„Kas panid tähele, kui kena? Maal ei leia sa tervest kihelkonnast niisukest: Vaata, kuis ta astub: nagu oleks teisel vedrud all. Jalad nagu kõrendid. Sest pole midagi, et seelik ees, peab oskama ka nõnda vaadata. Peab õppima.”
Kui ta oli uue hea noosi suhu toppinud, jätkas ta:
„Nojah, sel mammil pole ju viga, aga oled sa meie printsessi näind?”
„Ei!” vastas Indrek. „Kes see on?” küsis ta.
„Mis?! Sa ei tea veel, kes on meie printsess?! Siis sa ei tea ju ilmast veel midagi. Meie printsess on vanamehe oma tütar. Tänavu esimest aastat kodus. Jääbki koju, sest mis ta veel peaks tegema, kui guvernante on valmis. Istub ja ootab meest. Aga ta läheb ainult arstile või advokaadile. Võib-olla kirikuõpetajajale ka. Nii et meil pole muud kui pühime suu puhtaks. Aga minul teeb ta südame haledaks, teeb ja teeb, ei või sinna midagi parata. Sest mõtle ometi isegi: ema vaesekesel surnd juba lapsepõlvest saadik ja isa! On siis meie vana mõni isa? Noh, ja siis pandi printsess maast madalast saksa pansioni. Meie pärast, ütleb karussell, sest meie läheduses ei või elada ükski viisakas tüdruk, ütleb ta: ajame hukka, rikume ära. Tead, kes on meie karussell?” küsis ta ja pistis viimase lihatüki suhu ning kühveldas kapsaid peale. „Printsessi tädi, peab vana maja, muretseb meile lõrpi ja kasvatab printsessi. Aga, jumal tänatud, nüüd pole seda enam vaja kasvatada, on juba valmis kasvatatud: räägib ainult saksa keelt – prantsuse keelt muidugi ka – ainult karusselliga pursib ta mõnikord eesti keelt, sest tema kõrvad ei pea karusselli saksa keelele vastu. „Liebe Tante, liebe Tante, mina ei voib kuulama, mina ei voib!” karjub ta, kui tanta hakkab saksa keelt rääkima. Sina räägi temaga vene keelt, kui juhtub, ja see juhtub tingimata, sest printsess armastab rääkida. Minuga räägib ta alati saksa keelt, seda pead sa teadma, sest mind ta tunneb ja minu saksa keelt ka… Soo, ja nüüd võime minna, rüüpa oma teetilk klaasipõhjast veel ära, sest milleks järele jätta! maksma peab niikuinii täie raha. Kõigega kokku kakskümmend viis – naeruväärt vähe, kui õieti mõelda. See tähendab, kahe inimese toidu eest ainult kakskümmend viis, sest nüüd pead sina ka minu eest maksma; parvevenelasele, sellele kõrilõikajale maksin ju mina sinu eest. Nii et siis oleme tasa. Väike vahe, mis jääb, selle annan sulle pärast ära, seltsimeeste asi. Ma ei taha praegu vahetada, sest raha on nimelt niisuke sinder, et niipea kui ta peeneks vahetad, kaob ta taskust vägisi, isegi ei tea kuhu. Käid ja käid, katsud ja katsud, ja korraga ongi läind… Maksa aga julgesti, omast sa ilma ei jää, sest minuga ei ole veel keegi omast ilma jäänd. Pealegi, sa pidid ju liiku tegema, see võibki siis esiotsa liikude asemele jääda. Muidugi, sealiha hapu kapsastega pole miski liik, aga sõprade vahel käib küll. Nii et kui teised hakkavad sinult liiku nõudma, küll mina siis ütlen neile, ole üsna mureta. Ja mis Tigapuu on öelnd, see on öeldud ja maksab. Iseasi, kui ma see kakskümmend sulle ära maksan, siis peavad õiged liigud tulema ja need ei ole nii odavad kui sealiha hapu kapsastega. Sellepärast oleks sul isegi kasulikum, kui ma võlga sulle kunagi ei maksa. Lihtne ja selge, eks? Ja täna jumalat, et tõin su niisukesse paika, kus pole vaja jootraha anda; muidu oleks vähemalt oma kümme pidanud rohkem maksma. Nõnda olen aidand sul puhtalt kümme kopikat kokku hoida, seega jään võlgu ainult kümme, sest tee jõid sa ju ise. Kui ainult mõelda, et kümme kopikat liikude eest arvatud, siis on see otse naeruväärt, peaaegu häbiasi, et liikudeks ainult kümme kopikat. Sellepärast poleks sugugi liig, kui sa pisut juure lisaksid, sest sa pole ju ometi mõni põnlane, vaid teatud mõttes juba täis mees. Mina, iseenesestki mõista, lepin ka sealiha ja hapu kapsastega, sest see siin on kasulik kaup, ja kasulikku kaupa õpid sa ainult ühes minuga tundma, seda pea meeles.”
Ta kergitas mütsi ja ütles huultega, mis näisid alles rasvase liha jälgi kandvat:
„Hääd päeva, mammi! Kui see tuleb, siis öelge talle, et käisin teda otsimas.”
Ja vastust ootamata astus ta iseteadlikult mööda kitsast treppi keldriruumist üles, kus räidinud sügisilm vedas juba õhtule. Tigapuu jäi seisatama, tegi tõsise süvenenud näo ja ütles:
„Ma mõtlen nimelt, et kuhu minna, kas linna või Toomele. Aga parem siiski Toomele, sest linna saad sa niikuinii küllalt näha. Iseasi on Toome, see on hoopis iseasi, sinna ei saa alati… Tähendab, siiapoole… Siin näed ka kaubahoovi ja tema sambaid, nii kui elus mets. Ja pealegi tead, kust midagi paremat leida, kui osta tahad. Osta on ikka vaja, kui mitte täna, siis homme.”
Kui jõudsid platsile, kus seisis kellegi rinnakuju kõrgel alusel, seletas Tigapuu:
„Siin on see Parkalai oma platsiga, kuhu tudengid tulevad mööda Rüütlit kihutades õllekorvidega. Ikka pudel loginal tühjaks ja siis sellele seal ülal karplartsti! vastu vahtimist! Keset larfi, nii et va molu liimendab. Ja siis tuleb vosmi! Aga pursid: „Deutschland, Deutschland über alles!” Mõistad? Lihtsalt mäss! Ükskord oleks neil haprasti läind, aga õigel ajal hakkas keegi rebane: „Jumal, keisrit!” Vosmidel ei aidand muud kui kannad kokku ja käsi kõrva ääre, sest kuis sa keisrilaulu vastu lähed. Ja tudengid pääsid seekord jällegi. Nõnda on õige tudengi elu. Ning kui mina ükskord tudengiks hakkan, siis teen mina samuti; küll näed. Ja ma hakkan varsti, usu mind, sest ma olen vanast ja tema lõrbist kurguni täis ning kui mina millegist nõnda täis olen, siis on otsas. Ükskõik mis või kuhu, aga siis lähen ma.”
Toomemägi ise ja aiad tema kallakul seisid raagus. Koltunud lehed kahisesid kõnniteil jalge all. Linnas süttisid siin-seal tuled.
„Nüüd pole siin midagi,” seletas Tigapuu Toomest, „aga ela kevadeni, küllap siis kuuled ja näed. Õied, õied ja õied ning ööbikud! Palju ööbikuid! Muidu ei luba vana meid kunagi öösiti välja, aga kevadel lubab. Ütleb: „Minge ja kuulake! Istuge pingile ja kuulake, kuulake hoolega, ja teist saavad teised inimesed.”
Indrek püüdis kujutella, mis võiks siin olla kevadel, kui on õied ja ööbikud, aga ta ei suutnud kuidagi uskuda, et siin võiks olla, nagu on kõrgel Vargamäel, kui kudrutab ja lööb sihku teder, karjub kauge kurg, mökitab taevakits ja häälitseb tuhat teist linnukest ning loomakest, asugu nad õhus, vees või mullas. Ei ole siis ilusamat paika ilmas, kui on Vargamäe. Kaugel rohelisel lagendikul sinavad metsatukad kuni taevaääreni. Aga praegu? Mis on seal praegu? Vilguvad seal ka tuled? Ei! Seal on pime! Vargamäe ümbrus on pime. Ainult ükskord – Indrek mäletab seda nii selgesti – vilkusid keset kottpimedat ööd Vargamäe soos tuled, nagu lehvitaks tuul hõlma laterna eest, ja hommikul käisid nad seal hundi jälgi otsimas.
Äkki sündis midagi, mis rabas Indreku meeli: pimedas puude vahel seisis keegi tume, ähmane ja kolesuur, seisis ja vahtis nagu puie vahelt Indrekule otsa. Tahtmatult jäi ta seisatama ja küsis Tigapuult:
„Aga see, mis see seal on?”
„Ah see! See on vana kirik, klooster. Ligi ei maksa minna, võib kaela sadada ja siis pole nalja. Küll sa pärast näed.”
Indrek oleks tahtnud seista ja vaadata – kaugelt, läbi raagus puude, sest nõnda ei võtnud silm kõiki kontuure ja kujutlusvõim võis omandada vaba lennu. See suur ja ähmane aina nagu kasvas, kui teda eemalt vaadata, ja muutus aina ähmasemaks. Ja äkki Indrekul tuli meelde kuski geograafias nähtud pilt palmimetsaga, kus ilmub elevant oma londi ja pakkjalgega, nagu oleks sel hoonel ja lõunamaa hiigelloomal midagi ühist. Kaua, kaua Indrek mäletas neid varemeid ikka niisugustena, nagu ta neid näinud esimesel korral poolviirastusena, ja ikka kerkis selle nägemuse kõrvale teine – päikeseküllane maa palmimetsa ja elevandiga.
Kui nad viimaks alla linna tagasi jõudsid, ütles Tigapuu:
„Täna oleme poodi hiljaks jäänd, sinna lähme mõni teine kord. Ja kui tõtt öelda, siis polegi meil mõtet poodi minna, vaid astume millalgi ühe minu sõbra poole sisse, Känd on ta nimi, ja vaatame, kas temal on veel ta raamatud alles, mis ta tahtis müüa. Temalt saame kindlasti palju odavamalt kui ühestki poest. Ja ega raha sul kaduma saa. Peaasi, hoia teda vana enda kui surma eest ja ära ütle ühelegi hingele, et sul on raha; seda pead sa kui sõber