Tõde või tegu: Stella. Kristi Piiper

JUURES

      Pidu allkorrusel käis täie hooga edasi, tümps oli veelgi kõvemaks keeratud ja rahvast linna pealt juurde tulnud. Tüdrukud trügisid juba esikussegi laienenud rahvamassist läbi, sulgesid oma selja taga raske kahepoolse välisukse ja hingasid kergendunult. Kogu õhtu oli olnud vastikult pingeline.

      Väljas oli jahe aprillikuu öö. Mai ei olnud küll enam mägede taga, kuid ööd olid veel üsna külmad. Stella tõmbas oma õhukese nahktagi luku kinni. Kärt nööpis kurguni oma pika beeži mantli. Vastik-vastik külm, kirusid tüdrukud maja ees trepil.

      „Ma ei taha üldse koju minna, läheks kuskile linna peale? Tädi Asta on ju haiglas ja ma peaks seal täiesti üksi olema…” kurtis Stella nukralt.

      Kodu ei tundunud hetkel üldse sooja ja kutsuvana. Stella kartis, et üksi olles tulevad jälle need kõige hullemad mõtted ja mälestused. Tema peas keerlesid selgeltnägija sõnad, tädi Asta segane jutt ja tema enda sisetunne, mis oli kõigist häirivatest asjadest kõige häirivam. Justkui liivapaberiga nühkis teda tunne, et midagi on lahti. Et Asta teab midagi, mida tema ei tea. Et mingi kummaline oht lasub tema kohal.

      „Ma kutsuks su enda juurde, sa ju tead, aga ema ei luba võõraid praegu, tal on jälle see depressioon peal. Võtab küll ravimeid, aga kedagi meile ikka ei luba, ise kuskil väljas ei käi…” kurtis Kärt ja määris huultele hügieenilist huulepulka. Jahe õhk tekitas tal tihti ohatist. Ta oleks hea meelega Stella enda juurde ööbima kutsunud, aga tema ema, kellega ta kahekesi elas, oli isemoodi naine, paljude kummaliste probleemidega.

      „Jaa, muidugi, ma saan ju aru, ma ei öelnudki seda sellepärast. Ma tean ju, et sinu juurde ei saa. Lihtsalt mõtlen, et mida teha… Jalutaks kasvõi öö läbi linna peal, aga nii-nii külm on. Läheks tõesti koos kuskile edasi, räägiks lihtsalt juttu, mis sa arvad?” Stella vaatas kella. Kell oli pool üks öösel. Korraga helises Kärdi telefon. See oli tema ema, Stella sai sellest juba sõbranna näoilmet jälgides aru. Kärt hoidis telefoni kõrvast kaugemal ja kisa, mis sealt kostis, oli selgelt kuulda.

      „Jah! Ma juba tulengi. Kohe tulen, ma ütlesin! Jah, ma olengi taksos juba. Jah!” vastas Kärt tüdinud häälel ja lõpetas kõne.

      „Pead liikuma hakkama?” küsis Stella pettunult.

      „Jah, ema oli. Kuulsid kindlasti, hüsteeritses juba. Ta on ravikuuri ajal täiesti võimatu. Tead ju ise ka, sa oled seda oma silmagagi näinud. Mul ei ole suurt valikut, kui ma hiljem koju sisse tahan saada. Ma lootsin, et ta magab ärkamata hommikuni, aga mis teha, läks teisiti seekord. Kardan, et ta jättis õhtul ravimid võtmata. Kurat, mul on nii kõrini, et ma teda kogu aeg kantseldama pean! Ma tellin parem kiirelt takso.” Ja Kärt valiski külmunud sõrmedega taksofirma telefoninumbri. Takso tuli paari minutiga ning Kärt sõitis pahuralt lehvitades minema.

      Stella seisis ikka veel Steveni maja ees. Ta oli Kärti taksosse saates väravast välja läinud ning seisis nüüd tänaval, teadmata, mida edasi teha. Ninaots külmetas, ta surus ülahuule vastu nina ja hingas huulele sooja õhku. Oma uue helepruuni saapa kontsaga vajutas ta asfaldile visatud suitsukoni puruks. See, et Steven või Gert suitsetas, oli tema jaoks uudis. Seda, et nad pidudel kangemat kraami endale lubasid, tuli ikka ette, kuid suitsetajaid tema teada nende klassis ei olnud. Ja tavaliselt, kui suitsetati, siis tehti seda ju klassikaaslaste ees avalikult, mitte salaja oma toa seinte vahel. Varjati pigem koduste eest. Imelik, väga imelik käitumine…

      Stella jäi mõtlema. Ta oli nüüd viisteist. Teised tema klassis olid enamikus juba kuusteist, Johannes isegi seitseteist. Stella oli kuueaastaselt kooli läinud ja oli oma klassis kõige noorem. Viisteist. See on kummaline iga. Oled justkui juba suur, kuid vanemate jaoks oled ikka veel väike. Õpetajate jaoks oled väike. Tegelikult oled kogu ülejäänud maailma jaoks veel väike. Aga täiskasvanutest eemal, omaealiste seltskonnas, käitud nagu suur inimene. Räägid enam-vähem samadest asjadest ja teed peaaegu samu tegusid. Aga vanemate juuresolekul käitud automaatselt nagu nipsust jälle lapsena, sõnakuulelikult teed nägu, nagu ei teaks millestki veel mitte midagi.

      Ema oli kunagi öelnud, et kuusteist olla on maailma parim. Et oled juba justkui täiskasvanu, aga ilma täiskasvanute muredeta. Raha teenima ei pea, tööl käima ei pea, kellegi eest hoolitsema üldiselt ei pea. Põhimõtteliselt elad enda teadmata täiskasvanute elu, ainult ilma kohustusteta ja kahjuks seda luksust tõeliselt hinnata oskamata.

      Stellal hakkas järjest külmem. Kaua ta enam seal maja ees seista ei saanud, midagi tuli ette võtta, kuskile tuli minna. Ta hakkas automaatselt mööda puiesteed linna poole kõndima. Astuks kuskile öö läbi lahti olevasse kohvikusse ja jooks kasvõi ühe sooja kakao, mõtles ta välja esialgse plaani. Ta pigistas külmunud käed rusikasse ja tõmbas tagivarrukatesse.