Lähen tööle ja näen jälle naabrit, kes oma autot läikima lööb. Kas ta seda eile mitte juba ei teinud?
Ma ei suuda ennast tagasi hoida, lähen tema juurde ja küsin.
„Nipet-näpet oli veel vaja teha,” vastab ta, kui on mind tervitanud, ning küsib siis, kuidas mu pere elab, ja kiidab mu ilusat kleiti.
Vaatan tema autot, see on Audi (Genfi hüütakse ka Audilandiks). See tundub mulle täiuslik. Ta näitab mulle mõnda pisidetaili, mis ei sära ikka veel nii, nagu peaks.
Ajan temaga veel pisut juttu ja küsin lõpuks, mida inimesed tema arvates elult ootavad.
„Siin küll midagi keerulist ei ole. Et arved saaksid makstud. Et saaks osta sellise maja nagu minu või teie oma. Et oleks aed, kus kasvaksid puud ja kuhu saaks pühapäeviti lapsed ja lapselapsed lõunasöögile kutsuda. Et saaks pärast pensionile minekut maailmas ringi reisida.”
Ah et seda siis inimesed elult ootavadki? Sellist elu? Siin maailmas on küll midagi väga valesti, ja need ei ole Aasia või Lähis-Ida sõjalised konfliktid.
Enne toimetusse minekut pean tegema intervjuu Jacobiga, oma keskkooliaegse peigmehega. Isegi see ei eruta mind – ma hakkan tõesti kõigi asjade vastu huvi kaotama.
Kuulen infot valitsuse programmide kohta, ehkki ma ei ole midagi niisugust küsinud. Püüan teda küsimustega nurka ajada, aga ta põikleb elegantselt kõrvale. Ta on minust aasta noorem, mis tähendab, et ta peaks olema kolmekümneaastane, aga näeb välja nagu kolmkümmend viis. Selle tähelepaneku hoian endale.
Muidugi on mul väga hea meel teda jälle näha, kuigi ta ei ole veel küsinud, kuidas mul on läinud pärast seda, kui kumbki pärast keskkooli oma teed läks. Ta on keskendunud iseendale, oma tulevikule, samal ajal kui mina vaevan ennast tobedate mõtetega minevikust, justkui oleks mu vastas ikka too breketitega teismeline, keda teised tüdrukud sellele vaatamata ikka ihaldavad.
Mõne aja pärast lakkan teda kuulamast ja lülitan sisse autopiloodi. Ikka sama stsenaarium, ikka samad teemad – maksude alandamine, kuritegevusvastane võitlus, vajadus paremini kontrollida prantslaste (nii-öelda „piiriäärsete elanike”) sissevoolu, sest nad võtavad endale töökohad, mis peaksid kuuluma šveitslastele. Aasta aasta järel on probleemid ju ikka samad ja lahendusi neile ei leita, sest tegelikult ei huvita see mitte kedagi.
Kui oleme juba kakskümmend minutit vestelnud, hakkan mõtlema, kas nii suur huvipuudus võib tulla minu praegusest kummalisest seisundist. Aga ei. Pole midagi igavamat kui poliitikute intervjueerimine. Nad oleksid parem võinud mind saata mõnest kuriteost lugu tegema. Mõrtsukad on märksa ehedamad.
Ja võrreldes ükskõik millise muu ilmanurga rahvaesindajatega, on meie omad veel kõige igavamad ja maotumad. Nende eraelu ei huvita mitte kedagi. Ainult kaks asja võivad skandaali põhjustada: korruptsioon ja narkootikumid. Siis võtab asi äkki tohutud mõõtmed ja selle üle jahutakse rohkem, kui asi väärt on, sest ajalehed kannatavad täieliku teemadepuuduse all.
Aga keda huvitab, kas neil on armukesi, kas nad käivad bordellides või otsustavad kapist välja tulla? Mitte kedagi. Tehku aga seda, mille pärast neid valiti, ärgu ainult riigi raha laristagu, ja me kõik võime rahus edasi elada.
President valitakse meil kord aastas (igal aastal üks ja seesama inimene) ja valijaks ei ole mitte rahvas, vaid seitsmest ministrist koosnev Föderaalnõukogu, mis esindab Šveitsi täidesaatvat võimu. Teisest küljest näen ma iga kord, kui Kunstimuuseumi eest mööda lähen, uusi valimisplakateid.
Rahvale meeldib väga kõigi teemade üle otsustada: prügikottide värv (peale jäi must), relva kandmise õigus (valdav enamus kiitis selle heaks ja Šveitsis on nüüd maailma riikide seas elaniku kohta kõige rohkem relvi), ehitada lubatavate minarettide arv kogu riigis (neli), põgenikele varjupaiga andmine (seda ma ei ole jälginud, aga ilmselt on seadus vastu võetud ja juba jõustunud).
„Vabandust, härra König.”
Juba teine kord segatakse vahele. Ta palub delikaatselt oma assistendil järgmine kohtumine edasi lükata. Minu ajaleht on Šveitsi prantsuskeelses osas kõige tähtsam väljaanne ja meie intervjuu võib järgmiste valimiste seisukohast otsustavaks osutuda.
Tema teeb näo, et üritab mind veenda, ja mina teen näo, et jään uskuma.
Aga juba mulle piisabki. Tõusen, tänan ja ütlen, et mul on kogu vajalik materjal käes.
„Kas midagi puudu ei ole?”
Muidugi on. Aga pole minu asi öelda, millest puudu on.
„Kas me võiksime pärast tööd kokku saada?”
Seletan, et pean poistele kooli järele minema. Loodan, et ta on mu sõrmes kuldsõrmust märganud, ja ütlen: „Mis möödas, see möödas.”
„Jah, muidugi, aga äkki läheks ikkagi mõni päev lõunat sööma?”
Nõustun. Lasen ennast kergesti õnge võtta ja mõtlen endamisi: mine tea, äkki on tal mulle midagi tõesti olulist öelda, ehk avaldab ta mulle riigisaladuse või mõne muu asja, mis muudab riigi poliitikat ja tänu millele peatoimetaja hakkab mind hoopis teise pilguga vaatama?
Ta läheb ukse juurde, keerab selle lukku, tuleb minu juurde tagasi ja suudleb mind. Ma lähen temaga kaasa, sellest on kaua aega möödas, kui me viimati suudlesime. Jacob, keda ma kunagi ehk armastasingi, on nüüd pereisa, tema naine on õppejõud. Ja mina olen pereema, abielus rikka, kuid tööka pärijaga.
Mõtlen ta eemale tõugata ja öelda, et me pole enam lapsed, aga mulle meeldib see. Alles ma avastasin uue Jaapani restorani ja nüüd olen lisaks veel paha peale sattunud. Ma astusin reeglitest üle ja taevas ei kukkunudki alla! Ma pole kaua aega nii õnnelik olnud.
Tunnen end iga hetkega paremini, julgemana, vabamana. Ja siis teen ma midagi, millest olen juba kooliajast saati unistanud.
Laskun põlvili, teen tema püksiluku lahti ja võtan ta riista endale suhu. Ta haarab mu juustest ja juhib mu liigutusi. Vähem kui minuti pärast saab ta orgasmi.
„Kui hea!”
Ma ei vasta. Tegelikult oli minul palju parem kui temal oma enneaegse seemnepurskega.
Patule järgneb vahelejäämise hirm. Koduteel ostan hambaharja ja tuubi pastat. Iga poole tunni tagant käin toimetuse tualetis kontrollimas, et mu näol ega ideaalselt mustust koguval pitsilisel Versace pluusil mingeid jälgi ei oleks. Silmanurgast jälgin oma kolleege, aga mitte ükski neist (ka mitte naised, kes ometi peilivad sellised pisiasjad mingi erilise radari abil alati välja) pole midagi märganud.
Miks see siis juhtus? Tundus, nagu oleks teine inimene minu üle valitsenud ja otsekui tõuganud mind sellesse mehaanilisse olukorda, milles polnud midagi erootilist. Kas tahtsin Jacobile tõestada, et olen iseseisev, vaba naine, iseenda peremees? Kas tegin seda, et talle muljet avaldada või et püüda pageda selle eest, mida mu sõbranna nimetab „põrguks”?
Kõik läheb vanaviisi edasi. Ma ei seisa mitte mingil teelahkmel. Tean, kuhu minna, ja loodan, et aastatega õnnestub mul saavutada ka see, et mu perekond suunda vahetaks, et me ei hakkaks lõpuks ka ise arvama, et auto pesemises ongi midagi väga erilist. Suured muutused nõuavad aega – ja seda on mul küllaga.
Ma vähemalt loodan.
Koju jõudes püüan mitte näida ülearu rõõmus ega ülearu kurb. See tõmbab kohe laste tähelepanu.
„Emme, sa oled täna kuidagi imelik.”
Tahaksin öelda: olen tõesti, sest ma tegin midagi, mida ma poleks tohtinud teha, aga ometi ei tunne ma end karvavõrdki süüdi, kardan ainult vahele jääda.
Mu mees tuleb koju ja suudleb mind nagu alati, küsib, kuidas mu päev oli ja mida me õhtuks sööme. Mina vastan nii, nagu ta harjunud on. Kui ta ei märka midagi rutiinist kõrvale kalduvat, siis ei oska ta ka kahtlustada, et ma täna pärastlõunal poliitikule suuseksi tegin.
Mis, olgu möödaminnes öeldud, ei pakkunud mulle vähimatki füüsilist rahuldust. Ja nüüd olen ma