Ivan Orava mälestused. Andrus Kivirähk

„See on ju kohutav!”

      „Võib-olla on kohutav ka,” nõustus maaler. „Mis mina, lihtne ja tola inimene, poliitikast tean. Vaadake parem, daamed ja isandad!”

      Ning ta liigutas kõrvu.

      Sellega oli kogu ülev moment ära solgitud. Kehitasin vihaselt õlgu ja ütlesin president Pätsile: „Ma arvan, me peaksime aru pidama. Ehk läheksid üleliigsed inimesed seniks välja?”

      Päts oli nõus ja varsti võis istuda nõupidamislaua taha. Kohale olid jäänud president, Laidoner, Tõnisson, Pätsi kojamees Runnel ja mina. Selter jõi köögis suhkruvett.

      Laidoner oli näost täitsa plass. Ta hoidis diivanist kinni, otsekui käiks tal pea ringi, ja kõneles tasase häälega: „Ah et tulevad jälle… Mina enam ei jaksa. Olime Kuperjanoviga nagu kaks tamme, nüüd Juliust enam ei ole. Ja minagi olen tühi. Vana pakk. Lükka käega ja kukun ümber. Ilma Juliuseta pole ma midagi…”

      Tõnisson seevastu ajas habeme õieli ja praalis: „No ilma pauguta ma küll Eestit neile ei anna! Ei, veljed, seda ei ole! Paar pauku panen ma ära nii et mürtsub, ärge selles kahelge!”