Siin, tasandikul, oli teistmoodi, kuid Logen nägi ikkagi, et istumisel oli oma asjakorraldus, ja see polnud sugugi rõõmus asjakorraldus. Tema ja Bayaz olid tulele üsna lähedal, aga teised olid kaugemal kui vaja. Nad hoidsid üksteisest eemale ja seepärast lähemale tuulele, külmale ja niiskele ööle. Logen vaatas Luthari poole, kes tunnistas oma kaussi põlglikult, nagu oleks see kust täis. Ei mingit austust. Ta vaatas Ferro poole, kes vahtis teda raevukalt pilukil silmadega. Ei mingit usaldust. Logen vangutas kurvalt pead. Ilma usalduse ja austuseta laguneb nende salk võitluses koost nagu müür ilma mördita.
Kuid omal ajal oli Logen ka raskemaid tegelasi enda poole võitnud. Kolmpuu, Tul Duru, Must Dow, Harding Morn – ta oli nende kõigiga kahevõitlust pidanud ja neid kõiki võitnud. Ta kinkis neile kõigile elu ja nad kõik vandusid talle ustavust. Nad kõik olid kõigest väest pingutanud, et teda tappa, ja põhjusega, aga lõpuks võitis Logen nende usalduse, austuse ja isegi sõpruse. Väikesed sammud ja palju aega, nii oli see tal õnnestunud. „Kannatlikkus on kõige tähtsam voorus,” ütles Logeni isa ikka, ja „ühe päevaga üle mägede ei lähe.” Aeg oli võib-olla nende vastu, aga tormamine ei annaks midagi. Sellistes asjades peab realistlikult mõtlema.
Ristisjalgu istunud Logen voltis oma kanged jalad lahti, võttis nahast veelähkri, tõusis ja läks aeglaselt Ferro juurde. Naise pilk jälgis teda kogu tee. Ferro oli tõesti kummaline ja mitte ainult välimuselt, kuigi, kõigi surnute nimel, ka tema välimus oli piisavalt kummaline. Ta paistis karm ja terav ja kalk nagu uus mõõk, sama halastamatu kui kõige halastamatumad mehed, keda Logen teadis. Võiks arvata, et ta ei viska uppujale selle päästmiseks puunotti, aga Logeni päästmiseks oli ta teinud rohkem, ja enam kui ühe korra. Kõigist reisikaaslastest oli just Ferro see, keda Logen usaldaks esimesena ja kõige rohkem. Niisiis laskus ta kükakile ja ulatas Ferrole veelähkri. Lähkri punnis vari hubises ja hüples karedal seinal naise selja taga.
Ferro põrnitses hetke lähkrit, siis põrnitses Logenit. Siis haaras ta lähkri, pöördus natuke kõrvale ja kallutas lähkrit oma poti kohal. Ei ühtegi tänusõna, isegi mitte ühtegi liigutust, mis tänulikkust väljendaks, aga Logenil polnud sellest lugu. Ühe päevaga üle mägede ei lähe.
Ta räntsatas jälle lõkke äärde ning vaatas, kuidas leegid tantsisklevad ja tema kaaslaste süngetele nägudele värelevat valgust heidavad. „Kas keegi mingeid lugusid teab?” küsis ta lootusrikkalt.
Quai imes ainult hambaid. Luthar kõverdas teisel pool tuld põlglikult suud. Ferro ei näidanud millegagi välja, et oleks üldse kuulnud. Algus polnud tõesti kõige paljutõotavam.
„Ei tea keegi?” Keegi ei vastanud. „Olgu siis, mina tean paari laulu, kui ainult sõnad meelde tulevad.” Ta köhatas hääle puhtaks.
„Olgu pealegi!” ütles Bayaz, enne kui ta jõudis alustada. „Ma tean sadu lugusid, kui see meid ainult laulust päästab! Mida te kuulda tahaksite? Armastuslugu? Naljalugu? Jutustust ootamatust kangelaslikkusest?”
„Sellest kohast,” pistis Luthar. „Vanast Impeeriumist. Kui see oli nii võimas riik, kuidas see nii alla on käinud?” Ta osutas peaga murenevate müüride poole ja selle poole, mis oli nende selja taga – miilide kaupa tühjust. „Kuidas sellest kõnnumaa sai?”
Bayaz ohkas. „Ma võiksin sellest jutustada, kuid õnneks on meil sellel väikesel retkel kaasas Vana Impeeriumi enda elanik, kes on lisaks innukas ajaloohuviline. Isand Quai?” Maagiõpilane tõstis laisalt pilgu leekidelt. „Kas te oleksite nõus meid harima? Kuidas Impeerium, mis kunagi oli maailma särav keskus, niimoodi alla käis?”
„See lugu on pikk,” pomises maagiõpilane. „Kas ma alustan algusest?”
„Kust siis veel alustama peaks?”
Quai kehitas oma kondiseid õlgu ja hakkas jutustama. „Kõikvõimsal Euzil, deemonite alistajal, väravate sulgejal, maailma isal, oli neli poega, ja igale neist kinkis ta ühe ande. Kõige vanemale, Juvensile, kinkis ta ande Kõrgeks Kunstiks, oskuse muuta maailma võlujõuga, mida on teadmistega segatud. Teine poeg, Kanedias, sai ande luua, vormida oma tahte järgi kivi ja metalli. Kolmandale pojale, Bedeshile, andis Euz oskuse rääkida vaimudega ja sundida neid oma käske täitma.” Quai haigutas laialt, matsutas suud ja vaatas silmi pilgutades tulle. „Nii sündis kolm puhast maagia koolkonda.”
„Mina sain aru, et tal oli neli poega,” porises Luthar.
Quai pilk libises kõrvale. „Nii see oli ja just seal peituvadki Impeeriumi hävimise juured. Kõige noorema poja nimi oli Glustrod. Temale oleks pidanud minema teispoolsusega suhtlemise anne. Saladused, kuidas allmaailmast deemoneid välja kutsuda ja neid oma tahte alla painutada. Kuid Esimene Seadus keelas kõik selletaolise ja nii ei saanud noorim poeg Euzilt midagi peale õnnistuse – ja me kõik teame, kui palju need väärt on. Ülejäänud kolmele pojale õpetas ta igaühele oma saladused ning lahkus, olles käskinud poegadel maailmas kord luua.”
„Kord…” Luthar viskas taldriku enda kõrvale rohu sisse ja vaatas põlglikult hämaraid varemeid. „Nad ei jõudnud sellega just kaugele.”
„Algul jõudsid. Juvens asus innukalt oma ülesannet täitma ning pühendas sellele kogu oma jõu ja tarkuse. Ta leidis endale meelepärase rahva, kes elas Aose jõe ääres, ning andis neile seadused ja teadmised, valitsuse ja teaduse. Ta andis neile oskuse naabritest võitu saada ja tegi nende pealikust keisri. Isa järel tuli poeg, aasta järel aasta, ning riik kasvas ja õitses. Impeeriumi valdused ulatusid lõunas Ispardani, põhjas Anconuseni, idas lausa Ümmarguse mereni ja kaugemalegi. Keisrid vahetusid, kuid Juvens jäi – ta juhendas, andis nõu, vormis kõike oma suure plaani järgi. Kõik oli tsiviliseeritud, kõik oli rahulik ja kõik olid rahul.”
„Peaaegu kõik,” pomises Bayaz ja torkis hubisevat tuld kepiga.
Quai muigas. „Me unustasime Glustrodi, täpselt nagu tema isagi. Kõrvaleheidetud poja. Tõrjutud poja. Petetud poja. Ta palus kõigilt kolmelt vennalt osa nende saladustest, kuid need hoidsid oma andeid kiivalt endale, kõik kolm ütlesid talle ära. Ta vaatas, mida Juvens oli saavutanud, ja teda haaras uskumatu kibedus. Ta leidis maailmast hämarad kohad ja seal õppis ta salajas Esimese Seadusega keelatud teadusi. Ta leidis hämarad kohad ja puudutas teispoolsust. Ta leidis hämarad kohad ja kõneles deemonite keeles, ja ta kuulis nende hääli endale vastamas.” Quai hääl vajus sosinaks. „Ja need hääled ütlesid Glustrodile, kus kaevata…”
„Väga hea, isand Quai,” katkestas Bayaz teda karmilt. „Paistab, et teie teadmised ajaloost on tublisti paranenud. Kuid ei maksa üksikasjadel liiga pikalt peatuda. Loo Glustrodi kaevamistest võime jätta mõneks teiseks korraks.”
„Muidugi,” ütles Quai vaikselt, silmad lõkkevalguses hiilgamas, kõhn nägu täis süngeid varje. „Teie teate paremini, õpetaja. Glustrod haudus plaane. Ta jälgis pimedusest. Ta kogus saladusi. Ta meelitas, ähvardas ja valetas. Tal ei läinud kaua, et need, kes olid nõrga tahtejõuga, oma eesmärkide heaks tööle panna, ja need, kes olid tugeva tahtejõuga, üksteise vastu ässitada, sest ta oli kaval ja võluv ja kena palega. Nüüd kuulis ta juba kogu aeg allmaailma hääli. Need ütlesid, et ta külvaks kõikjale lahkhelisid, ja tema kuulas. Nad õhutasid teda sööma inimeste liha ning varastama nende jõu, ja tema tegigi seda. Nad käskisid tal otsida üles maailma jäänud deemoniverelised, kes olid eemale tõugatud, vihatud, pagendatud, ja panna neist kokku sõjavägi, ning tema kuuletus.”
Miski puudutas selja tagant Logeni õlga ja ta oleks peaaegu õhku karanud. Tema selja taga seisis Ferro, veelähker käes. „Aitäh,” uratas Logen ja võttis Ferrolt lähkri, tehes näo, nagu tema süda ei taokski meeletult vastu roideid. Ta võttis lähkrist kiire lonksu, lõi korgi peopesaga kinni ja pani lähkri enda kõrvale. Kui ta uuesti üles vaatas, ei olnud Ferro paigalt liikunud.