„Appi!” karjus Ribbentrop. „Appi!”
Molotov ja Stalin kuulasid ukse taga ja tegid võikaid hääli. Stalin puhus vihmaveetorusse ning Molotov hüüdis: „Kohe tõusen surnuist üles ja söön su ära!”
„Ära söö!” palus poolsegane Ribbentrop. „Hitler pahandab.”
„Hõ-hõ-hüü!” naeris Molotov. „Ma ei karda Hitlerit. Tahad, ma näitan sulle oma pealuud?”
„Pai Lenin, ära näita!” palus Ribbentrop. „Ma kardan väga!”
„Kas sa annad Eesti Nõukogude Liidule või ma tõusen lendu?” ulgus Molotov.
„Annan, annan!” lubas Ribbentrop ja minestas.
Molotov ja Stalin lohistasid ta tagasi saali, kus laual ootas pooleldi sõlmitud Pakt. Nüüd keerati talle viimane vint peale ja tõprategu oligi tehtud.
„Mis tunne on?” küsis Stalin Paktilt.
„Hea,” vastas lurjus õndsalt. „Tore on olla sõlmitud.”
Närukael toimetati Kremli keldrisse varjule, Ribbentropile tehti rahustav süst. Eesti oli müüdud.
Neljas peatükk
ABI OTSIMAS
Meie siin Eestis ei teadnud Moskvas valmis vusserdatud tõpratempudest midagi.
Kuid halba aimasime küll. Suur idanaaber muutus märgatavalt agressiivsemaks. Eesti kodanike postkaste ummistasid Venemaalt tulnud kirjad. Või mis kirjad need olid – ruudulisest vihikust välja käristatud paberilipakad, täis roppu sõimu ja surmasümboleid. President Pätsi ukse taha sokutati tillukene puusärk, milles lebas koledasti ära räsitud eesti rahvariides nukk. Kindral Laidonerile aga kinnitas keegi vene madrus selja peale räpakalt maalitud sildi: „Olen nii loll, et hirmus.” Laidoner käis sellega pool päeva ringi ja juhatas paraadi, kuni viimaks Jaan Tõnisson, kes elas Tartus ja oli väga tark, sildi ära võttis.
„Keegi on sinuga halba nalja teinud, Juku,” ütles ta. Laidoner vihastas, läks madrust otsima, aga ei leidnud. Kõik see tohuvapohu näitas selgesti, et Moskval on kurjad plaanid. Seepärast pakkisin ma oma kohvrid ja sõitsin välismaale – abi otsima.
Esmalt viis laev mu Inglismaale. Kohe Londoni sadamas võttis mind vastu paks udu. Oleksin jalutanud nagu piimasupi sees, ühtegi inimest polnud näha. Või veel – silm ei seletanud omaenda jalgu. Käisin pimesi ringi ja hüüdsin kogu aeg valju häälega: „Ma olen Eestist! Kus Chamberlain on?”
Mingit vastust ma ei saanud. Tõsi, ümberringi kuuldus palju hääli, kuid need kuulusid samasugustele hädalistele nagu ma ise. Kellel oli kadunud naine, kellel mees. Paljud otsisid kuningat. Aegajalt kostis plartsatusi – siis kui udusse eksinud inimesed Thamesi kukkusid. Olin kõigest sellest nii ehmunud, et jäin seisma ja ei julgenud enam sammugi astuda.
Siis kuulsin, kuidas minust möödus kaks meest, üks küsis teiselt: „Öelge, kuidas te ometi taipasite, et neegril on kolm kätt?”
„See on elementaarne, Watson,” vastas teine. „Elementaarne.” Mu süda hüppas õnnest.
„Härra Sherlock Holmes!” hüüdsin ma. „Orav siin! Mul oleks Chamberlaini vaja!”
„Chamberlaini?” imestas Holmes. „Mis te nüüd! Keegi pole teda mitu aastat näinud. Ta läks ühel päeval magamistoast töötuppa sulepead tooma ja eksis udus ära. Sellest ajast on ta kadunud.”
„Kas te olete teda vähemalt otsinud?” uurisin mina. „Mul on väga tähtis asi.”
„Me oleme Watsoniga juba kolm aastat teel tema poole, kuid ei suuda Chamberlaini maja leida,” jutustas Holmes. „On ju nii, Watson?”
Watsonist polnud aga enam kippu ega kõppu. Udu oli ta alla neelanud. Sherlock Holmes vabandas ja läks sõpra otsima. Sain aru, et Chamberlaini leida on võimatu ning sõitsin edasi Ameerikasse.
Washingtoni lennuväljal tuli mu juurde Miki-Hiir.
„Kuidas käsi käib?” küsis ta. „Kas pere on terve?”
„Mul on vaja näha president Roosevelti,” teatasin ma. „Juhatage mind tema poole.”
„Enne käime ikka karussellil ära,” pakkus Miki-Hiir. „Disneylandis võib sõita ka Peeter Paani laevaga. Mis?”
„Ei,” keeldusin mina. „Mul on vaja presidenti.”
Miki-Hiir näis nõustuvat. Ta kutsus Piilupart Donaldi ja kahekesi viisid nad mu Valgesse Majja.
Seal istuski Roosevelt, ratastoolis. Ütlesin talle tere ning kõnelesin, mis mind tema juurde tõi.
Roosevelt tõusis püsti, ajas pea kuklasse ja hüüdis: „Ameerika on suurepärane!”
„Eks ole hästi tehtud!” kiitis Miki-Hiir. „Justkui päris. Aga see pole midagi! Kui te näeksite meie tehisjõehobusid!”
„Mis te naljatate,” vihastasin ma. „Toote mu mingi roboti juurde! Jalamaid viige mind presidendi tuppa!”
Miki-Hiir oli nõus. Ta juhatas mu järgmisse tuppa, seal istus ratastoolis Roosevelt ning sõi hamburgerit.
Jutustasin talle oma murest. Roosevelt sõi suu tühjaks, tõstis pooliku hamburgeri pea kohale ja karjus: „Ameeriklane toitub tervislikult!”
„See on eriti täiuslik masin,” kelkis Miki-Hiir. „See maksab viis miljonit dollarit.”
„Kus on tõeline president?” hüüdsin mina nördinult. „Mis te lollitate mind?”
„Tõeline president…” kordas Miki-Hiir üllatunult. „Eks ta ole Disneylandis tondimajas. Lõbutseb! Ma võin teile näidata üleskeeratavat Indiaani-Joed.”
Ma sülitasin ja tulin tulema. Eesti oli jäetud üksi.
Viies peatükk
ALLVEELAEVA ORZEL LUGU
1. septembril 1939. aastal algas Teine maailmasõda. Hakkasin kandma nuga saapasääres.
14. septembri õhtul võis Tallinna sadamas näha jubedat pilti. Kaugel avamerel põgenes Poola riigile kuuluv allveelaev Orzel heleda kisa saatel ühe suure sõjalaeva eest. Läbi pikksilma oli näha, et tegemist oli venelaste soomuslaevaga Potjomkin.
Allveelaev Orzel püüdis jälitajat igat moodi maha raputada; sukeldus, vahetas suunda, aga miski ei aidanud. Soomuslaev Potjomkin ei jäänud meetritki maha. Koledasti tätoveeritud nõukogude madrused ajasid juba pardal vett keema ning hakkisid sibulaid.
„Kas me võime seda rahulikult pealt vaadata?” hüüdsin ma nördinult oma kõrval seisvale kindral Laidonerile. Ülemjuhataja raputas pead.
„Minu järel, kangelased!” kajas tema hääl üle sadama. Laidoner tormas hobuse seljas vette, kohe seejärel startis tuntud eesti meresõitja Kihnu Jõnn ja üks noor poiss, kes oli tahtnud sõita Mallega saarde kalu püüdema, läks kah appi. Soomuslaev Potjomkin lõi araks ning kadus silmapiiri taha.
Räsitud ja lipendav Orzel sõitis sadamasse. Läksime Laidoneriga laevale.
Ka peaminister Eenpalu pani Orzeli remontimisel käed külge.
Küll see oli hale vaatepilt! Madrused olid habemesse kasvanud ja väga kahvatud. Nad polnud tükk aega ühtegi head inimest kohanud ja seepärast hirmu täis. Kui me Laidoneriga meestest mööda kõndisime, klammerdusid nad üksteise külge, tillukesed pelglikud pupillid hiiglaslikes silmavalgetes, ja halisesid tasa. Kui mulle miski sääsk suhu lendas ja ma köhima kukkusin, puhkesid paljud ehmunult nutma.
Läksime kapteni kajutisse. Ka tema oli hirmust poolsegane. Ta keeras oma vestinööpi ja vabises silmanähtavalt.
„Johan Laidoner,” tutvustas ennast ülemjuhataja.
„Mina olen kapten Nemo,” ütles poolakas.