„Mina olen tõpratohter, mitte terapeut,” torises Finlay. „Aga ma soovitan sul minna arsti juurde ja lasta endale midagi närvide jaoks välja kirjutada. Sa oled stressis, kullake.”
„Ei, tänan, ma pole tabletineelaja. Ma tean, et olen stressis. Tabletid siin ei aita.”
„Hästi. Eks ürita siis viskiga.”
„Ka viski ei meeldi mulle. See haiseb.”
See riivas Finlay šotlasehinge. „Kulla tüdruk! Viski on eluvesi! Haiseb? Mida sa veel välja ei mõtle! Aga ma hoiatan sind – ära kirjelda teistele lahkunu välimust. Ma saan aru, et praegu kutsusin ma ise selle esile – mida ma poleks tohtinud. Hooletud väljaütlemised võivad viia kohtupinki, inspireerida perverte, anda vihjeid mõrvarile, kuidas oma jälgi varjata ja jumal teab, mida veel. Vähemalt nii olen ma kuulnud. Kas läheme nüüd patsienti vaatama?”
Nad läksid koos üle õue. Emma katkestas eesli harjamise, astus ämbrilt maha, näost õhetav ja higine. Ta tõmbas musta käega üle oma tedretähnilise näo, jättes sellele hallid triibud. „Tere, härra Ross,” lausus ta kõhklevalt.
„Tere, Emma! Sa rabad nii, nagu oleks sul tuli takus. Istu ometi korraks, kuni ma Maudi üle vaatan.”
Eesel pööras oma inetu vasarataolise pea loomaarsti poole, kergitas lopsakat ülemist mokka, paljastas kollased hambad ja kõõritas pahatahtlikult.
„Jah, Emma, mine haagisesse ja joo apelsinimahla,” sundis Zoë.
„Ma tahan teada, mis Maudil viga on!” ei lasknud Emma ennast veenda.
„Küll sa teada saad. Ma ütlen sulle, kui Finlayl õnnestub ta üle vaadata.”
„Ega te ei kavatse teda magama panna?”
„Taevake, ei!” hüüatas loomaarst rõõmsalt. „Lase jalga, Emma!”
Emma saatis talle ebakindla naeratuse ja lonkis logiseva haagismajakese poole, mis oli Zoë kodu. Ta vaatas mitu korda kahtlustavalt tagasi.
„Liiguta ennast, vanamemm!” käsutas Finlay. Maud lasi kuuldavale sügava ohke ja nihkus umbes kuue tolli võrra. Finlay kogenud käed libisesid üle looma, ta kontrollis hambaid – millel Maud laskis üllatavalt koostöövalmilt sündida –, sikutas teda hellitavalt pikast lontis kõrvast ja ütles ärevalt ootavale Zoële: „Liigu temaga pisut ringi.”
Zoë võttis päitsetest kinni ja sundis Maudi endaga kaasa tulema. Eesel komberdas, moondunud põlved veelgi silmatorkavamad, esijalad kõverdatud.
„Kuidas ta sööb?”
„Mõnda asja on tal raske seedida, kuid üldiselt sööb ta hästi.”
„Kas tal on raskusi püsti tõusmisega?”
„Mõnikord. Ta heidab harva pikali. Küllap ta teab. Tegelikult arvan ma, et põlvede praegune olukord on just sellest tingitud. Ta heitis maha, tahtis tõusta ja lõi jalad vastu talliseina ära.”
„Vägagi võimalik.” Finley paitas Maudi kahvatut koonu. „Ma ütlen ausalt. Eeslite eluiga arvestades on ta väga vana ja ma ei tea, kuidas ta talve üle elab.” Ta osutas vabandavalt lagunevale tallile. „Vähemalt nendes tingimustes mitte. Ta vajab korralikku sooja, tõmbetuule eest varjatud latrit.”
„Meil pole isegi neid tingimusi enam kauaks, rääkimata nende parandamisest,” lausus Zoë süngelt. „Kui Schuhmacher jääb oma sõnade juurde, kupatatakse meid kõiki siit minema, nii mind kui ka loomi.”
„Kui te olete talvehakul veel siin, siis ma soovitan õnnetu vanamemme vaevad lõpetada.”
„Ta ei ole õnnetu!” Zoë vaatas talle vihaselt otsa.
„Ei, kullake,” lausus Finlay õrnalt ja mõtles, et see noor naine on oma andumuses hädiste loomade vastu samasugune laps nagu Emma. „Mitte praegu, kui päike soojendab tema vana vaest selga. Ent kui ilmad muutuvad niiskeks ja tema reumaatilised põlved…” Ta raputas pead. „Need hakkavad valutama. Tõenäoliselt jääb ta lamama ja saab kopsupõletiku. Kui ta ei saa olla heas kuivas tallis, lapsuke. Su armastav hool ei vähenda tema kannatusi. Sa ju tead mind. Ma ei pane magama ühtegi looma, kui teda annab päästa. Kuid Maudi ei saa jätta talveks sellesse talli. See oleks kuritegu.”
„Ma leian meile kõigile koha! Kõik laheneb!” ütles Zoë meeleheitlikult.
„Ma loodan seda, Zoë. Ma loodan kõigest südamest. Noh, ma pean nüüd minema.”
„Aitäh, Finley.” Zoë asetas käe ta käsivarrele. „Sa oled olnud mulle suureks toeks, kui ma paiga preili Battilt üle võtsin.”
„Mis sa nüüd! Ma teen seda hea meelega… Ma tahaksin teid ka rahaliselt toetada. Aga kahjuks pole see võimalik.”
„Sa oled niigi palju teinud. Ilma sinuta ei saaks me kuidagi hakkama.”
Nad läksid koos üle õue värava juurde, kus seisis Finlay katuseluugiga auto. Vesteldes ei märganud kumbki Emmat, kes oli kuulanud talliukse taga, ega seda, kuidas ta pani käed Maudi kõhna kaela ümber ja surus näo vastu looma karmi lakka.
Maud tõstis tagakabja ja lisas lapse nuuksetele pika kurva ohke.
Samal esmaspäeval istus Markby oma laua taga ja kahetses McVeigh’le antud lubadust tulla juurdlusega toime hoolimata sellest, et ta on lähedalseisev isik. Kas see on abiks või takistuseks? Aeg näitab. Nii või teisiti oli juhtum häirinud ta eraelu. Aga kas politseitöö polegi selline? Aastaid tagasi, kui tema ja Rachel olid selle pärast alatihti tülitsenud, süüdistas ta naist mõistmatuses. Aja möödudes hakkas ta üha rohkem mõistma Racheli tundeid. Kõik need ära jäänud õhtusöögid, mida Markby ei pidanud oluliseks, olematud nädalalõpud ja öised väljakutsed olid rikkunud Racheli elu. Need mõjusid abielule halvasti. Varem või hiljem oleksid nad ikkagi lahutanud. Ent mõlemad olid võrdselt süüdi.
Ta puudutas masinal trükitud paberilehte, millel oli Meredith Mitchelli allkiri. Tema seletus. Ainus kord, mil nad pühapäeval kohtusid, oli siin, jaoskonnas, kui nad ootasid Meredithi ütluse ümbertrükkimist. Meredith oli selle läbi lugenud, alla kirjutanud, millele järgnes: „Suur tänu, me võtame ühendust.” Sellist hinda tuli Markbyl maksta. Meredith saab vähemalt aru. Aga Markbyt lohutas vähe Londonisse naasnud Meredithist maha jäänud paberileht, mis oli nagu hauakiri surnud nädalalõpule.
Mis oli sama surnud nagu Ellen Bryant. Markby võttis laualt patoloogi raporti. Kuna Markbyl polnud kunagi olnud pistmist tikitud padjakatete või kootud kampsunitega, ei olnud ta näinud ei proua Bryanti ega tema poodi. Ta ei teadnud sellest naisest midagi, ja isegi pärast sellist intiimset sekkumist nagu seda on lahang, teadis ta temast väga vähe.
Surres oli proua Bryant olnud hea tervise juures. Ta oli surnud peaaegu silmapilkselt. Mõrvar kas teadis täpselt, kuhu lüüa, või oli tal lihtsalt õnne. Väiksemagi vääratuse korral oleks nuga põrganud vastu rangluud. Ent hoop oli olnud täpne ja lõiganud läbi kägiveeni. Hirmus vaatepilt. Naise sviiter oli verest läbi imbunud ja ainult lõnga punane värv oli seda pisut varjanud. Ta hambad olid terved ja ta ei olnud ühegi Bamfordi hambaarsti juures kirjas. Ta oli kohalikus polikliinikus arvel, kuid polnud käinud kunagi arsti juures ega millegi üle kurtnud. Ta polnud neitsi – mis oli loomulik neljakümne ühe aastase naise puhul, kes oli laulatussõrmuse ja proua-staatuse järgi otsustades abielus. Ent hiljutisest seksuaalsuhtest ei leitud mingit jälge. Kõik Elleni testid olid negatiivsed.
Teine häda oli see, et ei leidunud ühtegi sugulast, keda Elleni surmast teavitada. Igal inimesel oli keegi olemas. Ellenil mitte. Nad pidid piirduma tema poeabilise Margery Collinsiga. See ülesanne anti konstaabel Jonesile. Jones kandis ette, et Margery oli reageerinud uudisele pisarauputusega ja tema ainus kommentaar oli olnud, et jumal karistab pahategijat.
Aga enne pidi Markby leidma kuriteo kordasaatja ja saatma ta maapealse kohtu ette.
Küsitlusel rääkis preili Collins, et Ellen oli