Abielurikkumine. Paulo Coelho

käin duši all, heidan siis tema kõrvale voodisse, tõmban tal tahvli käest ja asetan selle öökapile. Silitan ta rinda ja see kütab ta kohe üles. Me seksime nii, nagu me juba kaua aega pole seksinud. Kui ma natuke kõvemini oigan, palub ta mul end tagasi hoida, et ma lapsi üles ei ärataks, aga ma ütlen talle, et ma ei kavatsegi teda kuulda võtta, vaid tahan väljendada, mida ma tunnen.

      Ma saan mitu orgasmi. Jumal, kuidas ma armastan seda meest enda kõrval! Lõpetame higiste ja kurnatutena, sellepärast otsustan veel kord pesemas käia. Ta tuleb minuga kaasa, hakkab naljatama, suunab veejoa mu vagiinale. Ma palun tal lõpetada, sest olen väsinud, meil on vaja magada, aga niimoodi kütab ta mu uuesti üles.

      Kui me teineteist kuivatame, tabab mind kihk iga hinna eest oma elu muuta ja ma palun, et ta viiks mu ööklubisse. Mulle tundub, et sel hetkel taipab ta, et midagi on teistmoodi kui tavaliselt.

      „Homme või?”

      Homme ma ei saa, mul on joogatund.

      „Kui sa juba selle teema üles võtsid, kas ma tohin siis sulle ühe üsna otsese küsimuse esitada?”

      Mul jääb süda seisma. Ta jätkab:

      „Miks sa seal joogas üldse käid? Sa oled nii rahulik naine, elad iseendaga kooskõlas ja tead väga hästi, mida sa tahad. Kas sulle ei tundu see aja raiskamine?”

      Mu süda hakkab uuesti lööma. Ma ei vasta. Naeratan lihtsalt ja silitan tema nägu.

*

      Langen voodisse, sulen silmad ja mõtlen enne uinumist: mul on ilmselt kaua aega abielus olnud naise tüüpiline kriis. Küll see üle läheb.

      Kõik ei peagi kogu aeg õnnelikud olema. Pealegi ei suuda seda mitte keegi. Vahel tuleb elu tegelikkusega rinda pista.

      Kallis depressioon, palun ära enam lähemale tule. Ära ole minu vastu kuri. Mine teiste juurde, kellel on rohkem põhjust peeglisse vaadata ja öelda: „Kui kasutu elu.” Taha või ära taha, ma tean, kuidas sellest jagu saada.

      Depressioon, minuga raiskad sa lihtsalt oma aega.

      Kohtumine Jacob Königiga kulgeb täpselt nii, nagu ma ette kujutasin. Läheme kallisse järve kaldale ehitatud restorani La Perle du Lac, mis oli kunagi parimaist parim, tänapäeval aga kuulub linnale. Külastajatelt küsitakse jätkuvalt hingehinda, ainult et toidud on väga viletsad. Võiksin teda üllatada hiljuti avastatud Jaapani restoraniga, aga ma tean, et tema arvates ei kuuluks see hea maitse juurde. Mõnele inimesele on sisustus tähtsam kui toidud.

      Ja juba ma näengi, et mu otsus oli õige. Ta üritab mulle näidata, et on suur veini asjatundja, hindab „buketti”, „tekstuuri”, „kleiti” (veinist klaasiseinale jäävat jälge). Ühesõnaga, ta teeb mulle selgeks, et on suureks kasvanud, et ta ei ole enam poisike nagu kooliajal, et ta on õppinud, elus edasi jõudnud ja tunneb nüüd maailma, veine, poliitikat, naisi ja endisi armsamaid.