Unenägudele antava eripalgelise hinnanguga13 seostus „unenägude tõlgendamise” ülesanne. Et unenägudelt oodati üldiselt tähtsat teavet, ent kõiki unenägusid ei saanud vahetult mõista ega võidud teada, kas teatud arusaamatu unenägu kuulutab midagi tähenduslikku või mitte, hakati tegema pingutusi, et asendada unenäo arusaamatu sisu mõistetava ja sealjuures tähenduslikuga. Hilisantiigis peeti suurimaks autoriteediks unenägude tõlgendamise alal Artemidoros Daldis’est, kelle ulatuslik teos [„Oneirokritika”]14 peab asendama meile samasisulisi kadumaläinud kirjutisi.15
Antiikaja inimeste teaduseelne unenäokäsitlus oli kindlasti täielikus kooskõlas kogu nende maailmavaatega, mis projitseeris tavaliselt välismaailma reaalsuseks üksnes hingeelu jaoks reaalse. Lisaks sellele arvestas see ka peamist muljet, mis ärkvel olles hommikul unenäost jäänud mälestusest saadakse, sest selles mälestuses ilmutab unenägu ennast millegi võõrana, pärineb otsekui muust maailmast, vastukaaluna muule psüühikasisule. Muide, ekslik oleks arvata, et meie päevil ei oleks unenägude üleloomuliku päritolu õpetusel pooldajaid; kui mitte arvestada kõiki pietistlikke ja müstilisi kirjanikke – kes ju õigusega hoiavad kinni varem nii ulatusliku üleloomuliku valdkonna jäänustest, kuni viimaseid pole veel ümber lükanud teaduslikud selgitused –, võib kohata ka teraseid ja igasugustest seiklustest hoiduvaid mehi, kes oma religioosses uskumises üleinimlike vaimujõudude olemasolusse ja sekkumisse püüavad tugineda just nimelt unenäoilmingute seletamatusele (Haffner, 1887). Kõrge hinnang unenäoelule mõnedes filosoofiakoolkondades, nt Schellingi16 järgijate seas, on selge järelkaja unenägude jumalikkusest, mis oli antiikajal vaieldamatu, ja lõppenud pole ka arutelud unenägude ennustava, tulevikku kuulutava võime osas, sest psühholoogilistest selgituskatsetest ei piisa kogunenud materjaliga toimetulemiseks, kui selgesti ka need, kes on omaks võtnud teadusliku mõtlemisviisi, kalduksid sellised väiteid eitama.
Meie unenäoprotsesside teadusliku tunnetuse ajalugu on nii raske kirjutada, sest ükskõik kui väärtuslikuks see tunnetus üksikutes aspektides pole saanud, ei ole märgata edenemist teatud kindlas suunas. Ei ole tekkinud kindlatest tulemustest baasi, mille peale järgnevad teadlased oleksid jätkanud ehitamist, vaid iga uus autor on alustanud nendesamade probleemidega tegelemist ikka uuesti ja nagu algusest peale. Kui ma tahaksin vaadelda neid autoreid ajalises järgnevuses ja käsitleda eraldi lõiguna, milliseid vaateid iga neist unenäoprobleemide kohta avaldas, siis peaksin ma loobuma ülevaatliku unenägude mõistmise hetkeseisu koondpildi visandamisest; sestap eelistasin ma jätkata käsitlust teemade, mitte autorite kaupa ja toon iga unenäoprobleemi puhul välja, millist materjali selle lahendamiseks on kirjandusest leida.
Et mul ei õnnestunud tulla toime kogu väga hajali ja muid teemasid kaasahaarava temaatilise kirjandusega, pean ma lugejail paluma sellega leppida, kui vaid mingi põhjapanev tõik ega oluline vaatepunkt ei ole minu kujutamises kaotsi läinud.
Veel hiljaaegu pidas enamik autoreid vajalikuks käsitleda ühes ja samas kontekstis magamist ja unenägu, andes tavaliselt hinnangu ka teistele analoogilistele seisunditele, mis ulatuvad psühhopatoloogiasse, samuti kaasati unenägudega sarnanevad ilmingud (nagu hallutsinatsioonid, nägemused jne). Uuemates töödes seevastu ilmneb püüdlus teemat piiritleda ja võtta uurimisobjektiks näiteks mõni unenäoelu valdkonda kuuluv üksikküsimus. Ma tahaksin selles muutuses näha väljendumas veendumust, et nii hämarates asjades saab valgustust ja kooskõla saavutada vaid rea detailuuringute kaudu. Ma ei saa siinkohalgi pakkuda mitte midagi muud kui üht sellist detailuuringut, ja nimelt spetsiaalselt psühholoogilist laadi uuringut. Mul on olnud vähe põhjust tegeleda magamise probleemidega, sest see on olemuselt füsioloogiline probleem, ehkki magamisseisundi iseloomustamine peab sisaldama ka psüühikaaparaadi talitlustingimuste muutumist. Seega jääb ka magamist käsitlev kirjandus siin tähelepanu alt välja.
Teaduslik huvi unenäonähtuste vastu iseeneses viib järgmiste, osalt kattuvate küsimuseasetuseni.
A
UNENÄO SEOS ÄRKVELELUGA
Ärkvelaja naiivne otsustus oletab, et unenägu – kui see juba ka ei pärinegi teisest maailmast – on siiski nihutanud magaja teise maailma. Vana füsioloog Burdach, kellele me oleme tänulikud hoolika ja peenetundelise unenäonähtuste kirjelduse eest, väljendas seda veendumust paljutsiteeritud lauses (1838, 499): „… mitte kunagi ei kordu päevane elu oma pingutuste ja naudingute, oma rõõmude ja valudega, ennemini on unenäo eesmärgiks meid nendest vabastada. Isegi siis, kui kogu meie hing on täidetud ühest objektist, kui sügav valu on meie sisemuse lõhki käristanud või mõni ülesanne nõuab kogu meie vaimujõudu, annab unenägu midagi sootuks võõrapärast või võtab tegelikkusest oma kombinatsiooni vaid üksikuid elemente või siis häälestub vaid meie meeleolu tonaalsusesse ning sümboliseerib tegelikkust.” – I. H. Fichte (1864, 1. kd, 541) kõneleb samas mõttes täiendusunenägudest ja nimetab neid isetervendava vaimu salajasteks heategudeks.17 – Sarnast mõtet väljendab ka L. Strümpell unenägude olemust ja tekkimist käsitlevas uurimuses, mida on õigustatult kõikide poolt esile tõstetud (1887, 16): „Kes näeb und, on pöördunud ära ärkveloleku teadvuse maailmast …” (Samas, 17): „Unenäos kaob vaat et täielikult mälestus ärkveloleku teadvuse korrastatud sisust ja selle normaalsest käitumisest …” (Samas, 19): „Hinge peaaegu mälestusteta eraldatus unenäos ärkvelelu tavapärastest sisudest ja protsessidest …”
Valdav enamik autoreid on aga unenägude ja ärkvelelu seose osas asunud vastandlikule seisukohale. Nii väidab Haffner (1887, 245): „Esmalt jätkab unenägu ärkvelelu. Meie unenäod jätkavad alati lühikest aega enne seda teadvuses olemas olnud kujutlusi. Täpne vaatlus leiab peaaegu alati juhtlõnga, millega unenägu seostus eelneva päeva elamustega.” Weygandt (1893, 6) räägib eelnevalt toodud Burdachi väitele otsesõnu vastu: „sest tihti, ilmselt enamiku unenägude puhul võib täheldada, et nood viivad meid vabastamise asemel just nimelt tavalisse ellu tagasi.” Maury (1878, 51) ütleb lühidas sõnastuses: „nous rêvons de ce que nous avons vu, dit, désiré ou fait”18; Jessen oma 1855. aastal ilmunud teoses „Psychologie” väljendub pisut ulatuslikumalt: „Unenägude sisu määravad suuremal või vähemal määral ära individuaalne isiksus, eluiga, sugu, seisus, haridustase, tavapärane eluviis ja kogu senise elu sündmused ja kogemused.”
Kõige ühetähenduslikumalt võtab selle küsimuse suhtes seisukoha filosoof J. G. E. Maaß19 (1805 [1. kd, 168 ja 173]): „Kogemus kinnitab meie väidet, et kõige sagedamini näeme unes neid asju, millele on suunatud meie kõige palavamad kired. Siin on näha, et meie kired peavad mõjutama meie unenägude moodustumist. Auahne näeb und (võib-olla üksnes oma ettekujutluses) saavutatud või veel saavutatavatest loorberitest, sellal kui armunu tegeleb oma unenägudes oma magusate lootuste objektiga … Kõik hinges uinuvad meelelised kihud ja jälestamised võivad juhul, kui neid mingil põhjusel erutatakse, avaldada mõju, et nendega ühenduvatest ettekujutustest tekib unenägu või et need ettekujutused segunevad juba olemasolevasse unenäkku.” (Wintersteini teadetel, 1912)
Ka vanaaja inimesed ei mõelnud unenägude sisu ja elu vahelisest