Eeslinna korterist oli kahju vaid sel emotsionaalsel põhjusel, et kallis kadunud njuufakoer Aada oli ta meile sünnitanud. Aada teine kutsikapesakond oli sigitatud Sisevete motelli valvava marmorkolli Stefaniga, kes läks paar aastat enne Aadat kuuse alla puhkama, kuna ei elanud üle seda, et tema pererahvas kadus Itaaliasse Preatoni majateenijaiks. Selles pesakonnas oli üks eriliselt kena ja intelligentne sell, kellele panin nimeks Elvis ja ei näidanud teda ühelegi kutsikatahtjale, sest ausalt öeldes ei raatsinud teda ära anda.
Ühel päeval tuli meie Tartu-depoo-lähiste-elamise ukse taha aga perekond, kes vajas eeslinna valmivasse uude majja valvurit ja kellel oli niisugune olek ja hoiak, et ohkasin alistunult ja tõin tagatoast Elvise lagedale. Las ta siis kasvab pererahva maja valmimiseni eeslinnakorteris… Kui Harald otsustas umbes aasta pärast meid pori ja lärmi seest mujale kolida ja me läksime üht eeslinna pakutud viietoalist vaatama, ei olnudki me nii väga üllatunud, kui uksele tuli vastu muinasjutuliselt ilusaks kasvanud Elvis.
Sellised asjad lihtsalt juhtuvad.
Minuga juhtub paraku ka see väga lihtsalt, et tunnen end sissetungijana. Mustlasemutil, kelle Raekülla majahoidjaks võtsin – rahu tema põrmule! – lasin mängleva kergusega oma maja terve taboriga asustada ja ennast tülika külalisena kohelda. Kuna ämm ja äi on pool elu seda va Sisevetet ehitanud, on ta minu jaoks ikka veel suuresti nende suvila. Mis siis, et Harald ehitas ta lõpuni ja et me oleme juba viis aastat siin elanud – mina mõistagi igal hingelisel vajadusel ja pere-logistilisel võimalusel suure osa ajast Mereveeres. Viirpapagoid, kelle võtsin siis, kui Harald oli meningiiti suremas, endale lohutuseks, hakkasid Sisevetele kolides hoogsalt munele ja kooruma. Mina aga pean päris oma kohaks siin vaid suurte akendega teise korruse kabinetti. Tänu oma raamatutele, mis selle seinu katavad.
Alumisel korrusel hakkan end hoobilt tulnukana tajuma, kui ämm ja äi saabuvad peenraid tegema, juurikaid rohima ja neid kokku korjama – või lapsi hoidma. Mis muud, kui et järve äärde või ratsutama hiilin, et mitte jalgu jääda ning ennast kohatuna tundes piredaks muutuda.
Tänagi tegin oodatud lapsehoidjate saabudes ikkagi asja sõbranna Kaja hobulasse, ehkki tema kari on Järveküla poldri haljastel aasadel ja ratsutama minek tähendab sadulate-valjaste autosse pakkimist, poldrile sõitmist, hobuste püüdmist ja ühe käega saduldamist, samal ajal kui teise käega on vaja neid kinni hoida ja jalgadega ülejäänud karja autost eemale peksta. Pardon, loomi me teatavasti ei peksa… väga kõvasti. Me eraldame hobunad elektrikarjusega autost ja pärast ratsungit pakime lirtsuvaks higistatud sadulad jälle autosalongi, kus on juba nagunii Julia karvad, leivapuru, laiaks istutud-astutud astelpajumarjad ja kaerad. Nagu ühe tõelise tähe limusiinis tema igapäevases džunglis olema peabki.
Tundus, et meie laste ristiema oli mind lausa oodanud. Igal inimesel on mõnikord kuulajat vaja. Kaja istub oma väikeste poegadega, kellele peaaegu pidevalt lisandub tema mehe õe tütreke, aina kodus, kodus ja veel kord kodus. Nii et kui me olime maja taga liivakasti ääre peal seni lobisenud, kuni issi heinateolt koju laekus, sõitsime küla peale.
Ja jälle küsin ma – seekord mitte koos lauljannaga Mõtsu poe ees konisid ja pudelikorke korjates, vaid Kajaga Valguta poe tagaruumis kaupluseomaniku Tiinaga kohvi keetes ja riiulitelt maiustusi kontorilauale kuhjates – kus on meie külade kõrtsid ja kohvikud?
Meiega liitus teisel pool teed konkureeriva äri – see suletakse Tiina omast tunnike varem kinni – müüja Irina, kellega kahe pealegi poeemandad välja ei mõelnud, kumb neist võiks siitrahvale väljaskäimise koha kombineerida. Või kuis see õnnestuks nii, et korgi peal libastunud sägad järjestikku oma maju maha juues kombekamaid kundesid koju ei röhitseks ega peeretaks.
Aga minu auto hoopis piiksatas. Koduteele asudes teatas kütuseandur, et nüüd on auto kord tangitud saada. Vahva. Kust ma selleks raha võtan? Kui hommikul auto Tallinnas tädipoja kasutusse annan, et neil oleks naisega mõnda aega kummalgi oma suunas kulgemise vabadus, pean temalt nagunii umbes tuhat krontsa taskuraha laenama. Džunglis pole küll pappi tarvis, aga igaks juhuks peab end turvama nendeks aegadeks, mil ma äkeste võsast välja viskunuks osutun. Kuhu siis viiakse? Äkki jõuan veel Leoni teiseks sünnipäevaks tagasi?
JUHTUS SIIS
1. augustil
Küll oli võimatult hea kõndida oma artistist tädipoja kõrval, kes Tallinna lennujaamas ootavaid, lahkuvaid ja niisama jälgivaid silmi püüdes ja trotsides narrihüppeid sooritas, kui nutumüürist minu jaoks kroone lüpsis, et saaksin nad taaladeks kantida. Ei hakanud ma talle ütlemagi, et kui ta kunagi määramatus tulevikus mulle mu autoga siiasamasse vastu tuleb, võiks muu hulgas paak diisliküllastuda, sest muidu ma ei koristu aegade lõpuni tema kaela pealt ära. Sugulased ju ongi üksteisele kottimiseks, eks ole.
Fredi kõlbaks minust palju paremini džunglisse, kui jutt on artistidest. Me saime küll temaga liialt täisealisina tuttavaks, et võiksin süvi teada, kui taff gai ta seal hakkama saamise mõttes tegelikult on. Pealispind on tal nõudlik ja härrandlik, aga nende pealispindadega on ju nii, nagu ta just on.
Pisut enne siiatulekut, kui ma Sõmerpalus noore mõisahärraga intervjuud tegin, ütles ta – mind oma jeepuriga forellitiikide ja astelpajupõldude vahet sõidutades –, et mis mul viga maailmalõppu staarlema minna, ma ei karda ju avalikkust, oskan esineda ja mõjun kaamera ees veenvalt.
Aitäh, vana jõmm! Tunnistasin siis talle, et avalikkust kardan tegelikult niimoodi, et hulk aega enne esinemissundust on kõht lahti ja silme eest must. Enese kokku võtmine – ju vist ikka selleks, et raamatutemüügi huvides orbiidil püsida – nõuab nii hullu enese kokkuvõtmist, et pärast on energeetilises vaakumis käpp maas. Vormsi Enn küll lohutab, et just nii saabki puhta energia kosmosest asemele neelata, kui vana ja räpane hoogsalt välja vuhiseb. Ikkagi on need perioodid, kus mul igal nädalal teles või raadios üks kuni kaks otsesaadet on olnud, parajad õudusunenäod: kaks päeva ähmi ja valmistumist, siis hirmukrampidega võideldes eetrisse, ning siis kaks päeva taastumist, et omadega jälle kahes ähmipäevas olla. Staar!
Justkui pesast kukkunud linnupoeg olin ma juba hetk pärast seda, kui tädipoeg minema sõitis ja perega Saaremaale puhkama kobis. Hiilisin lennujaama hoonest välja ja vahtisin tulijaid salakesi ja eemalt. Kõrgete kontste ja pika punase kleidiga, väike seljakott kummalgi õlal, on kahtlemata megalt sobilik luurele minna. Ühest bussist loivasidki viimaks välja sassis peadega ja pikast sõidust segi loksutatud nägudega inimesed, kes tundusid olevat lätlased ja leedukad.
Huvitav, kui paljud neist tegid öösel sedasama, mida mina? Inventuuri. Mis muud see päevikupidamine ikka on kui kadunud iseenda otsimine. Kui veab, siis mõnikord isegi õnnestub. Olla vähemalt päevikus enda vastu sedavõrd aus, et Ise tuleb peidust välja, ütleb, kes ta praegusel ajahetkel on, ning jutustab siiralt, kuis tal tegelikult läheb. Kui ei vea, on magamiseks nii hädavajalikud tunnid asjata kirjutamisele raisatud. Nojaa, aga kui ähmitsemine nii ehk nii tududa ei lase, siis vahet ju pole.
See, et me viisteist – viis eestlast, viis lätti ja viis leetu – enne minekut üksteise teoreetilisi ega praktilisi päevikuid, isegi mitte video-visiitkaarte näha ei saa, on isegi hea. Muidu suhtleksime omavahel kujutluspiltide tasandil, mis oleksid nende kildude kokkulappimisest tekkinud ning see oleks seganud üksteise puhaste lehtedena võtmist, siin ja praegu.
Siin ja praegu tuli valjusti hõiseldes, hoogsalt pikki samme mõõtes ja kitarrikasti läbi õhu heilutades Ludwig. Ometi ükski, kellega mõnel korral paar lauset vahetanud olime. Turjakas trubaduur rabas mu südamlikult kaenlasse nagu soe ja heatahtlik gorilla – heas mõttes. Äkki ei olegi asi nii hull…
Kergenesin nii sõltuvaks ja õrnakeseks, et oleksin Ludwigi kohvri järel piletilauas äärepealt oma kaks pisikest seljakotti lennuki kõhtu pagasiruumi sõidutanud. Kui üle õla vaadates Agu nägin, naeratasin seda jaburat juhtumit trotsides laialt ning teatasin ootamatult pikale noorsandile: «Sa meenutad mulle kangesti