Loomulikult kerkib peaküsimus, kuidas teha kindlaks valet. Ja valetamise hulka peame arvama kõik katteta lubadused häälte korjamiseks, meeletu enesereklaami ja vahutava parteipropaganda, kogu PR-töö. PR palun hääldada peer.
Mille järgi otsustada, kas kõneleja või kirjutaja luiskab omakasu ja võimuhimu nimel, salgab maha ja/või ilustab?
Inimese sisse ju ei näe ja kes arvab, et ta näeb, see võib eksida. Kuskil silmapiiril ähvardab siin koguni omakohtu, lintšimise või lihtsalt pahatahtliku mustamise oht, kui me jätame selle asja tumedate instinktide meelevalda.
Aga tegelikult ju näeb inimese sisse! Ja ega me peagi väidete tõesust kontrollima kellegi teise puhul, piisab, kui me enda sisse vaatame. Ja just selleks kutsus üles Solženitsõn.
Loodus on meie sisse pannud nii imelise otsustaja nagu südametunnistuse. Immanuel Kant pidas seda üheks päris kindlaks tõestuseks jumala eksisteerimise kohta, mina söandaksin oletada, et vahest on tegu evolutsiooniprotsessis tekkinud kaitsevahendiga inimliigi säilimiseks.
Olgu nii või teisiti, ent südametunnistus ütleb enam-vähem igale inimesele, mis on halb ja mis on hea. Kas ma valetan või räägin tõtt. Kas ma ahnitsen või jagan.
Südametunnistuse hääle mahasurumiseks on meil terve eneseõigustussüsteem. Diktaator tapab selleks, et head teha, selleks, et inimkonna tulevik oleks helgem või et tema rahvus valitseks maailmas. Poliitik sulberdab sellepärast, et teised teevad sedasama ning mõni teine tema asemel oleks kindlasti hullem. Ärimees vaigistab enda sisehäält nõnda: minu miljonid loovad tööd ja rikkust teistelegi.
Kas oleks see liiga ulmeline, liiga religioosne lootus, et ühel kenal päeval ütleksime enesele, et enam me ei valeta endale, nagu kutsus üles Solženitsõn? Et enam me ei summuta oma südametunnistuse häält, nagu inimkonna helge tuleviku nimel summutati välisraadiod?
Mis oleks, kui uus peaminister teataks oma troonikõnes, et ta ei valeta?
„Hullumeelsus! Võimatu!“ jahmatavad ilmselt mõned. Aga kas oli see Läti või Leedu president, kes ütles, et tema elab valeta? Igatahes Baltikumist, igatahes meie saatusekaaslane. Ja kui me torkame, et me ei usu, siis peaks meie südametunnistus andma meile märku, et meie oleme valel teel. Me ei tea ju, meil pole andmeid.
Praegu on ärevad ajad, meie idanaaber laiutab taas, sedapuhku oma slaavi vendade arvel ja Krimmis. Vahest olen ma naiivne, aga ma oletan, et enesepuhastus on strateegiliseks relvaks, mis sobib meie NATO kaitsekilbi kõrvale.
Minu meelest on Šveits maailmas riik, kus ehk kõige enam domineerib südametunnistus ja ausus. Iga pisema küsimuse puhul korraldavad nad referendumi! Ja vaadake, kui hästi nad elavad! Pärast Napoleoni ei ole keegi julgenud neile kallale minna. Rootsil ei lähe halvemini. Oleme lugenud, kuidas seal kaotab koha minister, kes riigi pangakaardiga endale sukkpüksid ostis. Niisuguses riigis valitseb rikkus kõigi jaoks ja niisugune riik püsib igavesti. Soomel jätkus aastatel 1939–1940 rohkem ausust ning tänu sellele nende riik säilis, erinevalt meist.
Nii et elagem ilma valedeta, siis pole midagi karta.
Õhulossid ja kaotatud võimalused
KORD ÜTLES MULLE INDREK HIRV, et tema on paguluses tartlane. See oli see periood, mil ta Tallinnas elas. Ma olen selle temalt üle võtnud. Aga ma olen lisanud: ka siis, kui ma Tartus olen, olen ma paguluses tartlane. Siseemigratsioon või sedasi…
Miks siis?
Minu meelest Tartu ei väärtusta ennast. Kuidas lasti minema Rail Baltic? Ei mäleta ühtki tõsisemat aktsiooni selle nimel, et eurotrass läbiks Tartu. Ei pea olema eriline majandusgeograaf mõistmaks, et raudtee mõju ulatub kaugele kahele poole rööbastikku, aga kui liin kulgeb suuresti mere ääres, siis mõju teisele poole ei ole. Ilmselt löödi käega, ei viitsitud rabelda, mindi saunaõhtule õlut jooma.
Ja niisugune hoiak valitseb. Tartlased ei tohiks jätta oma linna linnavalitsuse ükskõiksetesse kätesse.
Ma palun vabandust virisemise pärast kõigi arhitektide ja linnaplaneerijate ees, ent minu meelest on Tartus viimased paarkümmend aastat kõik valele kohale ehitatud.
Tartu identiteet on Emajõgi ning igasugune ehitamine tõstku seda esile. Miks Tartu märkidena eelistatakse sildu, olgu Kivisilda või Kaarsilda? Ikka jõe pärast. Ei tohi igritseda mingi nire kahe tukastiku vahel, tulvaku uhke jõgi tõelise linna vahel! Vees peegeldugu soliidsed hooned, mitte haljasalapuud.
Mis asja peab uus city paiknema kuskil bussijaama kandis, Statoili tankla taga? Selle koht olnuks Raekoja platsist teisel pool jõge, nii oleks moodustunud harmooniline kontrast vana ja uue vahel.
Seal, kus praegu vohab Treffneri, Tuglase ja sajatuhandenda tartlase ausambaga Ülejõe park ning ilutseb kõrts, on olnud tihe linn ning pole mingit mõtet seda olematuks kuulutada. Sõjahaavad on toonud rahuhaavad. Linn kasvab ise oma loomulikkuse ja suure tarkusega, mis käib üle inimmõtte võimest.
Täpseid üksikasju teadmata arvan ma, et city asukoht näitab linnavalitsuse nõrkust, ei kasutatud kõiki võimalikke hoobasid. Või puudus pädevus. Jäädi alla ärimeeste ahnitsemistungile. Või lasti oma otsuseid mõjutada meeleheal. Nüüd me näeme, et linnasüdant seal ei moodustu, Plasku, Tasku ja Tigutorn on tõesti kaunis efektsed, ent need asetsevad vales kohas, väljaspool lava. Lavaks on muidugi city, kõik muu publikuruum.
Vana ja uut Raekoja platsi võinuks ühendada juba mainitud Kivisild, selle taastamise oleks pidanud ehitajatele tingimuseks seadma. Praeguse Kaarsilla oleks kummastki otsast haaranud kaks helikopterit ja kõrge kaarega küütinud Marja ja Lubja tänava vahele, ühendamaks Supilinna ja Ülejõed. Tõsi, veidi suurejooneline see sild aguli tarvis nagu on, ent ajalugu põhjendab ära, miks see seal asub. Kes ei tea, see ei tea. Oma süü.
Ka eesti rahva muuseum on vales kohas. Minu teada pidi see von Liphartide mõisas paiknema ajutiselt, kuni parema hoone valmimiseni, aga näe, peale jäi jonn ja kontinuiteedi paindumatu mõistmine. Just alul paiknes muuseum südalinnas ning viidi alles 1922. aastal Ratshofi mõisasse!
Nüüdse asupaiga valik on tegelikult olnud mõjutatud ühest üsna ajutisest nähtusest, nimelt mõisanduse rehabiliteerimisest. Mul isiklikult ei ole midagi mõisahoonete taastamise vastu, ent ma tean, mis on järgmine loogiline ajatellimus: kolhoosiehitiste taastamine, millega tahes või tahtmata kaasneb kolhoosikorra õigustamine.
Ent ERMi praegune asukoht ei respekteeri ainult mõisandust, vaid tõstab oma arhitektuuriga esile veel Raadi sõjaväelennuvälja, kust startisid Nõukogude kotkad Rootsit hirmutama. Lennati mitukümmend aastat täpselt kuni kuningriigi õhupiirini ja pöörduti siis äkki tagasi.
Nõnda püüti uinutada Rootsi õhutõrje valvsust, et siis vajalikul päeval x rünnata Stockholmi, Göteborgi ja teisi linnu. (Seda rääkis mulle Tartus asunud Nõukogude lennuväediviisi ülem, hilisem Tšetšeenia president Džohhar Dudajev.)
Pärast rohkete sammastega Kaubahoovi kadumist puudub Tartul visuaalne kate õigustamaks hellitusnime Emajõe Ateena. Uue kaubamaja sambad ei domineeri, need on kiibakad ja otsajäänud, jalutaja silme ette lahvatab ainult konstruktivistlik kast, mis sobinuks kuhugi tööstus-, kuid mitte kultuuri- ja intellektuaalide linna.
Lugesin lehest, et riigikohus soovib Toomelt, endisest sõjaväelaatsaretist välja kolida. Just teisel pool jõge Raekoja platsi vastas oleks selle õige asukoht. Las valvab seal põhiseadusest kinnipidamist, las väärtustab seal demokraatlikku õigussüsteemi ja Tartu linnasüdant! Sõltumata sellest, kelle omanduses on sealne maa ning kui kõrget hinda omanik küsib.
Ühiskond paneb oma huvid paika sundvõõrandamise teel, kui kellegi küüned on liiga kõveras enda poole. Arhitektuurihuvilisena kujutan ma ette, kuidas uue riigikohtu fassaadi rohked sambad peegelduvad jõepinnal, nõnda et turist tõdeb: Emajõe Ateena mis Emajõe