Speer on veatu, kui mitte pidada veaks pruuni tilka silmaiirise lähedal. See paistab vaid lähedalt, kui ta pilgu tõstab. Enamasti ta ei tõsta. Ma ei ole kohanud kedagi, kelles oleks niisama vähe isiklikkust. Need üksteist aastat, mis ma teda tundnud olen, ei ole ta kordagi endast välja läinud. Kuigi ta töölaual valitseb kaos, leiab ta alati, mida otsib. Nõnda on see vaoshoitud kaos. Minul peab kõik olema omal kohal, mulle meeldib kord, olen täiesti vastupidine. Vahest olen ma seesmiselt kaoses, kuna enda ümber nii karmi korda vajan? Ehk olen sügavamalt loomult vaid sekretär. Kuid kas amet võib olla loomus?
Kordan vaimus reisi sündmusi ja etappe. Seni on kõik läinud minu tehtud plaani järgi ja me oleme püsinud graafikus. Püüan alati teha reisiplaani, mida saab täita. Nendes tingimustes peab siiski valmis olema üllatusteks. Ka Speer ise võib olla üllataja. Ta järgib vaid harva varem koostatud plaane, sest teab, et mina muganen, et adjutant käib kannul, juhul kui Speer saab impulsi teha midagi muud, kui oli kavas.
Siin ja seal teeservas on sakslaste ehitatud kontrollpunkte, kuid me möödume neist libedalt. Teed on hästi lahti aetud, nagu ka lubati. Kohati paistab, nagu kannaks ka tuul peenikest lund tee pealt minema.
Hommik virvendab silmis, sest magasin eelmisel ööl vaid viis tundi. Ärasõit oli varane ja minu ärkamine veel varasem, sest kiirustamine mulle ei meeldi. Kõige rohkem võtavad aega juuksed, nende koolutamine kuklas. Vaatasin Pohjanhovi aknast, kuidas Rovaniemi hommikul ärkas. Korstnatest tõusev suits oli kui jahtudes hangunud küünlavaha. Suits ei kandunud laiali, vaid kõrgus tugevas pakases jäigalt ja peaaegu nagu sammas.
Jõin hotellis hommikuks tassi kanget, tõmmata lastud teed, sõin juurde natuke omletti, juustu ja sinki. Enamasti ei söö ma hommikuti midagi, aga nüüd oli tarvis, sest ees oli pikk autosõit. Olin igaks juhuks šokolaadi kaasa võtnud, sest tean, et söögipausidel võivad pikad vahed olla. Olen seda õppinud ministri kontrollimisreisidel, kus olen kaasas olnud. Vahel ta dikteerib kirju ka autos, nõnda et mul on käekotis kiirkirjutusmärkmik alati kaasas. Pakkisin kotti ka pooliku konjakipudeli, kuigi tean, et meie eest kantakse kõigiti hoolt, aga ehk läheb mul seda kusagil külmarohuks tarvis.
Jalad külmetavad, ma ei tea, miks ma neid pakse sääriseid juba hotellis jalga ei pannud, vaid siidsukkades sõita tahtsin. Need säärised tuleb veel kusagil peatuspaigas jalga tõmmata. Õnneks kiskusin viimasel hetkel siiski ümber ema antud inetud pruunid villased püksid. Tänasin neid, sest autoistmete nahk oli külm.
Kui silmad sulen, siis kuulen ta hingamist. Üksainus meel suudab hästi edasi anda, kuidas tal läheb. Ta otsekui sunniks väljahingamist tagant, selles on midagi vägivaldset, tehtut. Olen harjunud teda kuulama, olen kujundanud viisid tema mõistmiseks, sest sõnu ta eriti ei kasuta. Tal ei lähe hästi, pole läinud juba tükk aega. Tajusin seda vaistlikult kohe pärast kuuenda oktoobri koosolekut, kui ta Poznańist tagasi tuli. Himmler oli pidanud tõsise kõne lõplikust lahendusest. Ma ei tea täpselt, mida see kõne käsitles, kuid Hannelore, üks sekretäre, kinnitas, et see tähendab seda, et juudid hävitatakse Saksamaa pinnalt lõplikult, ka naised ja lapsed. Kuulsin, et peaaegu kõik kohal olnud ohvitserid olid end purju joonud. Sekretärid teadsid.
Ma ei tea, kas see oli siis või pisut hiljem, kui tajusin, et miski oli muutunud. Ta hingamine ei olnud enam ühtlaselt kindel, vaid kuidagi sunnitud, otsekui oleks ta kohati hinganud vaid kopsutippudega, üksnes nendega.
Speeril ei paista tundeid üldse olevat, igatahes ei näita ta iial midagi välja. Ometi tajub igaüks, kes on teda Hitleri seltskonnas näinud, kui intensiivselt ta Führerile keskendub. Ja niisama hästi näeb igaüks, et see keskendumine on vastastikune. Nad süvenevad jutuajamistesse, mis jätavad kõik teised kõrvale. Teistel ei ole asja selle kile sisse, kus nad ühe või teise Saksa linna uuest südamest räägivad. Kui palju kordi olen näinud neid kummargil joonestuslaua kohal, kõnelemas lõputult hoonete, väljakute ja fassaadide detailidest?
Nüüd on selles vahekorras esimene mõra. Speeri hääl on teistsugune kui varemalt, kui ta palub, et ma Juhile kõne võtaksin, enesekindlusesse on sugenenud ettevaatlik varjund, midagi niisugust, mida selles kunagi varem ei ole olnud. Lisaks on hakanud minema nii, et üsna sageli kõne ei õnnestu, teises otsas on kiire. Führer ei vasta Speeri kõnele! Niisugust asja ei ole varem olnud, Speeri kõnedele vastatakse alati kas kohe või õige pea. Nüüd liigub traate mööda vaid külm vaikus. Ma kuulen ta varjatud pettumust, kuulen ka seda, kuidas ta arvab, et peidab seda pettumust minu eest. Hitleri korrapärased, relvastuse tulemusi puudutavad telefonikõned lõppesid novembris sootuks. Kuulsin töökaaslastelt, et nüüd helistab Führer Sauckelile ja küsib temalt, mitu tanki, Tiger-tanki, vedurit, rööpaid ja kes teab mis rakette on viimastel kuudel toodetud. Sauckel on ometi vaid Speeri alluv.
Ükskord võeti mind kaasa Münchenisse kunstnike maja õhtusöögile, kus Speer istus Hitleri paremal käel. Mind oli paigutatud nii, et nägin poolviltu nende lauda. Vaatasin sinna, loomulikult, minu silmad on teda alati jälginud. Mingil hetkel tõusis Hitler püsti, pidas kõne ja pälvis raevuka aplausi. Ta istus maha ja pöördus seepeale kohe ettevaatlikult, peaaegu anuvalt Speeri poole. Speer paistis mõne viisaka lausega vastavat, pea pisut kuklasse kallutatud. Mõistsin, et jumaldamine, mis Hitlerile osaks sai, kandus kohe üle Speerile, otsekui oleks tema kõige selle imetluse ja kiindumuse tegelik sihtmärk. Speer lihtsalt istus ja võttis vastu Hitleri heakskiidu, otsekui oleks see mingi tühine leivapuru.
Küllap kasvatab pakane näljatunnet, sest ma lausa ootan järgmist pausi, seal peaks pakutama selge leemega lõhesuppi ja suitsutatud põhjapõdralihaga võileibu. Ma pole põhjapõtra kunagi söönud, saab näha, kas söön nüüdki, aga mõte supile soojendab juba ette. On sinna veel palju maad?
Mul on autos karusnahkne müts peas ja kasukas õlgadel, uksest tõmbab. Kui rääkisin oma töökaaslasele Ilsele, et lähen Lapimaale, siis ütles tema, et peaksin isegi mineraalvee kaasa võtma. „Seal Lapimaal ei ole ju hügieeni olemaski, ka joogivesi sulatatakse lumest,” kinnitas ta. Õnneks ma teda siiski ei uskunud. Kus Hans küll praegu on?
Ma mõtlen oma mehele alati kuidagi rahulikult. Ma ei oska kõnelda temast igatsusega, nii nagu teised ministeeriumi daamid, kelle mehed on rindel. Olen kindel, et ta jääb ellu, miks ei jää. Me teeme ju kõik, et sõjavarustuse maht suureneks. Et Saksamaa võidaks. Ma tean, et Führer loodab uuest raketist palju. Ta usub, et see muudab kohe sõja kulgu, murrab vastased. Ka mina ootan seda. Küll peatab Saksamaa massiivne raketirünnak veel Briti hävitajate pommitamised meie maal sootuks! Pommitamised peavad lõppema! Need käivad lausa närvidele! Kui kaua naised, lapsed ja vanainimesed vastu peavad? Kõikide närvid on viimseni pingul. Ma kirjutasin pommitamistest väga ettevaatlikult Hansule rindele, ma pidin, et ta ei saadaks kirju Prinz-Albrecht-Platzile pärast seda, kui mu töökoht puruks pommitati.
Kilomeetrid ja kilomeetrid pelka valget maastikku, vahel mõni lumme uppunud hoone, koguni midagi külasarnast, mida poolitab tee, aga kus ei ole kedagi näha. Kes tahakski siin liikuda, pakane tarretab hingamise. Sõit on just nii tapvalt üksluine, nagu oletasin.
Tunnen siiski kergendust, et liigume juba Petsamo poole, sest Speeri otsus minna jõuludeks meie kõige põhjapoolsemasse garnisoni sündis vaid kolm päeva enne ärasõitu. Missugune töö mulle, teatada edasi, panna kinni lennukid, autod, majutused ja leida veel ka need artistid, keda ta kaasa nõudis. Ta teadis, et võib minule loota, sellele, et ajan nii või teisiti kõik asjad korda. Ka nüüd. Ka selle puhkepausi Lapi kojas kiitsin heaks mina, sest tahtsin reisil peatusi. Speer oleks kasvõi kogu kuuesajakilomeetrise päevateekonna ühe soojaga maha sõitnud. Ma ju tunnen teda. Kui on raske hetk, hakkab ta tegutsema, muutub maniakaalseks. Ministeeriumis räägitakse, et ta on tohutult auahne, et ta töötab sellepärast nii palju, aga see ei ole see. Teatud maniakaalsus oli temas juba siis, kui ta töötas oma büroos. Auahnus on kerge seletus. Niisama kerge kui see, et tal on lõputu vajadus end esile tuua.
Hitler ülendas Speeri ja tema võttis meid kaasa. Speerist sai pikapeale