Stella vaatas veel kord salamisi ringi. Kuid kõik lahendasid vihikute kohale kummardunult ja süvenenult ülesandeid. Kes küll selle saata võis? mõtles tüdruk. Tema pilk langes peo korraldajatele. Gert kindlasti mitte, teda ei olnud keegi kunagi pikemas suhtes ühegi tüdrukuga näinud. Tal pidid linna peal omad tsikid olema, kellega aeg-ajalt kohtub. Steven? Vaevalt, miks ta peaks niimoodi anonüümselt kirjutama, tema paneks julgelt oma nime alla. Pealegi polnud ta kunagi märku andnud, et Stella talle meeldida võiks. Pigem meeldis talle Kärt. Nii vähemalt oli alati tundunud. Kes siis veel?
Korraga kohtus ta pilk Johannese omaga, aga too pillas just samal hetkel pastaka maha. Johannes oli varem Gerdi ja Steveni parim sõber, kuid mõni aeg tagasi oli miski nende vahele tulnud ning nüüd suhtles Steven rohkem Gerdiga ja Johannes hoidis pigem omaette. Keegi ei teadnud, mis neil juhtunud oli, ning kõik katsed seda välja uurida lõppesid Steveni-poolse küsijate mõnitamisega ja lõpuks ei olnud neid üritajaid enam ühtegi järel.
Stellale tundus, et Johannes võpatas, kui nende pilgud kohtusid. Kuid ta ei uskunud, et Johannes selle kirja talle kirjutas. Johannes oli Stellale mingi aeg tagasi väga meeldinud, siis kui ta eelmise aasta alguses teisest koolist nende klassi tuli. Johannes oli teistest vanem, ta oli seitseteist, sest oli vahepeal veetnud aasta Austraalias, mingis koolis, kus oli Eesti koolidest nii erinev programm, et tagasi tulnuna ei saanud ta koos oma klassiga jätkata. Kena patsiga poiss oli kohe Stella tähelepanu köitnud. Nad olid isegi korra Johannese algatusel kinos käinud, kuid kummalisel kombel peale seda kinoskäiku Johannes temaga enam ei suhelnud, isegi ei vaadanud tema poole. Stella oli veendunud, et ju ta siis lihtsalt ei meeldinud poisile. Kuid kes see siis ometi olla võis?
„Stella Suurkosk! Palun vaata oma vihikusse, mitte ringi. Kümne minuti pärast hakkad 153. ülesande vastuseid meile ette lugema, valmistu!” lõikas õpetaja Kallase range hääl Stella mõttelõnga pooleks.
Stella kummardus punastades vihiku kohale ning asus kiiruga ülesandeid lahendama. Hinded pidid korras olema. Sotsiaaltöötaja, kes tal peale ema kadumist silma peal hoidis, vaatas alati e-koolist tema hindeid ning seni kuni need korras olid, ei olnud tal Stellale ega tädi Astale midagi ette heita. Stella kartis paaniliselt lastekodusse sattuda. Tädi Asta oli küll kummaline, kuid siiski tuttav ja oma. Samuti sai ta elada oma päris kodus, kus oli alati elanud. Stella koristas, tegi süüa, hoidis eemale pahandustest – seda kõike selleks, et ta saaks oma kodus edasi elada. Ka hinded tuli maksku mis maksab korras hoida.
Peale matemaatikat tuli samas klassis inglise keel. Stella ja Kärt ei viitsinud isegi pikaks vahetunniks klassist välja minna, istusid niisama, sikerdasid märkmikesse ja kuulasid poole kõrvaga poiste lõõpimist. Simmo oli aretanud mingi labase teema, poisid grupeerisid oma klassi tüdrukuid tagumikukuju järgi.
„Hahahaa, aga Evelinil on raudselt karbikann. Vaadake ise, kui ta klassi tagasi tuleb. Laiade puusadega on karbikann kindlustatud! Liisil on purgikann, või vaidleb keegi vastu? Ta teeb jõhkralt trenni ka muidugi, suht mehine kann on!” hirnus Simmo iseenda vaimukuste üle. Kärt ja Stella pööritasid silmi. Täitsa haiged tüübid ikka kohati.
Tüdrukutel sai poiste napakast jutust siiber ja nad jalutasid kohvikusse. Järjekord oli pikk nagu alati. Sööklas lõhnas hakklihakastme ja kisselli järele. Tüdrukud võtsid ennast sappa.
„Stelts, tuled siis peole õhtul? Pliis tule, ma ei tahaks ilma sinuta minna, aga no minemata oleks ka täiega nõme jätta. Kõik lähevad ju!” nurus Kärt ja kraapis närviliselt pöidlaküünelt punast küünelakki maha.
Stella kehitas õlgu: ”Ma tõesti ei tea, kas ma saan. Näed isegi, mis olukord mul kodus on. Tead, ma helistan sulle peale kooli, vaatan, mis seis on. Tahaks muidugi tulla. Vahest ikka saan,” rahustas Stella sõbranna maha. Ta ei hakanud esialgu Kärdile tunni ajal saadud salapärasest kirjakesest rääkima. Ta teadis, et Kärt oleks sellest hullult vaimustusse sattunud ja kohe detektiivina asja uurima hakanud. Stella aga ei tahtnud hetkel endale tähelepanu tõmmata. Täna oli siiski tema jaoks eriline ja kurb päev – täpselt aasta tagasi leidis ta hommikul ärgates ennast siit maailmast täiesti üksi.
2. OSA
PEALE KOOLI
Uusi päikeseprille oleks vaja, mõtles Stella peale kooli kodu poole kõndides ja silmi kissitades. Päike oli kevadiselt ere ja Stella lõi silmad maha. Asfalt oli märg, sulanud lumi ja tänavatele puistatud sool jätsid kulunud mustast nahast saabastele valged randid. Nojah, uusi saapaid oleks ka vaja. Ta oli hommikul enne kooli sünnipäevaks tädi Astalt raha saanud ning otsustas kiirelt poest läbi käia. Kui ta õhtul Steveni juurde peole peaks minema, oleks mingit uut pluusi ka vaja.
Kaubanduskeskus oli kooli lähedal ning Stella seadiski sammud sinnapoole. Ta oli tädi Astale lubanud kahe ajal koju jõuda, seega valis ta kiirustades välja ühed päikeseprillid, just sellised parajasti moes olevad, nagu Kärdilgi olid. Ta leidis ideaalsed üsna kõrge kontsaga põlvini helepruunist nahast kevadsaapad ja kassa poole jalutades märkas veel ühte musta hallide litritega toppi, mille ta samuti käigult kaasa haaras.
Enne kassani jõudmist otsustas ta, et proovib siiski toppi enne ostmist kiirelt selga, ja suundus proovikabiinide poole. Üks kahest kabiinist oli kinni. Stella astus hõivatud kabiini kõrvaluksest sisse, tõmbas kardina ette ja võttis salli kaelast. Jopelukk jukerdas. Vastikult palav oli. Talle ei meeldinud üldse riideid proovida, see oli lihtsalt nii tüütu.
Lõpuks tuli plastmassist lukk lahti, Stella riputas jope nagisse ja jäi oma tavalistes kooliriietes maast laeni peegli ees seisma. Pikad ja lahtised, kergelt lokkis blondid juuksed, helesinine liibuv V-kaelusega pusa ja tumesinised kitsad teksad. Tema suured hallid silmad olid õrnalt meigitud, huuled olid üle tõmmatud roosakat tooni hügieenilise huulepulgaga. Nad olid Kärdiga nagu must ja valge koer. Kärt oli julgelt meigitud tumedate suitsusilmade ja tumedate juustega tüdruk, kes tihti kandis suuri kuldseid kõrvarõngaid. Ja siis oli tema, Stella, heledapäine ja üsna tagasihoidliku välimusega. Ka iseloomud olid neil erinevad, kuid nad sobisid omavahel ootamatult hästi. Juba esimestest klassidest peale olid nad parimad sõbrannad ja pinginaabrid olnud. Mõlemad tüdrukud said koolis hästi hakkama, Stella veidi paremini. Kärdil ei klappinud reaalainetega enam nii hästi, mõtles Stella, eriti viimasel ajal – sel kooliaastal valmistas talle raskusi isegi arvutiõpetus, milles ta tihti järeltöid tegema pidi või õpetajalt abi paluma oli sunnitud.
Korraga kostis kõrval asuvast proovikabiinist telefonihelin, millele vastas tuttav hääl. Stella tardus. Tundus, et see oli Gert. Tüdruk kuulatas tähelepanelikult, kuna poiss rääkis üsna vaikselt.
„Jah, jah. Davai. Aga sina teed Johnile asja selgeks.
Stellast hoidku heaga eemale. Teist korda hoiatama ei hakka, nüüd tulevad juba tagajärjed,” kostis Stellani Gerdi summutatud hääl.
Stellal jättis süda löögi vahele. Mida see siis nüüd tähendama pidi? Stellast hoidku heaga eemale?! Kas jutt oli temast? Ta ei teadnud nende koolist ühtegi teist Stellat. Ja nende klassi Johannes? Teda kutsuti Johniks… Issand, mis ometi toimub. Kas ehk tõesti oli just Johannes selle kirja talle tunni ajal saatnud? Kui jah, siis miks Gert selle vastu oli? Stella ei saanud enam mitte midagi aru, ta ju ei meeldigi üldse Johannesele, poiss isegi ei rääkinud temaga enam peale toda kinoskäiku.
Stella kuulis, kuidas Gert proovikabiinist välja astus. Läbi pisikese kardinapilu nägi tüdruk, kuidas poiss kassasse maksma läks. Stella tundis, et ta peopesad olid higised, uus must topp tema käes oli kinnihoidmise kohast täiesti kortsus, nii tugevalt oli ta ärevusest seda rusikasse käkra pigistanud.
Kiiruga võttis ta oma sinise pusa seljast ja pani musta topi asemele. See istus nagu valatult, tumehallid litrid, mis mööda pikki varrukaid allapoole looklesid, tegid topi peo jaoks sobilikuks. Ilus, mõtles Stella ja otsustas selle koos saabaste ja päikeseprillidega ära osta. Stella istus proovikabiinis olevale väikesele pingile ja ootas, et Gert kassa juurest eemale läheks. Mitte mingil tingimusel ei tahtnud ta poisiga praegu kokku sattuda ega paljastada, et ta kõrvalkabiinis olles seda jutuajamist pealt oli kuulnud. Stella tahtis selle üle kõigepealt järele mõelda ja siis Kärdiga rääkida.