Surilina. John Banville

juurde ei lähe, ning tekkis pikk paus. Siis ütles ta, et tekib sõiduraha küsimus, rongisõit on kallis ja tee on pikk. Nüüd olin mina see, kes laskis vaikusel paisuda. Kas ta arvas, et ma maksan selle eest, et ta tuleks ja mind hävitaks? Ma ei hakanud ikka veel rääkima. Hüva, ütles ta lõpuks, ta tuleb öise kiirrongiga ja on hommikul kohal, ning pani ainsatki sõna lisamata, aga mitte kiirustades toru hargile. Ma judistasin end, kuivav vannivesi oli jätnud mu vana naha pingule ja jahedaks. Käed värisesid ka natuke, aga mitte niiskusest ega külmast.

      Ma riietusin kärsitult nagu nüüd ikka. Aastate edenedes lähevad need tarvilikud hommikused rituaalid minu jaoks üha tüütumaks. Kelle jaoks panen ma selga selle särgi, selle linase ülikonna, kaela selle lipsu, mis on liiga lühike ja otsast liiga lai ning jätab peeglist nähtu põhjal mulje, nagu ripuks mul keel suust välja? Vanainimestel peaksid olema mingid erirõivad, midagi mungarüü sarnast, lihtsat ja funktsionaalset ning sobivalt surilina ennustavat. Ma tõmbasin ilma erilist tulemust saavutamata sõrmedega läbi oma tõrksate juuste pragisevate kahlude – ma ei tahtnud sugugi lasta juustel niiviisi metsikuks kasvada, eriti mitte siis, kui need hakkasid halliks minema, aga ma tundsin, et seda oodatakse minult, kuulsalt Mijnheer de Professorilt sealt tudisevast, hägusest Vanast Maailmast. Äkitselt tabas mind nagu pehme hoop mälestus lapsepõlvest, kui ema tegi sõrmeotsa märjaks ja silus traatjat juuksekoma mu pealael, mis kargas alati hetk hiljem uuesti püsti. Mulle meenus ka see kummaliselt meelas vastikusvärin, mida ma kogesin, kui ta aitas mul selga panna mõnda uut rõivaeset, pluusi, põlvpükse või siis uut ja jäika sinivalget madruseülikonda, mille nööpaugus kõlkus ikka veel papist hinnalipik. Mis oli selle sisemise tagasipõrkamise põhjus? Liigne lähedus emaga, kelle näopuudri krüsanteemilõhna all tabasin ma intiimsemate ja erutavamate lõhnade segu? Ei, minu meelest pole asi selles, kindlasti pani mind võpatama liigne teadlikkus oma minast, see äkiline ja jube teadmine, et ma olen lõksus seal lihast ja luust turvises nagu oma kookoni üleni kõvastunud mastiksisse kiilunud krüüsalis. Otsekohe tuli jälle nõue: Missugusest minast? Mida ma siis kujutlesin, mida ma ikka veel kujutlen – milline kleepuv kujutis see on minu sees, mis igatseb välja paiskuda ja oma uhked, silmadega tiivad laiali laotada?

      Lift oli vanamoodne ja logisev ning selle nägemine plõnnis veel üht ähmaselt nostalgilist keelt mu mälu taganurgas. Ma kuulsin, kuidas see ülevalt laskus, peatus igal korrusel ja paiskas ukse lahti lömastatava metalli heliga, otsekui oleks mitu sületäit traadist riidepuid üksteise järel hiiglaslike terasküünte vahel puruks muljutud. Kui lift minuni jõudis, polnud selles kedagi. Ka vestibüül oli tühi ja vastuvõtulaud oli mahajäetud. Irvakil ukse vahelt nägin ma laua taga eelmise õhtu administraatorit, kes sõi võileiba ja istus kühmutõmbunult laua nurga juures, millel oli kirjutusmasin ja lohakad paberivirnad. Täna tal lipsu ei olnud, valge särgi käised olid üles kääritud ja lahtisest kaelusest paistis karvatuttidega kaetud kummis rinna kolmnurk. Kas ta oli nõnda, ilma oma kostüümita ja pisut korratuna rohkem või vähem tema ise? Ta järas võileiba koera keskendunud raevukusega, keda pole mitu päeva toidetud. Kui ta nägi, et ma teda vaatan, ei andnud ta äratundmisest märku, vaid põrnitses üksnes edasi mugides, kallutas end küljele ja lükkas ukse jalaga kinni. Ma pidin juba edasi kõndima, kui mu vaimusilma ette kerkis kutsumata pilt kohvikruusist, sellest kruusist, mille ma olin jätnud salongi lauale, kui takso tuli mind lennujaama viima. Ma nägin seda kõike nüüd seal kaugel, seal, mis oli nüüd maailma pime pool, kruusiserva, mida märgistas nüüd mu hommikuse suu igemetest jäänud kuivanud poolkuu, kohvijääk kuivamas säbrulise pruuni pulbri sõõriks kruusi põhjas, nii et kruus lihtsalt seisis seal pimeduses ja vaikuses ühena keset kõiki teisi tummi liikumatuid esemeid, mille ma olin endast lukustatud majja maha jätnud, ning mulle jõudis seletamatu, kuid täieliku kindlusega kohale, et ma ei pöördu sinna kunagi tagasi. Rabatuna lõin ma vankuma ning asetasin käe tuge otsides lauale. Kabinetist tuli hotelliteenistuja ja vaatas mind. Et oma hetkelist jõuetust varjata, küsisin talt linna kaarti ning ta lõi kaardi sunnitud ja demonstratiivse kohusetundlikkusega meie vahel laual lahti – mispärast vaatavad temasugused alati vahetult enne rääkima hakkamist niisuguse tühja ja tüdinud näoga kõrvale? – ja hakkas mulle sellel hotelli asukohta näitama. Jah, jah, ütlesin ma, ma tean, kus ma olen! Ma kahmasin kaardi kätte, toppisin selle kokku voltimata taskusse, läksin klaasuksest välja ning vingerdasin kepile toetudes trepist alla kõrgele kitsale tänavale.

      Mida see tähendab, et ma ei lähe tagasi? Kas ma pean surema siin, selles linnas? Ma ei ole ebausklik, ma ei usu hoiatavaid eelaimusi, ometi siin see oli, see veendumus – ei, see teadmine –, et ma ei pöördu enam kunagi tagasi koju. Siis aga mõtlesin ma: Koju? Ma kõndisin imestades ja segast ärevust tundes edasi mööda tänavat võõras õhus, tundes linna võõraid lõhnu. Päikeselisel nurgas sattusin ma ühe lillemüüja peale. Ta istus oma leti kõrval presendist klapptoolil. Ta oli välismaalane, ma oletasin, et järjekordne pagulane, aga seekord mitte venelane, vaid ühe sellise riigikese päriselanik, mis on kiilutud nagu nüüd juba kiiresti murenema hakkavad basalditükid Ida ja Lääne pinge all mandriplaatide vahele. Ta nahk oli tuhmi khakikarva ning seljas oli tal midagi, mis paistis mulle mustlasekostüümina, käevõrud, ohtralt odavaid sõrmuseid ja kirju pearäti otsad kõvasti lõua all sõlme seotud. Ta oli noor, minu meelest mitte üle kolmekümne, aga tema nägu oli vana naise nägu, kurnatud ja terav. Ta rääkis kiiresti ja vaikselt, rütmiliselt ja laulvalt iseendaga, see oli nagu mingi atrofeerunud paluv ja kaeblev halin. Kui ma nägin tema silmade kirmega kaetud tühjusest, et ta on pime, võpatasin ma järsult nagu siis, kui asetad pimedas jala trepi olematule ülemisele astmele. Ta tajus otsekohe, et ma tema juures viivitlesin, võttis letilt kobamisi ühe maikellukese oksa ja pakkus seda mulle, halin valjenes haledaks, kuid kummaliselt loiuks, peaaegu ükskõikseks anumiseks. Ma võtsin välja rahatähe, absurdselt suure nimiväärtusega, ning ta sirutas kõhna lehepruuni käe eksimatult välja, võttis raha ja pistis selle kiiresti varjule oma helmestega kaetud pihiku sisemusse. Ma ootasin midagi tagasi. Aga seda ei pakutud. Ta istus ja halises kaeblevalt ja vaikselt nagu ennegi, kiigutas end taburetil edasi-tagasi ning näis, et nüüd ta ei märkagi mind enam. Alles siis panin ma tähele, et ta oli raseduse lõppjärgus. Minu taga sõitis mööda kollane-must tramm, sülitades oma kohal kulgevast elektriühendusest suuri pehmeid lõtvu sädemeid ning pannes kõnnitee värisema. Kogu selle jõu ja lärmi leis kühmu tõmbudes pöördusin ma ja tõttasin edasi.