“Teie aga, jumala poolt ära neetud, teotate jumalat, ta ema ja kõiki pühakuid paradiisis iga õlekõrre pärast, mis teile jalgade ette puutub!”
Peale selle jutustas ta palju muudki lahkunu südameheadusest ja hingepuhtusest. Ta sõnad, mida kogudus täielikult uskus, tungisid nii sügavasse kõigi kirikusviibijate südamesse, et pärast jumalateenistust kõik rüsinal surnu juurde tormasid ta jalgu ja käsi suudlema. Surnu seljast rebiti kõik riided puruks ja kes aga tükikese endale sai, pidas ennast õnnelikuks. Laip tuli kogu päevaks välja jätta, et kõik teda näha saaksid. Öösel paigutati ta kabelis marmorist kirstu ning järgmisel päeval hakkas sinna kohe inimesi kokku voolama, et talle oma austust avaldada. Nad süütasid küünlad põlema, andsid surnule tõotusi ja riputasid nende tõotuste kinnituseks üles vahakujukesi. Kuulsus Ciappelletto pühadusest ja ta austamine kasvas nii suureks, et vaevalt keegi tahtis oma hädade puhul mõne teise pühaku poole pöörduda. Ta nimetati San Ciappellettoks ja nõnda nimetatakse teda praegugi. Kinnitatakse, et issand on tema läbi palju imetegusid teinud ja teeb neid veel tänapäevalgi igaühele, kes San Ciappelletto eestkostmise poole pöördub.
Nõnda elas ja suri ser Ciapperello Pratost ning muutus, nagu kuulsite, pühakuks. Ma ei mõtle eitada võimalust, et ta issanda palge ees õndsaks on saanud, sest kuigi ta elas nurjatut ja jõledat elu, võis ta enne surma tõesti niivõrd pattu kahetseda, et jumal ta peale halastas ja teda oma riiki vastu võttis. Meie eest jääb see varjatuks, aga otsustades selle järgi, mida me näeme, ütlen ma, et ennemini oleks ta pidanud kuradi küüsi sattuma ja hukka minema kui paradiisi pääsema. Kui see aga siiski teisiti on, siis võime sellest mõista, kui suur on jumala arm ja heldus meie vastu, sest ta ei pea silmas meie eksimist, vaid meie usupuhtust, ja meie palveid võtab ta kuulda ka siis, kui me oma eestkostjaks sõbra pähe tema vaenlase võtame, just nagu oleksid need palved temani jõudnud tõeliselt püha inimese vahetalitusel. Kiites ja austades seda, kelle nimel me siia kokku oleme tulnud, anname me end terveni tema hoolde kindlas usus, et ta meid armulikult kuulda võtab ja meid üldise häda ajal siin selles nii lõbusas seltskonnas tervena ja puutumatuna hoiab.
Siin jäi Pamfilo vait.
TEINE NOVELL
Pamfilo novell, mis daamide juures paiguti naeru tekitas, võeti üldiselt hästi vastu. Seda kuulati tähelepanelikult, ja kui see lõpule oli jõudnud, käskis kuninganna Pamfilo kõrval istuvat Neifilet alustatud meelelahutuse korra järgi esineda omapoolse jutuga. Neifile, kes oma meeldiva käitumisega ja iludusega silma paistis, vastas, et teeb seda hea meelega, ja alustas järgmiste sõnadega:
Pamfilo näitas oma jutustuses, kuidas jumal oma armus ja helduses tähele ei pane neid meie eksimusi, mille põhjusi me ei tea. Mina tahan oma jutustuses näidata, kuidas seesama jumala arm ja heldus avaldub pikameelsuses, millega ta talub nende puudusi, kes küll on kutsutud oma sõnade ja tegudega tema suurust kuulutama, aga ise vastupidist teevad. Nõnda näeme seda heldust vääramata selgelt ja me võime seda suurema meelekindlusega oma usu rada käia.
Nagu mulle, armsad daamid, on jutustatud, elanud Pariisis kord põhjatu rikas kaupmees nimega Giannotto di Civigni, kes oli hea, väga aus ja otsekohene mees, ning kes suurt äri tegi kangaskaupadega. Ta pidas sõprust kellegi rikka juudi Abraamiga, kes oli samuti kaupmees ning aus ja otsekohene mees nagu temagi. Nähes oma sõbra laitmatut eluviisi, hakkas Giannottol süda valutama, et selle tubli, targa ja hea inimese hing peab hukka minema, sest ta polnud õiget usku. Seepärast hakkas ta sõbralikult Abraamile peale käima, et ta maha jätaks juudiusu eksimused ning pöörduks õigesse ristiusku, mis on püha ja hea, ning nagu ta isegi näeb, pidevalt kasvab ja kosub, kuna tema usk kahaneb ja oma lõpule läheneb, nagu ta samuti võib selgesti aru saada. Juut vastas, et ta peale juudiusu ühtki teist usku heaks ega pühaks ei pea; selles on ta sündinud, selles mõtleb ta ka elada ja surra, miski ei suuda teda sellest veendumusest kõrvale viia. Giannotto ei lasknud ennast häirida ja pöördus mõne päeva pärast uuesti Abraami poole endise jutuga, et talle selgeks teha, nii hästi-halvasti kui seda kaupmehed oskavad, miks ristiusk parem on kui juudiusk. Abraam oli küll hea juudi seaduse tundja, aga kas mõjus temasse suur sõprus Giannotto vastu või sõnad, mida püha vaim lihtsameelse inimese keelele tõi, igatahes juudamehele hakkasid Giannotto väited meeldima; kuid oma usust kangekaelselt kinni hoides ei lasknud ta end siiski pöörata. Kui Abraam nii visa oli, siis ei jätnud ka Giannotto oma jonni, kuni juut viimaks püsivale pealekäimisele järele andes ütles:
“Sina, Giannotto, tahad, et ma kristlaseks saaksin; olen nõus selleks saama, kuid enne tahan ma Roomas ära käia, seal näha jumala asemikku maa peal, nagu sa teda nimetad, ning tundma õppida tema ja ta kardinalidest vendade kombeid ning eluviisi. Kui nad niisugused on, et ma nende eeskujuliku elu ja ka sinu sõnade järgi veendumusele jõuan, et teie usk tõesti parem on kui minu oma, nagu sa mulle selgeks oled püüdnud teha, siis teen ma, nagu ma sulle olen öelnud. Kui aga mitte, siis jään ma selleks, kes ma olen.”
Seda kuuldes muutus Giannotto üpris kurvaks ja mõtles tasakesi:
“Tühja on jooksnud kõik mu vaev, ja ometi uskusin ma, et olen teda juba pööranud ja mu püüdlused on vilja kandnud. Kui ta Rooma läheb ja seal vaimulike kõlvatut ning räpast elu pealt näeb, ei saa sest juudist iialgi kristlast, vaid hoopis ümberpöördult: kui ta ennast nüüd ristida laseks, pöörduks ta pärast Roomas käimist kahtlemata tagasi juudiusku. Abraamile ütles ta:
“Ah, armas sõber, milleks näha vaeva ja teha suuri kulusid, mida Roomasõit nõuab? Liiati võivad sinusugust rikast mees maal ja merel alati hädaohud varitseda. Kas sa arvad, et siin ei leidu kedagi, kes sind ristida võiks? Kui sul vahest mõnesuguseid kahtlusi on usu suhtes, millest ma sulle olen seletanud, kust mujalt kui mitte siit leiaksid sa suuremaid õpetlasi ja targemaid mehi, kes sulle selgeks võivad teha kõik, mis sa iganes soovid või nõuad? Seepärast on su reis minu arvates täiesti ülearune. Kõrgemad vaimulikud on ju seal samasugused nagu sa neid siin oled näinud, vahest veel paremadki, kuna nad seal kõige kõrgemale karjasele lähemal seisavad. Kui sa minu nõuannet tahad kuulda võtta, siis jäta see reis teiseks korraks, ütleme mõne palverännakuni, kuhu ehk minagi kaasa tuleksin.”
Seepeale vastas juut:
“Ma usun, Giannotto, et kõik just nõnda on, nagu sa räägid. Siiski ütlen sulle lühidalt, et kui sa tahad, et ma teeksin seda, mida sa minult nii väga palunud oled, siis sõidan ma Rooma, muidu ma ennast ristida ei tase, ja see on mu otsus.”
Nähes, et juudi tahtmine on kindel, ütles Giannotto:
“Sõida siis pealegi, õnn kaasa!”
Ise aga mõtles, et kui Abraam Rooma elu näeb, ei saa temast iialgi kristlast. Kuna Giannotto midagi parata ei saanud, pidi ta sellega leppima.
Juut istus hobuse selga ja sõitis kiiresti Rooma. Pärale jõudes võtsid juudiusulised teda suure auga vastu, tema aga ei lausunud sõnagi oma sõidu eesmärgist, vaid hakkas ettevaatlikult jälgima paavsti, kardinalide ja teiste prelaatide ning õukondlaste elu. Selle kõige põhjal, mis ta vilunud silm nägi ja ta kõrv teistelt kuulis, jõudis ta otsusele, et kõik nad – suuremast väiksemani – teenivad seal kõige kõlvatumat lihahimu, ei rahulda seda üksnes loomulikul teel, vaid harrastavad ka poisipilastust, ilma et südametunnistuse piinad või häbitunne neid tagasi hoiaks. Tähtsamate asjade otsustamisel polnud seal seetõttu lõbunaiste ja poisikeste mõjuvõim sugugi väike. Peale selle nägi ta selgesti, et kõik on nad seal suured prassijad, joomarid ja söömarid, kes peale oma himude loomaliku rahuldamise ka oma kõhtu enam orjavad kui midagi muud. Lähemalt vaadates nägi ta, et kõik nad on nii kitsid ja rahaahned, et nad inimese, isegi kristlase verd ja altarisakramendi või vaimuliku ametiga seotud pühi asju müüvad ja ostavad. Nad äritsesid laialt ja maaklerite arv sel alal oli suurem kui Pariisis kaleviga või mõne muu asjaga kauplemises. Vaimulike ametkohtadega hangeldamist nimetati seal eestkostmiseks, liigsöömist aga kehakinnituseks, nagu ei näeks jumal kõlvatute südamesse või ei teaks ta sõnade täpset tähendust, ning teda saaks nagu inimesigi