Dora, Dora. Heidi Köngäs

selle sõja, aga mina seda küll ei usu. Saksamaa on ju nii sitke ja tugev, tehniliselt ületamatu. Arvan, et nad leiutavad veel midagi, mis sõja käiku korrapealt muudab. Käivad kõvad kuuldused uuest relvast, olen aru saanud, et nad töötavad välja mingit maapealselt stardialuselt tulistatavat relva.

      Ja ometi, miski muutus sakslaste meeleolus, kui kindral Paulus koos kuuenda armee jäänustega Stalingradis venelastele alla andis. Olin sel ajal Petsamos ja pettumus oli tajutav, kuigi alpikütid püüdsid mitte midagi välja näidata. Seda märkas ka sellest, et nad muutusid meie vastu pisut sõbralikumaks ja küsisid usinalt, mida Soome lehtedes idarinde, eriti Stalingradi sõjasündmuste kohta kirjutatakse. Oma Lappland Kurieri nad enam ei uskunud, sest seal nimetati ka suuri kaotusi väikesteks viivitusteks.

      Kortesoja rääkis eile, et kavatseb pärast katkestatud kihlust poissmeheks jääda. Ta ütles, et armastus on üks kuramuse põlemine. Rohkem ei ole ta kunagi rääkinud ja mina ei ole küsinud ka. Minagi tahan oma naistelugudest vaikida. Või õieti sellest, et neid ei ole, ei ole olnud varsti kaks aastat. Olen asja füüsilisest poolest kohati täiesti võõrandunud. Üksnes mõtte sellele, kui piinlik oleks naist ja iseennast riidest lahti võtta. Kui kõik see paratamatu kohmitsemine rinnahoidja haakidega peast läbi käib, hakkab see veidralt vastu. Ennast müüvatesse naistesse ma ei puutu, selle võrra on mul lugupidamist enese vastu veel alles.

      Annemariel on sõrmus sõrmes, märkasin seda kohe. Muidugi on ta kinni, miks ei peaks olema, tema taseme juures. Ega siin maailmas paljust muust ei räägita kui armastusest ja tapmisest, neist kahest. Eluga välja tuled vaid ühest, või peaks ütlema, et surra võib mõlemasse. Sügaval sisimas ma tean, et kui ette satub see õige, siis see kõrvetab, otsekui pistaksid palja randme lumme.