Isegi kui jätaksime kõrvale need sugugi mitte kergekaalulised vastuväited, peame siiski möönma, et senini tunnustatud ja välismaailmast ärapöördumisest tuletatud unenäoelu omadused ei suuda siiski täielikult avada selle võõristust tekitavaid jooni. Sest vastasel juhul peaks olema võimalik muuta unenäohallutsinatsioone tagasi kujutlusteks, unenäo-olukordi mõteteks ja selle kaudu saaks lahendada unenägude tõlgendamise ülesande. Me ei toimi aga teisiti, kui reprodutseerime ärkamise järel mälestusest unenäo, ja ükskõik, kas see tagasitõlkimine õnnestub täielikult või üksnes osaliselt, ei muutu unenäo mõistatuslikkus sellest väiksemaks.
Samuti eeldavad kõik autorid kõhklemata, et unenäos leidsid ärkveloleku kujutlusmaterjaliga aset veel muudki ja sügavamale ulatuvad muutused. Ühte nondest püüab Strümpell järgmises arutluses välja noppida (1877, 20 jj): „Meelte kaemustegevuse ja normaalse eluteadvuse lakkamisega kaob psüühikal ka alus, milles on selle tunnete, ihade, huvide ja tegude juured. Ka need vaimuseisundid, tunded, huvid, väärtushinnangud, mis on ärkvelelus mälestuspiltide küljes kinni, alluvad … hämardavale survele, mille tulemusena kaob nende seos piltidega, reprodutseeritakse üksikuna väga ohtralt tajupilte asjadest, isikutest, kohtadest, sündmustest ja ärkvel elu toimingutest, ent ükski neist ei too kaasa oma psüühilist väärtust. See on neist lahutatud, ja sestap ekslevad nad psüühikas oma vahendite järel ringi…”
Strümpelli järgi on sellisel piltide vabastamisel nende psüühilisest väärtusest, mis omakorda viitab ärapöördumisele välismaailmast, peamine osa võõristavast muljest, millega unenägu meie meenutuses vastandub elule.
Me oleme kuulnud [lk 59], et juba uinumine toob kaasa meeltetegevusest loobumise, nimelt loobutakse tahtlikult suunamast kujutluste kulgu. Selliselt surutakse meile peale niigi ilmne oletus, et magamisseisund võib ulatuda ka üle meelte toimingute. Üks või teine noist sooritustest jäetakse näiteks täielikult kõrvale; küsimärgi all on, kas ülejäänud töötavad segamatult edasi, kas nad saavad sellistel tingimustel normaalselt töötada. Kerkib üles vaatekoht, et unenäo eripärasusi saab seletada psüühikategevuse vähenemisega magamisseisundis, ja säärasele arusaamale vastab mulje, mille unenägu meie ärkvelaja otsustusele jätab. Unenägu on seostamata, ühendab tõrkumata kõige hullemaid vastuolusid, lubab võimatut, jätab meie päevase mõjuka teadmise kõrvale, ilmub meile eetiliselt ja moraalselt nürimeelsena. Hulluks peetakse seda, kes ärkvel käituks nõnda, nagu seda esitavad unenäo-olukorrad, meile jätaks segase või nõdrameelse mulje see, kes tahaks ärkvel olles niiviisi kõneleda või anda teada selliseid asju, mis unenäosisus ette tulevad. Nii usume end vaid sõnastavat asjade seisu, kui me unes toimuva psüühikategevuse loeme ainult väga tühiseks ja kuulutame, et unenäos on eriti kõrgemad intellektuaalsed tegevused kas täiesti ära kaotatud või siis vähemasti väga raskelt kahjustatud.
Harjumatu üksmeelsusega – eranditest tuleb juttu teisal [lk 68 jj] – langetasid autorid unenäo kohta selliseid otsuseid, mis juhivad otseselt ka teatud unenäoseletamise teooriani. On aeg asendada minu just praegu esitatud lühikokkuvõte erinevate autorite – filosoofide ja arstide – ütluste koguga, mis käsitlevad unenäo psühholoogilist olemust:
Lemoine’i (1855) järgi on unenäopiltide koherentsuse puudumine unenäo ainus oluline joon.
Maury ühineb sellega; ta ütleb (1878, 163): „Il n’y a pas de rêves absolument raisonnables et qui ne contiennent quelque incohérence, quelque anachronisme, quelque absurdité.”48
Hegeli järgi Spitta teoses [1882, 193] puudub unenäol täielikult objektiivselt mõistetav seostatus.
Dugas ütleb [1897a, 417] „Le rêve c’est l’anarchie psychique affective et mentale, c’est le jeu de fonctions livrées à elles-mêmes et s’exerçant sans contrôle et sans but; dans le rêve l’esprit est une automate spirituel.”49
„Ärkvelelus keskse Mina loogika jõul kooshoitud kujutluselu lõdvenemist, tühistamist ja segiajamist” möönab isegi Volkelt (1875, 14), kelle õpetuse kohaselt ei puudu magamise ajal psüühikategevusel sugugi eesmärk.
Unenäos esinevate kujutlusseoste absurdsuse kohta saab anda vaevalt et teravamat hinnangut, kui seda tegi juba Cicero („De divinatione”, II [lxxi, 146]: „Nihil tam praepostere, tam incondite, tam monstruose cogitari potest, quod non possimus somniare.”50
Fechner (1889, 2. kd, 522) ütleb: „See on nii, nagu siirduks psühholoogiline tegevus mõistliku inimese ajust narri omasse.”
Radestock (1879, 145): „Selles metsikus segaduses näib tõepoolest olevat võimatu leida kindlaid seadusi. Vabanenud range mõistusepolitsei käest, kes suunab ärkvelaja tahte ja tähelepanu kujutlustevoolu, ajab unenägu metsikult mängides kõik nagu kaleidoskoobis sassi.”
Hildebrandt (1875, 45): „Milliseid imepäraseid uperpalle lubab unenägija näiteks oma mõistuspärastes järeldustes! Millise loomulikkusega vaatab ta, kuidas kogemustest tuntud lausungid pööratakse pea peale! Milliseid naeruväärseid vastuolusid suudab ta looduse ja ühiskonna korralduses taluda, enne kui, nagu öeldakse, asi käest ära läheb ja mõttetusega liialdamine põhjustab ärkamise. Me korrutame vahel täiesti süütult: kolm korda kolm on kakskümmend; meid ei üllata sugugi, et koer loeb meile luuletust, et surnu sammub omal jalal hauda, et kaljurahn ujub vee peal; me läheme täie tõsidusega kas Bernburgi hertsogiriigi või Liechtensteini vürstiriigi kõrgeimal käsul inspekteerima maapealset merelaevastikku või laseme ennast Karl XII-l vahetult enne Poltaava lahingut vabatahtlikuks värvata.”
Binz (1878, 33), viidates nendest muljetest tulenevale unenäoteooriale: „Kümnest unenäost vähemalt üheksa sisu on absurdne. Me haagime neis kokku isikuid ja asju, millel ei ole omavahel kõige vähimatki seost. Juba järgmisel hetkel on rühmitus nagu kaleidoskoobis teisenenud, võimalik et mõttetum ja meeletum, kui see juba enne oli: nii jätkub ebatäielikult magava aju vahelduv mäng, kuni me ärkame, kätega peast kinni haarame ja eneselt küsime, kas meil on veel tegelikult mõistuspärase kujutluse ja mõtlemise võimet.”
Maury (1878, 50) leiab unenäopiltide ja ärkveloleku mõtete vahelisele suhtele arsti jaoks väga muljetavaldava võrdluse: „La production de ses images que chez l’homme éveillé fait le plus souvent naître la volonté, correspond, pour l’intelligence, à ce que sont pour la motilité certains mouvements que nous offrent la chorée et les affections paralytiques…”51 Muus osas on unenägu tema jaoks „toute une série de dégradations de la faculté pensante et raisonnante”52 (samas, 27).
Vaevalt on vaja lisada nende autorite ütlusi, kes kordavad Maury lauset üksikute kõrgemate psüühikategevuste kohta.
Strümpelli järgi taanduvad unenäos – loomulikult ka seal, kus mõttetus ei torka silma – kõik loogilised, seostel ja suhetel rajanevad psüühikatoimingud (1877, 26). Spitta (1882, 148) järgi tundub, et unenäokujutluste puhul ei kehti üldse põhjuslikkuse seadus. Radestock (1879 [153-4]) ja teised rõhutavad unenäole omast nõrkust otsuste ja järelduste tegemisel. Jodli (1896,123) järgi ei ole unenäos kriitikat, tavateadvuse sisu ei korrigeeri tajujadasid. Sama autor sõnab: „Unenäos tuleb ette kõiki teadvuse tegevusi, ent ebatäielikult, pärsitult, üksteisest isoleeritult.”
Stricker (1879, 98) seletab (nagu paljud teisedki autorid) neid vastuolusid, millesse unenägu meid meie ärkvelelu teadmiste vastaselt seab, asjaoluga, et unenäos unustatakse faktid ära või lähevad kujutlustevahelised loogilised seosed kaduma jne, jne.
Siiski