest mis Issand on ühte pand, seda ei lahuta inimene mitte igavesest ajast igavesti.” Läinuvadki teised siis kõrtsist kiriku poole, vana Maurus ise eesotsas, kogudus sabas. Aga eks saksad saand õigel ajal haisu ninasse, toonuvad politsei kiriku ukse ette vahti pidama, et vana Maurus ei pääseks ühes kogudusega sisse ei öösel ega päeval. Nõnda siis seist politsei kiriku ees, seist ja vehelnd halja mõõgaga, paljas revolver käes, kukk vinnas, näpp triklil, pole muud kui raiu ja põmmuta. Saksad ise seisavad politsei selja taga ja piiluvad ukse vahelt. Ja ütleb neile vana Maurus terve koguduse kuuldes: „Miks olete minu koja teind röövliauguks, teie lupjamata hauakambrid ja muud niisuksed, mis te olete!” Aga politsei ei vasta, sest mis on politseil vastata. Tema jõllitab ainult silmi, vehkleb halja mõõgaga ja sihib laetud revolvriga. Ning nüüd ütlevad mehed vana Maurusele: „Õpetaja, üks sõna sinu suust – ja me teeme politsei ning sakstega, nagu tegi Samuel Agakiga Jehoova ees.” Aga tema pööras silmad rahva poole, õnnistas ja ütles: „Ei mitte, armsad eesti vennad ja õed, sest kirjutud on: kes mõõka tõmbab, saab revolvri läbi hukka. Sellepärast mitte mõõgaga, vaid tarkusega astume neile vastu keisri nimel. Kürjeleisson! Minge rahuga.” Ja rahvas läkski ning vana Maurus asutas oma esimese järgu kooli, mis on tarkuse allikas. Nõnda sündis see kool, kuhu tahtsin mina ja kuhu tahate teiegi minna. Ja minge südamerahus, sest see on puht eesti kool, esteks saksa, nüüd vene keelega. Aga sest pole ühti, kõik eesti koolid on kas saksa või vene keelega; teistsuguseid eesti koole pole tänini olnudki, mis õige eesti kool oleks…”
Jalg-jalalt oli Indrek juba ammugi ukse poole tammunud, aga see ei vähendanud põrmugi punahabeme sõnavoolu. Õnneks astus paar meest sisse. Nüüd söandas Indrek avalikult põgeneda. Aga kui puhvetipidaja seda nägi, hüüdis ta temale järele:
„Muud kui hääd kätt, aina hääd kätt, ja kui siia tagasi, siis kura kätt, ikka kura kätt!”
Räidinud sügisilm oli vaheajal sootuks pimenenud. Auruses õhus piiras põlevaid laternaid kaugemalt vaadates nagu mingisugune aupaistus. Nende ümber oleks nagu lugematu hulk pisitillukesi kihulasi surunud, milliseid Indrek kunagi varem polnud näinud ja kes valgusid laterna ümbert laiali, niipea kui Indrek neile lähenes, nagu kardaksid need teda. „Kura kätt, ikka kura kätt!” helises tal kõrvus ja milleski aru andmata talitas ta nende sõnade järele. Aga varsti märkas ta, et ta läheneb linnaservale, ja nüüd tuli tal meelde, et kura kätt oli vaja hoida tagasitulekul. Nõnda pöördus ta ümber ja läks endisele paigale, kust algas oma teekonda uuesti, hoides aina paremat. Ka siin saatsid teda aupaistusega ehitud laternad. Eriti silma torkas see, mis seisis lähemal tänavanurgal. Selle all Indrek peatus silmapilguks ja pöördus siis paremat. Varssi leidiski ta valge kivimaja. Indrek katsus temalt silti otsida ja lugeda, kuid liiga tihe pimedus ei võimaldanud seda. Üksinda seisis ta keset vaikset tänavat ja silmitses valget maja. Kiirete sammudega lähenes keegi ja lipsas majja sisse. Üürikeseks avatud uksest vilksatas valgusejuga Indreku kõrvale tänavale, mille ümmarikkude prügituskivide vahel roomasid siin-seal kõhnad rohulajud. Seda Indrek pani millegipärast selgesti tähele ja see puudutas teda kuidagi koduselt ja hellalt, sest tal tuli meelde pikk üksik kastehein,
