„Mul on teie abi vaja, niisiis pakun ma teile, mida saan. Ma pakuksin rohkemat, aga mul pole rohkem midagi. Minu poolest võite siin agulis kärbeste seltsis mossitada ja keisri tulekut oodata. Võib-olla on suurel Uthman-ul-Doshtil teile parem pakkumine.” Glokta vaatas Kahdiale hetke otse silma. „Aga me mõlemad teame, et ei ole.”
Preester torutas huuli, silitas habet ja ohkas siis sügavalt. „Vanasõna ütleb, et kõrbes eksinu peab vee alati vastu võtma, ükskõik, kellelt see tuleb. Ma võtan teie pakkumise vastu. Kui tempel on tühi, hakkame teie auke kaevama, teie kivisid tassima ja teie mõõku kandma. Ükskõik mis on parem kui mitte midagi, ja nagu te ütlete – võib-olla saame üheskoos gurkullastest isegi jagu. Imesid ju juhtub.”
„Olen kuulnud,” lausus Glokta, toetus kepile ja ajas end mühatusega jalule, särk higise selja külge kleepumas. „Olen kuulnud.” Aga näinud pole kordagi.
Glokta sirutas end oma korteris patjadel välja, pea kuklas, suu lahti, ja laskis valusal kehal puhata. Nendessamades ruumides elas varem minu kuulus eelkäija, üleminkvisiitor Davoust. Toad olid suured, õhurikkad ja hästi sisustatud. Võib-olla kuulusid need kunagi mõnele Dagoska printsile või salakavalale vesiirile või tõmmule konkubiinile – enne seda, kui kohalikud elanikud tolmusesse all-linna pagendati. See on palju parem kui minu umbne peldik Agriontis, ainuke häda, et teadaolevalt on nendest ruumidest üleminkvisiitoreid kaduma läinud.
Mõned aknad avanesid põhja, mere poole, kõige järsema kalju kohale, teised palavuses küpseva linna poole. Kõik aknad olid varustatud raskete luukidega. Akende all langes kalju püstloodis teravate kivide ja vihaselt vahutava soolase veeni. Uks oli kuue sõrme paksune, raudneetidega tugevdatud, raske luku ja nelja võimsa riiviga. Davoust oli ettevaatlik inimene, ja põhjusega, nagu paistab. Kuidas mõrtsukad siis sisse pääsesid, ja kui nad olid sisse pääsenud, kuidas nad surnukeha minema toimetasid?
Glokta tundis, et suule venib muie. Kuidas nad minu surnukeha minema toimetavad, kui tulevad? Mulle koguneb vaenlasi juba kuhjade kaupa: üleolev Vurms, piinlikult oma sõjaväelise välimuse eest hoolitsev Vissbruck, kaupmehed, kelle kasumit ma ähvardan, Harkerit ja Davousti teeninud inkvisiitoriabilised, kohalikud, kellel on põhjust vihata kõiki, kes kannavad musta, muidugi ka minu vanad vaenlased gurkullased – ja nemad kõik pääseksid löögile ainult juhul, kui Tema Eminents edusammude puudumisest kärsituks ei muutu ja mind ise välja vahetada ei lase. Huvitav, kas keegi hakkab minu kõverat surnukeha otsima?
„Üleminkvisiitor.”
Silmade avamine ja pea kergitamine nõudis Gloktalt tohutut ja valusat pingutust. Kogu tema keha valutas viimaste päevade ringirassimisest. Tema kael praksatas iga liigutuse juures nagu murduv oksaraag, selg oli jäik ja habras nagu peegliklaas, jalad kõikusid näriva piina ja väriseva tuimuse vahel.
Uksel seisis Shickel, pea langetatud. Haavad ja muljutised tema tumedal näol olid paranenud. Väljast polnud näha ainsatki märki inkvisitsiooni kongis läbi elatud katsumustest. Kuid ta ei vaadanud kunagi Gloktale silma, alati ainult põrandale. Mõnede haavade paranemine võtab aega, teised ei parane kunagi. Mina juba tean.
„Mis on, Shickel?”
„Gildmeister Eider saatis teile kutse õhtusöögile.”
„Või nii?”
Tüdruk noogutas.
„Saada sõna, et mul on au tulla.”
Glokta vaatas, kuidas paljasjalgne tüdruk välja läks, pea langetatud, ja vajus tagasi patjadele. Kui ma peaksin homme kaduma, olen ma vähemalt ühe inimese päästnud. Võib-olla ei olegi mu elu siis täiesti raisku läinud. Sand dan Glokta – kaitsetute kilp. Kas mingil ajal on liiga hilja hakata… heaks inimeseks?
„Palun!” kiunus Harker. „Palun! Ma ei tea midagi!” Ta oli kõvasti tooli külge seotud ja sai end üsna vähe liigutada. Aga ta teeb selle silmade liigutamisega tasa. Harkeri pilk sähvis üle Glokta tööriistade, mis helkisid armilise laua peal eredas lambivalguses. Muidugi, sina tead enamikust paremini, mis nüüd toimuma hakkab. Teadmine on nii sageli vastumürk hirmule. Kuid mitte siin. Mitte praegu. „Ma ei tea midagi!”
„Mina otsustan selle üle, mida te teate.” Glokta pühkis näolt higi. Toas oli palav nagu sepikojas, kus käib kibe töö, ja söepannil hõõguvad söed ei toonud kaugeltki leevendust. „Kui keegi haiseb nagu valetaja ja on valetaja värvi, siis on väga võimalik, et ta ongi valetaja, te olete ju nõus?”
„Palun! Me oleme ühel poolel!” Oleme või? Kas ikka oleme? „Ma rääkisin teile ainult tõtt!”
„Võimalik, aga mitte niipalju tõtt, kui mul vaja on.”
„Palun! Me oleme siin kõik ju sõbrad!”
„Sõbrad? Minu kogemuste järgi on sõber lihtsalt tuttav, kes pole sind veel reetnud. Kas see te oletegi, Harker?”
„Ei!”
Glokta kortsutas kulmu. „Te olete siis meie vaenlane?”
„Mida? Ei! Ma tahtsin lihtsalt… tahtsin lihtsalt… lihtsalt teada, mis juhtus! Muud midagi! Ma ei tahtnud… palun!” Palun, palun, palun… see hakkab juba ära tüütama. „Te peate mind uskuma!”
„Ainus, mida ma pean tegema, on vastuste saamine.”
„Ainult küsige, üleminkvisiitor, ma anun teid! Andke mulle ainult võimalus koostööd teha!” Tõepoolest, paistab, et kindla käe rakendamine ei tundugi enam nii tore mõte, mis? „Küsige ja ma annan oma parima, et vastata!”
„Väga hea.” Glokta istus lauaservale kohe kõvasti kinni seotud vangi kõrval ja vaatas talle otsa. „Suurepärane.” Harkeri käed oli tumepruuniks päevitunud, ka tema nägu oli tumepruuniks päevitunud, kuid ülejäänud keha, kus laiguti oli tihedaid musti karvu, oli kahvatu nagu valge nälkjas. Vaatepilt pole just võluv. Aga võiks hullem olla. „Vastake siis sellisele küsimusele. Miks on meestel olemas rinnanibud?”
Harker pilgutas silmi. Siis neelatas. Siis vaatas üles Frosti poole, kuid sealt ei olnud abi loota. Albiino vaatas silmi pilgutamata vastu, valge nahk maski ümber higist pärlendamas, silmad kalgid nagu roosad kalliskivid. „Ma… ma vist ei mõista päris, üleminkvisiitor.”
„Kas see pole siis lihtne küsimus? Nibud, Harker, miks on meestel rinnanibud? Mis eesmärki nad täidavad? Kas teie pole selle üle sageli pead murdnud?”
„Ma… ma…”
Glokta ohkas. „Niiskuses saavad nad hõõruda ja lähevad valusaks. Palavusega kuivavad nad ära ja lähevad valusaks. Voodis olles tahavad mõned naised mehe rinnanibudega sihikindlalt mängida, põhjusel, mida ma kunagi mõista pole suutnud, justkui pakuks nendega jahmerdamine veel midagi peale ärrituse.” Glokta sirutas käe laua poole – Harker jälgis iga tema liigutust – ja libistas sõrmed aeglaselt ümber lõiketangide käepidemete. Ta tõstis tangid üles ja uuris neid, tangide hästiteritatud mokad kiiskasid eredas lambivalguses. „Rinnanibud,” lausus Glokta vaikselt, „on mehele ainult koormaks kaelas, te ju teate. Kui mitte arvestada, et nendest jäid inetud armid, ei igatse ma enda omi vähimalgi määral taga.”
Ta haaras Harkeri rinnanibust ja tõmbas seda kõvasti enda poole. „Aah!” kraaksatas endine inkvisiitor ja üritas meeleheitlikult kõrvale vingerdada, nii et tema tool kriiksus. „Ei!”
„Kas teile tundub, et see on valus? Siis see, mis nüüd tuleb, teile vist küll ei meeldi.” Ning Glokta pani tangiterad ümber väljavenitatud naha ja surus.
„Aah! Aah! Palun! Üleminkvisiitor, ma anun teid!”
„Teie anumine ei anna mulle midagi. Mul on vaja vastuseid. Mis Davoustiga juhtus?”
„Ma ei tea, ma vannun oma elu nimel!”
„Sellest ei piisa.” Glokta hakkas kõvemini pigistama, metallist terad tungisid juba naha sisse.
Harker