Kuigi munk tolle tüdrukuga oli suurima mõnuga lõbutsemisele andunud, polnud ta hetkekski jätnud kahtlustamist, ning kuuldes magamisruumis samme, surus ta silma vastu väikest pragu ja nägi selgesti, kuidas abt seisab ja kuulatab. Kindlasti ei jäänud tüdruk abti silmade eest varjule. Teades, et nüüd järgneb ränk karistus, jäi munk üpris kurvaks. Kuid tüdrukule ta oma muret ei näidanud, vaid hakkas kohe järele mõtlema, kuidas mingit pääsu leida. Ja nii tärkaski tal kaval mõte, mis teda kohe soovitud eesmärgile võis viia. Tehes näo, nagu oleks ta tüdrukuga juba küllalt koos viibinud, ütles ta tollele:
“Ma lähen vaatan, kuidas sa siit märkamatult lahkuda saaksid. Istu vaikselt, kuni ma tagasi tulen.”
Kongist väljunud, keeras ta ukse lukku ja läks kohe abti tuppa, andis võtme ära, nagu kõik mungad välja minnes tegid, ja ütles süütu näoga:
“Teie kõrgeausus, hommikul ei jõudnud ma kohale toimetada kõiki puid, mis ma raiuda lasksin, nüüd tahaksin ma teie loaga metsa minna ja lasta nad sealt ära tuua.”
Arvates, et munk ei aimagi, kuidas teda pealt on nähtud, oli abt väga rõõmus, et kõik nõnda kujunes. Ta võttis võtme hea meelega vastu, et munga süütegu täpsemalt järele uurima hakata, ja andis talle loa minna. Kui munk lahkus, jäi abt mõtlema, mis nüüd parem oleks, kas kongiuks avada kõigi munkade nähes ja süütegu nõnda kõigile näidata, nii et hiljem, kui ta munka karistab, kellelgi põhjust poleks tema vastu nurinat tõsta, või enne tüdruk üle kuulata ja talt teada saada, kuidas asi just oli. Oletades aga, et võib kergesti tegemist olla niisuguse naisega või niisuguse inimese tütrega, kellele ta ei taha kõigi munkade ees häbi teha, otsustas ta enne järele vaadata, kes ta on, ja alles siis midagi ette võtta. Tasakesi kongi juurde astudes avas ta ukse, astus sisse ja lukustas selle enese järel uuesti. Kartes häbistamist, ehmatas tüdruk abti nähes väga ja hakkas nutma. Tüdrukule pilku heites leidis auline abt, et see on noor ja ilus, ning tundis oma kõrgest east hoolimata endal vere samuti nagu noorel mungalgi keema hakkavat.
“Miks ei peaks minagi lõbu tundma, kui see nõnda saadaval on?” arutas ta endamisi. “Ebameeldivusi ja meelehärmi on ju alati loalt saada. Tüdruk on ilus, ja et ta siin viibib, seda ei tea mitte keegi. Kui ma ta nii kaugele saan, et ta mulle järele annab, siis ei tea ma tõesti mitte, miks peaksin ma sellest keelduma. Kes sellest siis teada saab. Kindlasti mitte keegi, ja salajast pattu on ka poole kergem andeks paluda. Säherdune juhus niipea ei kordu, ja ma arvan, et on mõistlik vastu võtta õnne, kui issand seda ise pakub.”
Nii arutas ta, ja muutes oma esialgse otsuse, millega ta siia sisse oli astunud, ligines ta tüdrukule ning hakkas teda vaikselt trööstima ja paluma, et ta enam ei nutaks. Üks sõna järgnes teisele ja viimaks jõudis ta nii kaugele, et tüdrukule oma soovi avaldas. See polnud ka rauast ega teemandist ja andis abti ihadele kergesti järele. Too kaelustas ja suudles teda palju kordi ning heitis siis temaga munga voodisse. Kuid arvestades oma väärikuse suurt kaalu ja tütarlapse õrna iga, kartes vahest ka oma keha raskusega talle liiga teha, ei heitnud abt tema rinnale, vaid hoidis teda enese rinnal ning lõbutses temaga kaua aega.
Munk, kes ennist näo oli teinud, nagu kavatseks ta metsa minna, oli end vahepeal magamisruumi ära peitnud. Nähes, et abt üksinda tema kongi läheb, muutus ta kohe rahulikuks, pidades oma plaani kordaläinuks. Kui abt pealegi ukse lukustas, polnud tal enam mingit kahtlust, ta hiilis vaikselt oma peidupaigast prao juurde, mille läbi ta kõik nägi ja kuulis, mis abt tegi või rääkis. Kui see enese arvates küllalt juba tüdruku seltsis oli viibinud, läks ta tüdrukut uuesti luku taha jättes tagasi oma tuppa. Natukese aja pärast kuulis ta munga samme, ja arvates, et see on metsast tagasi tulnud, otsustas ta teda kõvasti läbi noomida ja vangikambri heita, et siis ise üksinda oma saaki valitseda. Ta laskis munga enda juurde kutsuda, noomis ta kurja näoga rängalt läbi ning ütles talle, et laseb teda vangikongi heita.
Munk vastas otsemaid:
“Teie kõrgeaulisus, ma pole veel kuigi kaua püha Benedictuse ordus viibinud, ega ole suutnud veel kõiki ta iseärasusi tundma õppida, ka teie pole mulle veel aega saanud õpetada, et mungad peavad naisi nagu paastumist ja valvelolekut koormana enese peal kandma. Nüüd aga, kus te mulle ise eeskuju olete näidanud, tõotan ma teile, kui te mulle seekord andeks annate, mitte kunagi enam ses suhtes patustada, vaid talitada nõnda, nagu ma teid nägin talitavat.”
Abt, kes oli taibukas inimene, sai kohe aru, et munk mitte üksnes ei tunne asja paremini kui tema, vaid on ka kõike pealt näinud. Tundes end süüdi olevat, häbenes ta munga suhtes midagi ette võtta, kuna ta ise samal määral oli karistuse ära teeninud. Ta andis mungale andeks ja käskis tal kõigest, mis ta näinud, vaikida.
Seejärel saatsid nad tüdruku kloostrist vargsi minema, ja võib arvata, et nad teda nii mõnigi kord sinna uuesti tagasi tõid.
VIIES NOVELL
Dioneo jutustus äratas algul daamide südames kerget häbitunnet, nagu seda võis näha nende näkku tõusnud punast, siis aga üksteise otsa piiludes suutsid nad vaevalt naeru pidada ja kuulasid jutustust muheldes lõpuni. Kui Dioneo oma loo oli lõpetanud ja nad talle mõningate leebete sõnadega etteheiteid olid teinud, andes mõista, et selliseid novelle pole sünnis daamide kuuldes jutustada, pöördus kuninganna Fiammetta poole, kes Dioneo kõrval rohus istus, ja ütles, et jutustamisjärg on nüüd tema käes. Seepeale alustas Fiammetta armsalt naeratava näoga:
Mulle meeldib, et oleme oma novellidega hakanud näitama, kui suur jõud on kiireis ja leidlikes vastustes; ka on väga mõistlik, kui mehed kõrgemalseisvast soost naiste armastust taotlevad, naised aga toimivad arukalt siis, kui nad katsuvad hoiduda meestest, kes on kõrgemast seisusest kui nemad. Sel puhul tuleb mulle meelde üks lugu, millest teie, armsad daamid, näha võite, kuidas üks auväärt daam oma tegudega ja sõnadega oskas hädaohust eemale hoiduda, ühtlasi teistele mõtetele viia meest, kes teda ohustas.
Monferrato markii, väga vahva mees ja kiriku lipukandja, oli koos teistega relvastatud ristiretkes üle mere sõitnud. Kui tema vahvusest juttu tuli kuningas Filippo Ükssilma õukonnas, kes Prantsusmaalt samale retkele kavatses minna, ütles üks rüütel, et pole tähtede all teist niisugust abielupaari nagu markii ja ta abikaasa, sest kui markii rüütlite hulgas on kuulus kõigi oma vooruste poolest, siis on ta abikaasa maailma naiste hulgas kõige ilusam ja vooruslikum naine. Need sõnad tungisid nii sügavale prantsuse kuninga südamesse, et ta seda naist nägematagi kohe palavalt armastama hakkas. Kavatsetud retkel otsustas ta laevale asuda alles Genuas, Genuani aga maad mööda minna, et oleks hea ettekääne markiisi külastamiseks. Ja et markiid ennast kodus pole, on tal hea juhus oma ihaldust täide viia.
Otsustatud, tehtud. Ta saatis oma mehed ees minema ja asus ise väikese aadlikest kaaskonnaga teele. Markii maadele lähenedes teadustas ta markiisile ette, et see teda ootaks järgmisel hommikul eine ajaks. Markiis, kes oli tark ja taibukas naine, vastas lahkelt, et võõrsiletulek teeb talle ülimat au ja kuningas on teretulnud külaline. Siis aga hakkas ta mõtlema, mis see küll peaks tähendama, et kuningas teda külastada soovib sellal, kui meest kodus pole. Ta ei eksinud oma oletuses, et võimukandjat meelitab siia kuuldus ta ilust. Heade kommetega naisena oli ta sellest hoolimata valmis kuningat kõige austusega vastu võtma. Ta laskis enese juurde kutsuda koju jäänud aukandjaid ja nendega nõu pidades andis ta käsu kõike tarvilikku ette valmistama hakata, välja arvatud ainult söögilaud ja toidukraam, mille eest ta ise tahtis hoolt kanda. Lastes ümbruskonnast kokku tuua kõik saadaval olevad kanad, tegi ta oma kokkadele korralduse kuningliku lõunalaua jaoks ainult neist toitusid