Aja kirju
Hellele, tänu kellele see sündis.
Saateks
Ilukirjandusega reageerid elule justkui ümber nurga. Ütleme siis, et reageerid konstrueeritud loo ja metafoori kaudu. Teinekord tahad aga oma arvamuse välja öelda otsejoones, ilma keerutamata. Soovid avaldada oma suhtumise sirgelt: see meeldib mulle, seda teist aga ma ei salli. Selle asemel, et kokku seada armukolmnurka, kus sa maskeerid prototüüpe, nii ennast kui ka teisi, kuidas jaksad.
Olen ikka olnud veendumusel, et teadmised on kollektiivne vara. Täpselt samuti nagu loodusrikkus või aardeleid. Kui ma ei jaga oma teadmisi, siis olen selle inimese moodi, kes leiab maapõuest (olgugi et talle kuuluvalt territooriumilt) näiteks araabia kulddinaari ning jätab selle endale. Häbi! Mina olen üritanud siia raamatusse raiutud kirjaridades oma teadmisi jagada. Varem on need ilmunud peamiselt Postimehe, aga ka Eesti Päevalehe arvamuslugudena ning artiklitena paaris teiseski väljaandes.
Mõned asjad siin maailmas vapustavad mind. Näiteks tuimus, ihnsus ja ahnus. Näiteks suhtumine õnnetuisse, ka õnnetuisse põgenikesse. Püüan siin sellist suhtumist lahata.
Usun, et kõige paremini Eesti järel tunnen ma Venemaad. Ma ei salli russofoobiat, mulle meeldib Venemaa. Olen seal õppinud ja elanud, olen selle riigi risti-põiki läbi käinud, arvan, et olen korjanud teadmisi ja kogemusi, mida olen kohustatud jagama. Olen seda siin raamatus Venemaatsüklis teinudki.
Surm on mind alati huvitanud. Mis see on? Kuidas sellesse suhtuvad eri rahvad? Tunnistust sellest annavad rahvaste kalmistud. Surmgi on siin jutuks.
Ma ei ole siin peaaegu sõna-sõnalt uuesti ilmuvaid lugusid varustanud esmaavaldamise andmetega teadlikult. Olen sellega püüdnud neile anda igavikulist dimensiooni. Teiseks lisaks bibliograafia teaduslikku-akadeemilist mekki, mina aga püüan olla esseist või vähemalt publitsist.
Karskusartiklid kirjutasin kümmekond aastat tagasi ja neid võiks tänagi avaldada, muutmist vajanuksid vaid mõned numbrid, sedagi kasinalt. Ehk kehtib see teistegi kirjatükkide kohta?
Mõnikord tuleb tõesti peale mõte, et pingutan asjatult, otsekui veeretaksin mäkke hiiglaslikku kivikamakat, mis tipust üha alla vurab. Nagu teeb vist tänini kaks korda surnud Sisyphos.
Loodan, et mitte, loodan, et mu suletööst on ühiskonnal siiski ivagi kasu.
Elagem ilma valeta
ALEKSANDR SOLŽENITSÕN KIRJUTAS 12. veebruaril 1974. aastal essee „Жить не по лжи“. Toona elas „Gulagi arhipelaagi“ eest 1970. aastal Nobeli preemiaga pärjatud kirjanik veel Nõukogude Liidus, kuid oli juba kodakondsusest ilma jäetud. Samal päeval ta arreteeriti ning toimetati kähku, et protestivoogusid kahandada, järgmisel hommikul lennukiga sunniviisiliselt Lääne-Saksamaale. 18. veebruaril avaldas aususe manifesti Londoni ajaleht Daily Express, pärast seda võis teksti kuulda välisraadiotest, Ameerika Häälest, Vabadusraadiost jne, imperialistlikest õõnestuskeskustest, kui mineviku adekvaatse edastamise nimel pruukida toonaseid propagandasilte.
Seejärel asus hooga tööle omakirjastus kodumaal. Minuni jõudis üks maisipaberile tipitud eksemplar ülikooli kohvikus ja juba selges eesti keeles pealkirja all „Elagem ilma valeta“. Masinakirjatekst oli hele ja raskesti loetav, see võis olla ühe võllitäie seitsmes-kaheksas koopia, ent mõjus ikkagi ilmutusena. Oleksin ma siis teadnud, et tõlkijaks oli Jaan Isotamm alias Johnny B, kellega ma ju tihti kohtusin! Nõukogude aeg, etem oli vaikida… Arvatavasti oli teisigi tõlkijaid, inimesed kuulasid läbi õudse summutamisragina seda õõnestuskeskustest jagatavat nii-öelda ideoloogilist diversiooni, tekst läks neile südamesse, nad võtsid selle makilindile ning panid eesti keelde ümber. Kõik, kellega läkitusest oli juttu, olid sattunud vaimustusse: viimaks ometi leidus keegi, kes kuulutab tõtt!
Meil mahtus tänavusse veebruarikuusse palju valgust ja pidulikkust, peeti vabariigi aastapäeva, kuid aususe manifesti juubelihõnguline daatum ununes. Ometi väärinuks see mainimist mõnes peokõnes. Kas või presidendi omas.
Usun, et kindlasti ei ole läkitus vananenud, samuti pole see näidetega liiga kinni konkreetses ajas. Jah, leidub üksikuid lõike, mis õnneks enam ei kehti. Näiteks Mao Zedong. Seda verist fossiili ei karda enam keegi. Samas on Mahatma Gandhi eeskujuks seadmine igati tänapäevane tegu. Ja kas saavad üldse aeguda sellised read? Palun: „Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik – põhimõtted, oma hinge, esivanemate pingutused, kõik võimalused tulevastele põlvedele –, et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi. Meis ei ole enam enesekindlust, ei uhkust ega südamesoojust.“
Tänapäeval kärbiksime Eestis ehk maha sõna „lootusetult“ ning asendaksime „leivapalukese“ „autoloksuga“. Ka järgnev vajaks meie oludes tsipa kohendamist: „Ja just siin peitub meie tähele panemata jäetud, kõige lihtsam, kõige käepärasem tee vabanemiseks: ISIKLIK OSAVÕTMATUS VALEST! Las vale varjutab kõik, las võimutseb kõige üle, meie alustame vastupanu kõige vähemast: ärgu ta võimutsegu MINU VAHENDUSEL!.. Ei kirjuta, ei kinnita oma allkirjaga, ei lao trükikojas, ei trüki mingil muul viisil ainustki rida, mis tema arvates moonutab tõde. Ei lausu ega loe maha ühtegi taolist fraasi ei erajutuajamises ega suurema auditooriumi ees agitaatorina, õpetajana, kasvatajana, näitlejana esinedes. […] Ei tõsta kätt ettepaneku poolt, mida ta siiralt ei toeta, ei hääleta salaja ega avalikult inimese poolt, keda peab väärituks või kelles ta kahtleb. […] Ei lase ennast ajada koosolekule, kus võib oodata küsimuse sunniviisilist, moonutatud arutelu; lahkub otsekohe istungilt, koosolekult, loengult, kinoseansilt, kui kuuleb kõneleja suust valet, ideoloogilist jama või häbitut propagandat; ei telli ega osta sellist ajalehte või ajakirja, kus informatsiooni moonutatakse, algfakte varjatakse.“ […]
Tänane kohendamine seisneks selles, et lisaks isiklikule osavõtmatusele on meil ju võimalus vale päevavalgele tuua. Jätkuks vaid tahet!
Aga need read on sõna-sõnalt meile: „Tegelikult aga suudame KÕIKE! Me vaid valetame iseendale, et ennast rahustada. Pole sugugi mingisugused nemad kõiges süüdi – süüdi oleme meie ise, ainult meie !“
Muidugi võib öelda, et selles kõiges pole midagi uut, eks enam-vähem samalaadilist hoiakut võib leida juba Moosese käsulaudadeltki. Ent aeg-ajalt, näiteks koos revolutsioonidega, kuid ka ilma nendeta, pahvatavad sarnased ideed ikka ja jälle otsekui enneolematud, sest vahepeal on need lebanud meie sügavates mälulademetes. Et need meie väikekodanlikku ja filisterlikku elulaadi ei segaks. Kes need puhastavad mõtted siis meie ajupeidikuist mõnikord üles otsib ja välja tõmbab? Ma oletan, et seda teeb õhus rippuv ajastu tellimus. Ja mulle tundub, et taas on aeg küps.
Kõnesid peetakse meil ikka mentori positsioonilt, nõnda juhtus ka aastapäeva ettekannetega. Kuulsime presidendilt, riigikogu esimehelt, kaitseväe juhatajalt õpetusi kuskilt kõrgusest, need olid määratud meile, see on väljapoole. Oraatorid teadsid, mida meile on vaja, kust rahval king pigistab. Ütlesid kindlal häälel, milline on nende meelest õige tee. Ka peaminister andis oma lahkumisest teada samal toonil.
Ainult et siin tekib küsimus: kas kõrge riiklik ametikoht on ikka piisavalt kõrge, et annab õiguse rääkida mentorina? Kuulajal-lugejal võib tekkida tõrge, kui tema meelest pole see positsioon eetilisusega välja teenitud. Ja nii võib kogu jutt olla õige, ent seda ei võeta vastu.
Tundub, et just sellepärast ongi Solženitsõni filipika päevakohane tänagi, mil meie puhul hakkab silma siiruse ja ideaalide puudus, tõeotsimisele käega löömine, suhtumine à la „ausust ja puhtust polegi, kõik ümberringi on puhta slikerdajad“. Ja huntide hulgas ulu hundina. Kummitab võõrandumine või, mis veel hullem, riigitüdimus, nagu see juhtus meie esimesel iseseisvusajal.
Rahva ja liidrite vahele on tekkinud rindejoon. Meenutame: ühel pool rahvakogu, Jääkelder, tänavaprotestid ja nii edasi, teisel pool nn nemad, kelle kohta on kasutatud isegi sellist väljendit nagu moraalsed värdjad. Ja seda lugupeetud ja muidu igati korrektse kirjaniku ja õpetlase poolt. Et tal võib õigus olla, näitavad lisaks internetikommentaaridele veel jalgadega hääletajad, Soome, Austraaliasse ja igale poole mujale pagejad. Kuidas selle puhul öeldigi?