„Väga tore, et te olete otsustanud koostööd teha. Alustada võite sellest, et ütlete, mis juhtus üleminkvisiitor Davoustiga.”
Vurmsi naeratus kadus sootuks. „Kust mina võin teada?”
„Iga inimene teab midagi.” Ja mõni inimene teab teistest rohkem. Kas see inimene olete teie, Vurms?
Kuberneri poeg mõtles hetke. Kas ta on juhmivõitu või süüdi? Kas ta üritab mõelda, kuidas mind aidata, või kuidas oma jälgi peita? „Ma tean, et kohalikud vihkasid teda. Nad hauvad kogu aeg meie vastu mingeid plaane, ja Davoust oli reeturite tagaajamisel väsimatu. Mul pole vähimatki kahtlust, et ta langes mõne nende vandenõu ohvriks. Mina teie asemel esitaksin küsimusi all-linnas.”
„Oh, ma olen üsna kindel, et vastus peitub siin, tsitadellis.”
„Minul seda igatahes pole,” heitis Vurms ning mõõtis Gloktat pilguga pealaest jalatallani. „Uskuge mind, kui ma ütlen, et minule meeldiks palju rohkem, kui Davoust oleks endiselt meiega.”
Võib-olla meeldiks, võib-olla mitte, kuid täna me vastuseid ei saa.„Olgu pealegi. Rääkige mulle linna varudest.”
„Varudest?”
„Toidumoonast, Kursten, toidumoonast! Nagu ma aru saan, tuleb pärast seda, kui gurkullased maismaateed kinni panid, kõik meritsi kohale tuua. Linnarahva toitmine on kuberneri jaoks ju kindlasti üks olulisemaid küsimusi.”
„Minu isa mõtleb alati rahva vajadustele!” nähvas Vurms. „Meil on toidumoona kuueks kuuks!”
„Kuueks kuuks? Kõikidele linnaelanikele?”
„Loomulikult.” Olukord on parem, kui ma arvasin. Siis on selles tohutus muredepuntras vähemalt üks mure vähem. „Muidugi mitte siis, kui kohalikke ka arvestada,” lisas Vurms, justkui oleks see täiesti tähtsusetu.
Glokta vaikis hetke. „Ja mida nemad söövad, kui gurkullased peaksid linna piirama hakkama?”
Vurms kehitas õlgu. „Sellele pole ma tõesti mõelnud.”
„Või nii? Mis te arvate, mis juhtub, kui nad nälga jäävad?”
„Noh…”
„Siis tuleb kaos, vaat mis! Me ei suuda linna enda käes hoida, kui neli viiendikku linnaelanikest on meie vastu!” Glokta imes jälestusega oma tühje igemeid. „Te lähete kaupmeeste juurde ja hoolitsete, et linn saaks kuue kuu toidumoona! Kõigi jaoks! Kuue kuu varu peab olemas olema isegi rottide jaoks kanalisatsioonis!”
„Kes ma teie arvates olen?” torkas Vurms. „Mingi jooksupoiss või?”
„Ma arvan, et te olete täpselt see, kes ma käsin teil olla.”
Nüüd oli Vurmsi näolt kadunud viimane kui sõbralikkuse raas. „Ma olen kuberneri poeg! Ma ei lase end niimoodi kohelda!” Ta kargas püsti, nii et toolijalad kriiksatasid raevukalt, ja suundus ukse poole.
„Suurepärane,” ütles Glokta vaikselt. „Iga päev läheb siit Aduasse laev. Kiire laev, mis viib lasti otse Küsimuste Majja. Uskuge mind, seal koheldakse teid teistmoodi. Mul on kerge teile sellel laeval koht korraldada.”
Vurms peatus nagu paigale naelutatult. „Seda te ei julge!”
Glokta naeratas. See oli tema kõige jäledam, kahjurõõmsam, hambutum naeratus. „Peaks olema väga vapper inimene, et loota sellele, mida ma ei julge. Kui vapper te olete?” Noormees noolis huuli, kuid ei suutnud Gloktale kuigi kaua silma vaadata ja lõi pilgu maha. Nii ma arvasingi. Ta meenutab mulle mu sõpra kapten Lutharit. Kehastunud uljus ja ülbus, aga nende taga pole mingit iseloomu. Suska korra nõelaga ja ta vajub kokku nagu läbitorgatud nahklähker.
„Kuue kuu toidumoon. Kuue kuu toidumoon kõigile. Ja kiiremas korras.” Jooksupoiss.
„Muidugi,” urises Vurms, vahtides ikka veel süngelt maha.
„Siis saame veega tegelema hakata – kaevud, veehoidlad, pumbad. Linnarahval on ju vaja midagi, millega teie raske töö tulemus alla loputada, või mis? Kandke mulle igal hommikul ette.”
Vurmsi käed tõmbusid rusikasse ja lõtvusid jälle, lõualihased tukslesid raevust. „Muidugi,” õnnestus tal suust pressida.
„Muidugi. Võite minna.”
Glokta vaatas, kuidas Vurms minema marssis. Ja ongi kahega neljast räägitud. Kaks neljast – ja ma olen endale juba kaks vaenlast soetanud. Kuid mul on vaja liitlasi, kui ma tahan, et mul kõik õnneks läheks. Liitlasteta ma vastu ei pea, ükskõik mis dokumente mul ette näidata poleks. Liitlasteta ei suuda ma gurkullasi tagasi hoida, kui nad otsustavad sissetungi üritada. Mis veel hullem, Davoustist ei tea ma endiselt mitte midagi. Linna inkvisitsiooni ülem kadus nagu vits vette. Jääb üle loota, et ülemlektor on kannatlik.
Lootus. Ülemlektor. Kannatlikkus. Glokta kortsutas kulmu. Kolm sõna pole eales nii halvasti kokku sobinud.
Usalduse küsimus
Vankriratas pöördus aeglaselt ja kriiksatas. Ratas pöördus uuesti ja kriiksatas. Ferro põrnitses ratast. Neetud ratas. Neetud vanker. Ta suunas oma põlguse vankrilt vankrijuhile.
Neetud maagiõpilane. Ferro ei usaldanud teda karvavõrdki. Poisi pilk vilksas temale, püsis solvava hetke ja tõmbus kähku eemale. Justkui teaks ta Ferro kohta midagi, mida Ferro ise ei tea. See ajas Ferro vihale. Ta pööras pilgu maagiõpilaselt lähimale hobusele ja selle ratsanikule.
Neetud Uniooni poiss, istub sadulas kange seljaga nagu kuningas troonil, justkui oleks kenakujulise näoga sündimine saavutus, mille üle lõputult uhke olla. See poiss oli ilus ja puhas ja pirts nagu printsess. Ferro muigas süngelt. Uniooni printsess – just see see poiss ongi. Ilusa välimusega inimesi vihkas Ferro veel rohkem kui koledaid. Ilu ei tohi kunagi usaldada.
Oleks pidanud päris kaugelt otsima, et leida kedagi, kes oleks vähem ilus kui see üheksasõrmeline lurjus. Tema lösutas sadulas nagu tohutu riisikott. Ta liigutas aeglaselt, sügas end, tõmbas ninaga, mäletses nagu suur lehm. Üritas jätta muljet, et temas pole mingit tapmist, pole mingit hullu raevu, pole deemonit. Aga Ferro teadis. Põhjalane noogutas talle ja Ferro põrnitses vastu. Üheksasõrmeline roosa oli deemon lambanahas, Ferro ei lasknud end ära petta.
Aga ta oli ikkagi parem kui see pagana navigaator. See rääkis kogu aeg, naeratas kogu aeg, naeris kogu aeg. Ferro vihkas rääkimist, naeratamist ja naermist, iga järgmist rohkem kui eelmist. Tobe mehike oma tobedate lugudega. Oma valede taga haudus ta mingeid salaplaane ja jälgis kõike, Ferro tajus seda.
Nii jäi üle veel ainult Esimene Maag – ja teda usaldas Ferro kõige vähem. Ta nägi, kuidas vanamehe pilk libises vankrile. Ta vaatas kotti, mille sisse oli pandud Looja Majast toodud kast. Kast oli kandiline, hall, ilmetu ja raske. Maag arvas, et keegi ei näinud, kuid Ferro nägi. See maag oli saladusi täis. Kiilakas paksu kaela ja puukaikaga närukael, tegi näo, nagu oleks teinud terve elu ainult head, nagu poleks tal aimugi, kuidas inimesi lõhki lendama panna.
„Kuradi neetud roosad,” sosistas Ferro endamisi. Ta kummardus ja sülgas rajale ning jäi siis jälle tema ees sõitva viie mehe selgasid põrnitsema. Miks ta oli lasknud Yulweil endale augu pähe rääkida, et ta selles hulluses kaasa teeks? Reis kaugele külma läände, kuhu Ferrol polnud mingit asja… Ta oleks pidanud Lõunas olema ja gurkullaste vastu võitlema.
Panema nad maksma selle eest, mis nad talle võlgu olid.
Hääletult Yulweid manades jõudis Ferro teiste järel silla juurde. Sild paistis igivana – armilised kivid olid samblikust laigulised, vankrirattad olid silla sisse sügavad roopad kulutanud. Siin olid vankrid tuhandeid aastaid edasi-tagasi sõitnud. Ainsa sillakaare all vulises jõgi, salvavalt külm vesi voolas kiiresti. Silla kõrval seisis madal osmik, mis oli pikkade aastatega vajunud ja maastikuga ühte sulanud. Lõikav tuul haaras osmiku korstnast suitsututsakaid ja kandis üle maa.
Osmiku