Mu hingamine võtab kiiremad pöörded üles. Uks peab kinni jääma.
Ma ei tea, kui kaua ma niimoodi istun. Põrand on külm ja ma ei taha oma paljaid jalgu sinna panna. Ma istun edasi. Oodates paratamatust, teadmata, kas ma tahan seda või mitte.
Mulle tundub, et täna läheb kauem kui tavaliselt. Mu pea on kerge ja ma suudan juba vähe pikemalt mõtteid ritta sättida. Tegelikult suudan ma juba isegi mingi plaani paika panna. Jah … nad on täna päris palju hiljaks jäänud. Ahistav aisting hingamise ajal; see teeb närviliseks. Ma nühin oma nimetissõrme vastu pöialt, kuni sõrmed valusaks muutuvad. Ma tean nüüd, mida ma pean tegema, kui uks avaneb.
Ärevus minus kasvab. Ootamine tekitab kerge iiveldustunde.
Lõpuks – võtme kõla ukseaugus lõpetab mu piinad. Taas need valged kitlid. Kõik toimub rutiinselt. Ma ei suuda muud teha, kui vaid ennast vastu seina suruda. Ilma halastuseta surutakse sõrmed teravalt peaaegu läbi mu põskede. Hullema valu vältimiseks avanevad mu lõuad. Kõik järgnev on samuti tavaline.
Tabletid uhatakse topsitäie veega üle ja mu suu on jälle kokku surutud.
“Neela!” ei jäta käskiv hääl mulle valikuid. Ent siiski … ma puiklen vastu, keerutades väikseid valgeid tablette suus. Kuigi ma tean, et ma vajan neid. Ma tegelikult vist isegi tahan neid.
“Ma ütlesin – neela!”
Mu pea väänatakse taha. Reflektoorselt teeb mu neel talle nii omase liigutuse ja läinud need ongi. Nii palju mu plaanist siis.
“Tubli tüdruk,” kiidab teine hääl mu ahastuse peale. Ust enda järel korralikult sulgedes on nad läinud. Saabub taas rahu.
Peaaegu. Külm põrand mu paljaste jalgade all saadab järjekordse laine värinaid üle mu keha teele. Ma avan WC ukse ja kummardun poti kohale. Miks ma pole seda varem teinud? Või olen? Ma ajan näpud nii sügavale kurku kui võimalik, ärritades kurgunibu.
Rõve. Aga ma suudan seda. Hingan sügavalt sisse ja topin uuesti näpud kurku. Seekord ei pea ma enam ootama. Mu sisemusest kerkib vabatahtlikult üles viimane napp ja lahja toidukord. Millal see oli?
Ma ei anna alla. Ma surun uuesti näpud kurku. Ma pean kindel olema, et ka tabletid mindud teed tagasi tulevad.
Järsku kuulen hirmuäratavat heli. Kas keegi kuulis mu öökimist? Miks ei ole võimalik vaikselt oksendada?
Ukses olev väike luuk on võika heli saatel lahti tõmmatud … ja lüüakse nüüd uuesti kinni. Sellele järgneb kohe võtme keeramise kiire metalne kõla ja uks lendab suure pauguga lahti. Mind kistakse väikesest riidekapisuurusest ruumist välja ja ennem kui ma jõuan oma suu puhtaks pühkida või ennast koguda, et vastupanu osutada, olen ma voodisse pikali visatud. Nahast rihmad ümber mu randmete ja pahkluude tõmmatakse vilunud liigutusega kõvasti kinni … liiga kõvasti. Ma oigan valust. Tunnen, kuidas midagi märga alustab mu silmanurgast aeglast veeremist allapoole.
“Me oleme sellest juba kordi rääkinud. Tao omale see pähe! Kui sulle tabletid ei sobi …” seletab üks valgetest kitlitest ja hoiab kogu oma keharaskusega niigi aheldatud kätt paigal. Mul on tunne, et see murdub. Teine tõmbab millegi niiske ja külmaga üle mu käsivarre … just sealt, kus on kõige lihtsam veenideni jõuda. Ennem kui ma arugi saan, läheb süstlanõel valusalt läbi mu naha, näen oma siniseks tõmbunud käsivarrel punduvat veeni ja nõela selles. Ma tunnen, kuidas kuum laine surinal mind läbib, kui külm vedelik süstlast koos mu verelibledega edasi liigub.
“… siis kasutame seda, mis sulle paremini sobib,” lõpetab valgesse kitlisse riietatud õde oma lause. Naerdes võltsi naeru.
Ma karjun. Mul lihtsalt ei jää midagi muud üle kui karjuda. Vihast, suutmatusest, ahastusest.
Kusagilt kostavad kiiresti lähenevad sammud. Nad tulevad tagasi!
Kellegi soojad ja tugevad käed haaravad minust kinni. Ja mina nendest. Mu käed ei olegi rihmadega voodi küljes kinni? Ettevaatlikult liigutan oma jalgu. Ka need on vabad?
“Ššššš … see oli uni … see oli vaid paha uni."
Ma tean seda häält.
5
Mu silmad avanevad seekord uskumatu kergusega. Läbi paksude kardinate kumab nõrka valgust. Liidan oma peas “üks pluss ühe” ja otsustan, et on hommik.
Jalgu võimalikult pikaks välja sirutades naudin ma hetke seda tunnet. Pehmet voodit. Tahtmatult tuleb mälestus, et olen veetnud päris mitu ööpäeva kuskil põrandal. Ma otsustan mitte piinata ennast meenutamisega, seda mõtterada mitte järgida, ja keskendun väljast tulevatele helidele.
Linnulaul. Kuskilt, mitte kaugelt kostab autohääl. Mu meeled muutuvad teravaks. Kas ma olen kuskil tee ääres?
Rahunen uuesti, kui mootorimüra kaugeneb. Püüan oma enesetunnet tajuda. Mu rinnus ahistab piinavalt. Nagu oleks kõik mu sees pingule tõmmatud, nagu keegi takistaks mind hingamast. Mitte midagi pole hästi. Ma ei saa aru, miks mitte midagi muutunud pole.
Aga hullu kuumust mu peas enam pole ja ma otsustan kõigest hoolimata oma meeltes keerlevatele küsimustele vastuseid otsida. Ennast proovile panna. Ka füüsiliselt.
Ma lükkan teki kõrvale. Endiselt valutavad lihased meenutavad mulle eelmisest ööst sõnu “palavik” ja “fuck”. Ja veel midagi.
Mu varbaotsad peatuvad hetkeks põrandaga kokku puutudes, alles siis panen tallad maha, et selle soojust täielikult tunda. Kuskilt mu mälusopist kerkivad üles hoolivad sõnad “kõik on korras, kõik on nüüd korras”.
Võibolla ongi nüüd kõik korras. Üks samm korraga. Ma toetan jalad tugevamalt põrandale ja otsustan ennast püsti lükata. Kerge ju. Hmm, kas ikka on? Kaotan tasakaalu just samal momendil, kui arvasin selle saavutanud olevat. Mu jalad annavad alla. Lootes, et suudan oma keha tagasi voodisse kukutada ja vältida paratamatust, kallutan ma seda veidi tagasi. Vähemalt ma plaanin seda teha, aga näen kohe, kuidas põrand liiga kiiresti läheneb. Mu pea käib ringi ja gravitatsioon osutub taaskord ületamatuks vastaseks. Kõige tipuks suudan ma veel öökapil oleva lambi endaga kaasa haarata ja selle pirn puruneb.
“Fuck!” – see tundub olevat sõna, mida ma ise ja need teised hääled kõige rohkem kasutavad.
“Fuck!” kordab tuttav hääl. Kas ta tõesti ootas ukse taga? Needsamad käed korjavad mu uuesti põrandalt üles. Ma olen taas voodis.
“Ja kuhu sa omast arust minna plaanid?”
Kuhu ma plaanisingi minna? Ma tõesti ei tea. Kui ma vaid mäletaks. Ta saab vist aru, et vastust minult on veidi palju loota.
“Hmm … ma tõmban nüüd kardinad eest, väljas on ilus ilm.”
Ma kahtlustan, et tegelikult tahab ta mind lihtsalt vaadata. Sest see, kuidas ta viimati reageeris, reetis, et mu välimuses on midagi šokeerivat. Tegelikult ma ei saa aru, kas ma tahan või ei taha, et ta mind vaataks.
Reflektoorselt tõuseb mu ranne silmade kaitseks üles. Ja siis vajub uuesti alla. Pehme päikesevalgus tundub hea.
Justkui teades, mida oodata, keerab see suur kogu ennast aeglaselt ümber. Ta teeb paar sammu voodile lähemale ja vormib huultega välja tähe F … ja siis peatub. Ta on hetke päris vait ja siis küsib: “Millal sa viimati sõid?”
Mis see siia puutub? Ma sobran oma peas paaniliselt ringi. Ma ei tea! Ma ei tea, millal ma viimati sõin! Nühin oma pöialt ja nimetissõrme tugevasti üksteise vastu. Need muutuvad tuliseks.
Ta astub voodile lähemale ja istub mu kõrvale. “Okei, kas ma saan õieti aru, et sa ei tea?”
Ma noogutan. Ja see teadmatus tekitab minus uue paanikahoo. Mu silmad ei allu mu tahtele ja hakkavad ruumist hullunult väljapääsu otsima. Ennem kui ma jõuan oma tegevuse mõttetusest aru saada, haarab ta mu käest, peatades mu sõrmede hõõrumise: “Kõik on korras, rahu. Kõik on nüüd korras.”
Annan endale aru, et tegelikult pole