Kell oli üle kesköö, kui ma viimaks linna jõudsin. Lennud olid edasi lükkunud, olin järgmistest maha jäänud ning limusiin, mis oleks pidanud mul lennujaamas vastas olema, ei olnud seal, sest juht oli ootamisest tüdinud ja ära läinud. Siis öeldi mulle, et mu kohver ei olnud kohale jõudnud, ilmselt oli see kuhugi mujale saadetud. Kadunud pagasi leti juures teeskles tõmmu ametnik, müts kuklasse lükatud ja süütamata sigaret kõrva taha pistetud, et ta ei saa aru mu itaalia keelest – mille, oleksin ma võinud talle öelda, õppisin ma Dantelt –, kehitas siis õlgu ning ütles, et kohver võib olla kus tahes, ja andis mulle pataka arusaamatuid blankette, mille ma pidin täitma. Ma viskasin paberid tagasi talle näkku ning üheks jubedalt erutavaks hetkeks näis sellest, kui metsikult ta langetas oma juba niigi madala lauba ja tõmbas kulmu kortsu, et ta võib minna vägivaldseks, ning ma astusin sammu tagasi ja kergitasin kaitsvalt keppi. Ta kehitas aga üksnes õlgu, patras midagi telefoni, ütles mulle, et keegi tuleb, ja pöördus põlglikult kõrvale. Siis tuli veel oodata. Vihast keedes lükkasin ma ennast saabuvate lendude saalis edasi-tagasi, trügides nagu tank läbi tunglevate turistide, lärmakate perekondade ja ennasttäis ärimeeste nende õhukeste käsikohvrite ja liiga läikivate, tuttidega kingadega. Lõpuks saabus lennukompaniist üks vormiriietuses noor naine ja teatas mulle kerge meloodilise naeru saatel, et jah, Professore pagas oli läinud tõesti teise sihtkohta, kuid et see tuuakse peagi tagasi ja saadetakse otse mu hotelli. Naisel oli suur rinnapartii ja vurruudemed ning ebameeldivalt pungis silmad ning ta meenutas mulle üht sõjajärgsete aastate kuulsat ooperidiivat, kelle nime ma ei suuda praegu meenutada. Ma sõimasin teda ning ta pilgutas kiiresti silmi ja riskis klaasjalt naeratada, sest ta polnud kindel, kas ta oli ikka õigesti kuulnud. Ta läks ära ja otsis mulle takso ning mind viidi hämmastava kiirusega – see läheb alati meelest, kuidas siin sõidetakse – läbi niiske öö linna, kus laupäevaõhtu viimased rahvahulgad ikka veel kiviarkaadide all promeneerisid.
Siis leidsin ma hotellis, et mu tuba oli ära antud. Registratuuris teeseldi, et neil ei ole minu broneeringust mingit märki, aga vana paksu tegelase vilavast ja tühjast pilgust vastuvõtulauas sain ma aru, et see on vale. Ma tõstsin häält, ähvardasin ja surkisin vestibüülipõrandat kepiga. Kutsuti kohale hotelli administraator, naeruväärselt nägus, raskepärane ja vananev dändi mahagonikarva ja läikivate juustega, kellel oli kangelasliku tenori kummis rind – kogu see asi hakkas muutuma opera buffa’ks – ja ta lähenes mulle libedalt naeratades, käed ette sirutatud, ning kinnitas, et kõik saab korraldatud, kõik saab korda aetud kohe natukese aja pärast, kui ma ainult oleksin kannatlik. Nii ma siis läksingi ja istusin kriuksuvale nahktoolile tühjas baaris väsinud baarimehe vimmaka pilgu all ja jõin liiga palju punast veini ning kui mind lõpuks juhatati minu tuppa viiendal korrusel, vaheseinaga eraldatud pruuni kongi, mille nurgas seisis alasti kraanikauss, olin ma liiga svipsis ja väsinud, et veel õiendada. Küll aga otsustasin ma hoolimata kurnatusest ja hilisest tunnist, et pean viivitamatult, praegu rääkima kirja kirjutajaga, mu mõistatusliku Nemesisega, ning helistasin isegi hotelli keskjaama ja palusin, et mind ühendataks Antwerpeniga, aga siis peatusin ja mõtlesin ümber – ma oleksin hakanud otsekohe tema peale karjuma –, viskasin telefonitoru käest ja roomasin voodisse, ähmase mõistusega ja pesemata, seljas ikka veel pesu, mida ma ei olnud vahetanud sellest ajast saadik, kui ma pool maailma tagasi teele olin asunud.
Ma veetsin rahutu öö; voodi, nagu juhtub nii sageli hotellivooditega, oli kaugelt liiga väike, et mahutada mind ja mu jäika jalga ning mind äratasid korduvalt väljast kostvad hääled, autopasunad ja gaasi andvad mootorrattad ning noored mehed, kes karjusid ühel tänaval teiste peale teisel tänaval. Koidu eel lärm vaibus, ma jäin tukkuma ja mind ründasid vägivaldsed unenäod. Ma ärkasin vara, higistasin alkoholi, mu aju tuksles ning ma tõusin, koperdasin akna juurde, tõmbasin kardinad eest ja kõõritasin eenduvate hoonete vahel Euroopa tihke helesinise taeva poole.
Pärast hommikusööki paigutati mind uue sekeldamise ja vabanduste saatel suurde sviiti tervislikumal kolmandal korrusel. Ruumid olid avarad ja jahedad, põrandad siidsiledast mustast marmorist. Mu tagastatud kohver seisis häbelikul ilmel voodijalutsis. Mul on nõrkus hotellitubade vastu, nende vaikiva anonüümsuse vastu, selle maailmast täielikult eraldatud tunde vastu, peaaegu kuuldava sosinate, abitus ekstaasis karjatavate naiste ja õhu ahmimise kaja vastu. Lamaskledes keskhommikul vannis, panin ma kokku preili Nemesise pildi: kuivetanud vanapiiga, siniste soontega küünised ja nööri küljes prillid, suu vuntsilisse ülahuulde sööbinud peente kortsukiirte vahel, kibedalt rahulolematu nooruse kaotatud tõotuse pärast, sest siis oli ta kandnud pükse, suitsetanud sigarette ja kirjutanud selle dissertatsiooni Wordsworthi poliitilistest veendumustest või Shelley ateismist, mis oli nii šokeerinud ema juhendajat Girtonis või sinisukki Bryn Mawris ja neile sügavat muljet avaldanud. Kindlasti on temaga võimalik kergesti hakkama saada. Kõigepealt katsetan ma sarmi, seejärel ähvardusi ning kui kõik muu nurjub, viin ma ta Antonelli Mole otsa ja lükkan sealt alla. Naerdes hakkasin ma köhima ning tundsin, kuidas mu tubakast tümitatud kopsud võbisevad oma puuris nagu rasked, poolenisti täis puhutud ja märjad õhupallid, ning vannivesi minu ümber õõtsus ja oleks peaaegu üle ääre loksunud. Mu portsigar, veel üks minevikus näpatud nipsasi, oli mu kõrval seebialusel. Süütasin sigareti, tulise tuha väikesed helbed sisisesid minu ümber vees. Miski ei vaigista hommikust köha paremini kui tubli rinnatäis sigaretisuitsu.
Vinnasin ennast vahupiiskade joas üles ja põrkasin otsekohe küünarnukiga vastu klaasriiuli serva. See uus valu kajas vastu põlves, millele ma olin teinud viga eelmisel päeval sillal taksos. Ma seisin hetke, hoidsin käsivarrest kinni ja vandusin. Ma ei sobi hästi maailma, sobin sinna kohmakalt, ma olen liiga kõrge, liiga lai, liiga raske asjade tavalise mõõtkava jaoks. Ma ei kiitle, lausa vastupidi – olen alati pidanud oma liiga suurt mina koormavaks ja piinlikuks. Vannitoa maast laeni ulatuvas uduses peeglis kõrgus minu ees mu peegeldus, kahkjas ja pineva pilguga. Ma läksin magamistuppa ning seisatasin akna kõrval, vaadates ikka veel oma valusat küünarnukki masseerides alla tänava varjulise puuderea poole. Möödusid üks buss, autod, lühiperspektiivis inimesed. Nurgal, mille vastu naaldus võise päikesevalguse moonutatud klots, vaatas lilli müüv naine üles ning tundus, et ta näeb mind – kas see oli nii kaugelt võimalik? Küll võisin ma alles vaatepilti pakkuda siin klaasi taga: groteskne seerav, tohutu suur, paljas ja igivana. Tõstsin käe, peopesa lapiti ettepoole, pühalikuks tervituseks, aga lillemüüja ei reageerinud.
Peaaegu enne, kui ma teadsin, mida teen, olin ma haaranud telefoni ja küsinud Antwerpeni telefoninumbrit. Oodates kuulsin ma oma hingamist telefonitorusse, nagu seisaksin ma iseenda õla taga. Ikka veel vannist märg, tilkusin ma marmorpõrandale, mille tumedal läikival pinnal nägin ma enda teist, tuhmi peegeldust, seekord küll alumise otsa perspektiivist nagu selle mis-ta-nimi-oligi loodud surnud Kristuse pronksportree, kõigepealt jalad, siis sääremarjad, põlved ja kõlkuvad suguelundid, kõht ja kummis rind ning kõige tipus sassis juustest ümbritsetud ja ilmetu allavaatav nägu.
Ta vastas telefonile esimese helina peale. Ma ei teadnudki õieti, mida öelda, ma ei olnud arvanud, et jõuan niimoodi kohe temani, olin oodanud viivitusi, takistusi, põiklemist. Jah, ütles ta, jah, ta kuuleb. Ma ei osanud ta aktsenti määratleda, ta ei olnud inglane, kuid rääkis ometi inglise keelt emakeelena. Millegi põhjal tema hääles mõistsin ma, et ta ei olnud teinud midagi, mitte kui midagi, ainult