Kolmas, kõige iseäralikum ja arusaamatum unenäomälu omapära ilmneb reprodutseeritava materjali valikus, mis ei väärtusta, nagu ärkvelseisundis, ainult kõige olulisemat, vaid vastupidi sellele ka mälestuse jaoks kõige neutraalsemat, märkamatut. Ma annan selles asjas sõna nendele autoritele, kes on kõige tugevamini väljendanud oma imestust.
Hildebrandt (1875, 11): „Sest kõige tähelepanuväärsem on see, et unenägu ei ammuta reeglina oma elemente mitte suurimatest ja kõige sügavamale ulatuvatest, mitte viimase päeva võimsatest ja pakilisematest huvidest, vaid kõrvalistest lisadest, nõnda-öelda viimati kogetu või kaugemal asuva mineviku väärtusetutest katkenditest. Põrutav surmajuhtum meie perekonnas, mille muljete mõju all me hilja õhtul magama jääme, on meie mälust maha kustutatud, kuni esimene ärkvel silmapilk laseb tal kurvastava väega sinna tagasi pöörduda. Kui meile seevastu tuli vastu võõras, laubal soolatüügas, millele me pärast sellest möödumist enam hetkegi ei mõelnud, võib see meie unenäos rolli etendada…”
Strümpell (1877, 39): „…sellised juhtumid, kus unenäo analüüsimisel leitakse elemente, mis pärinevad küll viimase või eelviimase päeva kogemustest, ent mis olid ärkvel teadvusele niivõrd ebaolulised ja väärtusetud, et unustati peatselt pärast nende kogemist. Säärased kogemused on näiteks juhuslikult kuuldud märkused või ka pealiskaudselt täheldatud teiste tegemised, põgusalt tajutud asjad või isikud, üksikud väikesed tükid loetust ja muu sarnane.”
Havelock Ellis (1899, 727): „The profound emotions of waking life, the questions and problems on which we spread our voluntary mental energy, are not those which usually present themselves at once to dream conciousness. It is, so far as the immediate past is concerned, mostly the trifling, the incidental, the „forgotten” impressions of daily life which reappear in our dreams. The psychic activities that are awake most intensely are those that sleep most profoundly.”26
Binzi (1878, 44-5) ajendavad just kõnealused unenäomälu iseärasused väljendama rahulolematust tema enese poolt toetatava unenäoseletusega: „Loomulik unenägu esitab meile sarnaseid küsimusi. Miks me ei näe unes just viimati möödunud päeva mälumuljeid, vaid sukeldume sageli ilma äratuntava põhjuseta meist kaugesse, peaaegu hääbunud minevikku? Miks võtab teadvus unenäos nii tihti vastu neutraalsete mälestuspiltide mulje, sellal kui ajurakud, mis kannavad endas kõige erutavamaid mälestusi kogetust, lebavad tummalt ja liikumatult, kui neid just vahetult enne pole ärkveloleku jooksul tormilise taaselustamisega erutatud?”
On hõlpsasti mõistetav, et unenäomälu iseäralik eelistus neutraalse ja tähelepandamatu vastu päevamuljetes pidi enamasti viima selleni, et unenäo ja päevaelu omavahelist seost ei tuntudki ära või siis raskendas see vähemasti igal üksikul juhul selle tõendamist. Nii osutus võimalikuks, et miss Whiton Calkins’il (1893 [315]) jäi oma (ja oma kaaslase) unenägude statistilisel töötlemisel üle vaid üksteist protsenti, milles polnud näha seost päevaeluga. Kahtlemata on Hildebrandtil õigus väita (1875 [12-3]), et kõiki unenäopilte saaks päritolu järgi seletada, kui meil jaguks iga kord piisavalt palju aega ja keskendumist nende päritolu väljauurimisele. Ta ütleb siiski, et „see on äärmiselt vaevaline ja tänamatu töö. Sest see võib enamasti viia igasugu psüühiliselt päris väärtusetute asjade väljanuuskimisele kõige kõrvalisematest mälukambritest, igasugu ammu möödunud aja kõige vähem mõjuvate momentide väljakaevamisele ladestuste alt, mis katsid nad võib-olla juba järgmisel tunnil.” Ma pean siiski kahetsema, et terane autor loobus järgimast nii silmapaistmatult algavat teed; see tee oleks viinud vahetult unenäo seletamise keskmesse.
Unenäomälu käitumine on kindlasti äärmiselt oluline üleüldse kõikidele mäluteooriatele. See õpetab, et „mitte miski, mis on meil vaimselt kunagi olnud, ei saa täielikult kaduma minna” (Scholz 1887, 34). Või nagu seda väljendab Delboeuf [1885, 115]: „que toute impression même la plus insignifiante, laisse une trace inaltérable, indéfiniment susceptible de reparaître au jour”27, järeldus, millele tingimata viivad ka nii paljud muud hingeelu patoloogilised ilmingud. Peetagu seda unenäos ilmnevat mälu erakordset sooritusvõimet silmas, et hiljem teravalt tajuda vastuolu, mida peavad välja tooma teatud hiljem mainitavad unenäoteooriad, mis üritavad unenägude absurdsust ja seosetust seletada meile päeval tuntud osalise unustamisega.
Võib isegi torgata pähe taandada unenägemine kui nähtus üleüldse mäletamisele, näha unenäos ka öösiti mittepuhkava reprodutseerimistegevuse väljendust, mis on eesmärk iseeneses. Teated nagu Pilczi omad (1899) sobiksid siia: nende kohaselt saab unenäo nägemise aja ja unenäo sisu vahel tõendada kindlaid seoseid selliselt, et sügavas unes reprodutseeritakse vanema aja muljeid, vastu hommikut aga viimase aja omi. Säärane arusaam muutub aga juba ette ebatõenäoliseks selle viisi tõttu, kuidas unenägu meenutatava materjaliga ümber käib. Strümpell [1877, 18] juhib õigustatult tähelepanu sellele, et unenägudes ei esine elamuste kordusi. Unenäos on küll selle algmed, kuid järgmist lüli ei tule; see ilmub muutununa või asub tema asemele midagi hoopis võõrast. Unenägu toob vaid reproduktsioonide murdosi. See on kahtlemata sedavõrd reeglipärane, et seda saab teoreetiliselt kasutada. Siiski on erandeid, kus unenägu kordab kogetut sama täielikult, kui meie ärkveloleku mälestus seda suudab. Delboeuf jutustab [1885, 239 jj] oma kolleegist ülikoolis, kes tegi unenäos kõikide üksikasjadega taas kord läbi ohtliku autosõidu, kus ta vaid ime läbi oli pääsenud õnnetusest. Miss Calkins mainib (1893) kaht unenägu, mille sisuks oli eelneva päeva sündmuste täpne reproduktsioon, ja ka mul on hiljem põhjust esitada minule teatavaks saanud näide unenäost, mis muutmata kordas üht lapsepõlvesündmust. [vrd lk 179, 180 ja 187]28
C
UNENÄOÄRRITAJAD JA UNENÄOALLIKAD
Mida tuleb mõista unenäoärritajate ja unenäoallikate all, võib selgitada, kui viidata kõnekäänule „Unenäod tulevad kõhust”. Nende mõistete püstituse taga peitub teooria, mis mõistab unenägu kui une häirimise tulemust. Me ei oleks und näinud, kui midagi ei oleks magamist seganud, ja unenägu on reaktsioon sellele häirimisele.
Unenägude ärritavate põhjuste üle arutamine võtab autorite käsitlustes kõige rohkem ruumi. Iseenesest mõista sai see probleem tekkida alles siis, kui unenägu sai bioloogilise uurimise objektiks. Vana aja inimestel, kes pidasid unenägu jumalikuks läkituseks, ei olnud vaja otsida ärrituse allikaid; unenägu lähtus jumalikust tahtest või daimonlikust väest, unenäo sisuks olid nende teadmised või kavatsused. Teaduse jaoks tõusis peagi küsimus, kas unenägude nägemise ajend on alati üks ja seesama või võib neid olla mitu, ja koos sellega kaalutleti, kas unenägude põhjuse selgitamine kuulub psühholoogia või pigem füsioloogia valdkonda. Näib, nagu oletaks enamik autoreid, et unehäirete põhjustajad, seega unenägude allikad, võivad olla mitmesugust laadi ja et unenäoärritajatena etendavad rolli nii kehalised kui ka hingelised impulsid. Kas unenägude allikatena eelistada ühtesid või teisi, kas luua nende seas mingi järjekord vastavalt sellele, milline on nende tähtsus unenäo tekkes, selles osas lahknevad arvamused suuresti.
Kui unenäoallikate loetelu on täielik, moodustuvad nendest lõppeks neli liiki, mida on kasutatud ka unenägude liigitamisel: 1) välised (objektiivsed) meeleimpulsid; 2) sisemised (subjektiivsed) meeleimpulsid; 3) sisemised (orgaanilised) kehalised ärritused; 4) puhtalt psüühilised ärrituse allikad.
1) välised meeleimpulsid
Strümpell juunior, selle filosoofi poeg, kelle unenägudealane teos on meile juba mitmel korral näidanud teed unenägude probleemide juurde, on teatavasti informeerinud ühe haige