Ma tunnen, kuidas kananahk üle mu keha võimust võtab. See on peaaegu valus, kui karvanääpsud ennast ükshaaval püsti ajavad, alustades kukla tagant ja seejärel peatumatult kätel, jalgadel, üle kogu keha.
Mu silmad on valusad. Jätan need suletuks ja proovin oma parema käe nimetissõrmega kompida pinda käe all, suunates seejärel teised sõrmed ettevaatlikult sama tegema.
Ma ei tea, kus ma olen. Pinnas mu all on kõva ja ma tunnen häirivalt tuima valu sellel lebades.
Okei, ma pole voodis. Millegipärast on mul tunne, nagu ma peaks olema voodis. Nagu ma oleks seni veetnud enamuse aja voodis.
Ma olen põrandal, pikali jahedal laudpõrandal ja ma ei julge endiselt veel silmi avada. Need on valusad, ja mul on hirm, sest ma ei taju läbi suletud laugude mitte mingisugust valgust. Ometi on mul tunne, et ma peaks seda nägema.
Ma ei liiguta. Ma aiman oma keha asendit, aiman, kuidas see laudpõrandal lebab, justkui oleks sinna kukkunud, väsimusest, suutmata rohkem edasi minna. Sõrmed, mis endiselt kombivad millimeetrihaaval pinnast mu ümber, on nüüd juba näo lähedusse jõudnud. Mu vasak põsk on tugevalt surutud vastu põrandat ja ma tunnen igat pulseerivat tukset oma oimul, need kanduvad edasi üle mu keha. Kui ma suudaks nüüd veidi keskenduda, siis võiksin tõenäoliselt jälgida mõne väikese vereliblekese liikumist oma soontes. Ent mul on tunne, et ma ei tohiks nende teekonda jälgida. Isegi siis, kui see rahustaks mind, kui see aitaks pekslevalt südamelt mõtted mujale suunata.
Hääl mu peas käsib mul silmad avada. See on pingutus. Kuigi ma ei näe ikkagi midagi, on mul tunne, et need on nüüd avatud.
Ettevaatlikult ajan ennast pimeduses istuli, tundes, kuidas mu puusanahk valusalt põranda ja keharaskuse vahele jääb. Ma tahaks niuksatada nagu haavatud loom, ent ma ei suuda oma kuivanud suud lahti rebida ja ainus, mis sealt välja tuleb, on summutatud piiksatus, mis lõikab valusalt läbi mu häälepaelte.
Õudusega üritan ma meenutada midagigi. Midagigi, mis tõi mind siia – ja midagigi, mis sundis mind häälepaelad valusaks … röökima?
Ent mu peas võimutseb tühjus ja teadmatus. Vaid oimukohtadel valjult tukslev pulss kumiseb. Justkui irvitades mu üle. Justkui tuletades meelde – ma ju ütlesin sulle, et nii juhtub.
Ma tahaks olukorda kuidagi mõista, aga mulle tundub, et ma ei ole pädev seda tegema. Seesama häiriv hääl mu peas korrutab, et ma pole piisavalt tark seda tegema. Ohh, kuidas ma tahaks sellele häälele vastu vaielda.
Ma ei tea, kui kaua ma niimoodi nõutult seal pimeduses istunud olen. Vist mitte kaua, mu lihased ei suuda alluda mu tahtele, ma ei jaksa istuda. Toetan oma käed selja taha põrandale.
Ma ei tea, mida ma ette võtma peaks. Ainus, mida ma hetkel tunnetan, on õhu liikumatus, neli seina pimeduses minu ümber, ja et siin on hetkel turvaline. Hetkel.
Ma ei tea, mida ma kardan ja ma ei tea, miks ma siin olen. Kus ma üldse olen?
Mu pea tundub imelikult raske, kuum. Instinktiivselt tõstan käe, surudes oma külma peopesa kulmude vahele. Ent mu käsi liigub edasi, üle mu pea … ja jääb järsku paigale. Mu juuksed on maha aetud? Või mulle lihtsalt tundub, et need peaksid pikad olema? Ma tunnen, kuidas mu käsi alla langedes pidurdamatult väriseb. Lõuad tugevalt kokku surutud, kohendan ennast veidi mugavamalt istuma, kummardun ettepoole ja haaran teise käega värisevast käest, surudes seda tugevalt oma reie vastu.
“Üks … kaks … kolm …“ Endiselt oma häälepaelu kasutamata loen mõttes kümneni. Mul on tunne, et olen seda varem korduvalt teinud. Käsi, mis hetk tagasi oli pidurdamatult värisenud, on nüüd paigal ja kombib mu reit. Kare, linane ürp, mis jätab jalad põlvist allpool paljaks. Külma eest see igatahes kaitset ei paku.
Ma lasen oma valutavatel silmadel jälle kinni vajuda ja tõmban läbi ninasõõrmete sügavalt sisse ümbritsevat õhku. Miski selles lõhnab tuttavalt, turvaliselt, võib-olla isegi koduselt. Koduselt?
Lõpuks ennast poolküürakile püsti ajades tunnen ma igat viimast kui lihast oma kehas karjumas. Mis minuga toimub?
Sirutan käed ettevaatlikult välja ja astun sammu edasi. Veel üks samm. Mu ümber valitseb pilkane pimedus, ent ma pingutan oma valutavaid silmi, hoides neid nii pärani kui võimalik. Ma ei näe midagi.
Eneseületus, mida iga samm ja liigutus minult nõuab, on selgelt ülekohtune mu keha suhtes. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka mentaalselt. Mu mõte lendab kinnises ruumis meeletu kiirusega ringi, põrkudes vastu seinu ja otsides väljapääsu nagu kehagi.
Otsustan veel ühe sammu teha, ennem kui oma kurnatud kehale veidi puhkust annan. See ei vii mind endiselt mitte millelegi lähemale. Vähemalt nii mulle tundub. Mitte midagi mu ümber pole muutunud.
Seisan paigal. Mu pea käib ringi. Võib-olla liikumisest, võib-olla väsimusest. Ma üritan leida vähem valusat asendit tagasi maha istudes või pigem vajudes. Jah – ma puhkan mõned minutid. Siis liigun edasi. Proovin ennast käte jõul mööda põrandat edasi nihutada. Ükskõik kuhu. Ma pean edasi liikuma. Kuskilt peab vastu tulema mõni sein, mõni uks, mõni mööbliese.
Ei, ma pean puhkama. Ainult mõned minutid.
Ainult mõned minutid.
Mind äratab eemalt kostev linnulaul, mis paitab pehmelt mu meeli. Ma pole seda vist ammu enam kuulnud. See tekitab minus sooja tunde.
Läbi silmalaugude kumab nõrka valgust, mis sunnib mind linnulaulu oma meeltest kõrvale lükkama. Mind teeb kummaliselt ärevaks tunne, et see valgus peaks palju eredam olema. See aga siin on pehme ja soojalt kumav.
Mulle meenub, et viimati ärgates oli mu ümber kõik pime. Ja et tegelikult peaks olema valge. Ja et see valgus peaks olema ere. Isegi läbi silmalaugude peaks see olema põletavalt ere.
Ettevaatlikult kompan ma ümbrust, liikudes sentimeeter sentimeetri haaval sõrmeotstega edasi.
Hämar, kuskilt kumava nõrga valgusega ruum, mille ukse lähedal ma leban, pole ammu enam kasutuses olnud. Vähemalt pole siin keegi koristamas käinud, sest põrand on kaetud tolmuga, samuti kõik muu, mis siin lamades silma hakkab. Lükkan pea kuklasse ja näen tolmuvaba rada põrandal. Pff … justkui keegi oleks ennast mööda põrandat edasi lohistanud. Rada lõpeb mu pea juures. Mu silmad valutavad.
Ajan ennast aeglaselt, väga aeglaselt istuli. Pole ühtegi lihast mu kehas, mis endast terava valuga märku ei annaks. Ma kinnitan oma pilgu põrandale enda ees ja vaatan seda pikalt, üksisilmi, üritades aru saada, kes ja millal selle raja sinna on tekitanud. Nüüd, vähe kõrgemalt vaadates olen ma kindel, et kedagi on mööda põrandat lohistatud. Üsna hiljuti.
Okei. Mu ümber on neli seina – jätkan ma vaatlemist. Tundub olevat eramaja, mitte korter. Palkseinad räägivad korteri vastu.
«Mina … minu arvates räägivad need korteri vastu,” leian ennast iseendaga rääkimast. Õnneks ainult mõtetes. Lasen silmadel liikuda päripäeva edasi.
Minust pisut eemal on uks. Kinnine uks, lohistamisjäljed põrandal viivad ukseni. Kinnine uks on turvaline. See ei ärata hetkel minus mingeid emotsioone – vähemalt seni, kuni see on kinni.
Keeran aeglaselt pead. Kuidas ma siia sain? Avatud köök ja elutuba, suur puidust trepp teisele korrusele, kust paistab avatud hall.
Mu silmad lähevad uuesti alumisele korrusele rändama … jäljed tolmusel põrandal, mis lõppevad minu kõrval, peavad olema minu enda tekitatud. Miks ma midagi ei mäleta? Ma olen ennast mööda lohistanud diivanist ja tugitoolidest. Pagan … isegi vaibast, mis nende ees maas on.
Kas võib olla, et keegi lohistas mind? Väsis ära … jättis mu siia, plaanides hiljem tagasi tulla ja alustatu lõpetada?
Järsk pealiigutus ukse suunas tuletab meelde mu valutavat keha. Ent hoogu koguv hirm … et uksest võib keegi tulla, keegi, keda ma ei tunne … keegi, kes tahab mulle halba … Miks peaks keegi mulle halba tahtma?
Jätan ukse rahule ja otsustan ennast püsti ajada. Ajataju on mind juba ammu maha jätnud ja seinal olev kell tundub pikemat aega muutumatult paigal olnud olevat … ohh … ma ei taju, kui kaua mul selleks aega kulub, ent lõpuks olen ma püsti ja värisen omaenda keharaskuse all. Kuid samas tunnen ennast pigem hõljuvana. Mul on raske ja samas nii kerge. Kõik on nii segane.
“Umbes kakskümmend sammu,”