Mõrv meie seas. Ann Granger. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Ann Granger
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современные детективы
Год издания: 2013
isbn: 9789985329542
Скачать книгу
kelnerile. Meredith võttis märkusele vaatamata kaks tassi ja asetas need säravpuhtale laudlinale. „Te peate jooma midagi kuuma. See mõjub šoki puhul hästi.”

      „Brändi oleks parem, kuid ma oletan, et seda meile ei lubata.” Leah ohkas ja lisas nukralt: „Denis ei tahtnud tulla, aga ta tundis, et võlgneb seda Ericule. Ma oleksin pidanud jääma kindlaks ja selle mõtte maha laitma. Peale tema on palju inimesi, kes kirjutavad roogadest. Eric oleks saanud kellegi teise.”

      „Miks Denis tulla ei tahtnud?” oli Meredith uudishimulik. „Oleks võinud arvata, et ta soovib näha uut restorani.”

      „Denis ütles kohe alguses, et restorani ei saa hinnata avaõhtu järgi. Et sinna peab minema mõnel tavalisel õhtul, siis näeb, millised on toidud ja teenindamine.”

      See tundus olevat küllalt mõttekas, kuid Leah jätkas pärast väikest pausi: „Ja Denis on olnud viimasel ajal rusutud. Ta sai uue tekstitöötlusprogrammi. Nii seda vist kutsutakse. Ta ei oska seda käsitseda. Ja peale selle…”

      Leah jäi vait. Meredith võttis tassi ja rüüpas teed, mis andis mõnusalt sooja. Üle tassiserva nägi ta, et jutupaunik Paul oli Denise oma küüsi haaranud. See oli Pauli viis ärevusest võitu saada, kuid see muutis ta teiste silmis ebameeldivalt paksunahaliseks. Paistis, et Denise arvates polnud praegu sobiv aeg ja koht. Ta vastas ühesilbiliselt ja heitis ärevaid pilke oma naise, Meredithi ja politseinike poole.

      „Me pole olnud eriti kaua abielus,” jätkas Leah. „Vähem kui aasta. Kas teie olete abielus või on teil elukaaslane? Vabandage, ma olen unustanud teie nime.”

      „Meredith. Ei, ma olen igas suhtes vallaline.” Ta rebis pilgu kahelt kokandusala asjatundjalt lahti.

      „Mulle tundus, et te tulite selle politseinikuga – sellega, kes siin vägesid juhatab?”

      „Jah – ta on mu sõber.”

      „Täna pole tal vist õnne. Oleneb muidugi, kuidas sellele vaadata. Ma ei usu, et tal oleks eriti hea meel.”

      Meredith vaatas Markby poole. Alan oli ilmselgelt pahane ja vaidles mehega, keda Meredith ei tundnud. Sellega, kes oli püüdnud Hope Mapple’it takistada.

      Leah võttis tassi, kuid pani selle kohe järsu liigutusega tagasi, nii et tee loksus alustassile. „Vaadake,” ütles ta ettepoole kummardudes, „võib-olla ma olen häbematu, aga ma tahaksin teilt midagi küsida. Midagi isiklikku.”

      „Küsige. Mul on alati võimalus vastamata jätta,” ütles Meredith ja mõtles endamisi, mis see võiks küll olla ja kas see on seotud Alaniga.

      „Te ütlesite, et olete vallaline. Kas te pole olnud kunagi abielus või kellegagi kokku elanud?”

      „Ei ole. Ma olen välisministeeriumi teenistuses. Praegu töötan ma Londonis, kuid ma käisin palju välislähetustes. Ma olen üksi elamisega harjunud.”

      „Täpselt!” ütles Leah innukalt. „Te olete sellega harjunud. Täpselt nii nagu Denis enne minuga kohtumist. Harjunud omaette elama. Mina olen varem abielus olnud. Esimest korda abielludes olin ma ainult kaheksateistkümneaastane ja elanud vanemate juures. Ma pole kunagi üksi elanud. Kui esimene abielu nurjus, läksin ma peaaegu kohe uuesti mehele. Kui Marcus suri, kohtasin ma varsti Denist. Küllap oli veidi kohatu, et ma abiellusin temaga nii ruttu pärast Marcuse surma. Kuid ma pole südametu. Ma armastasin Marcust ja olin temaga väga õnnelik. Aga ma pole harjunud üksi elama. Mul pole elukutset. Ma… ma vajasin kedagi. Ma pidin olema abielus. Ja ma armastan Denist.” Ta pidas lühikese pausi. „Ma pean kedagi armastama – saate aru.”

      „Kas teil lapsi on?” küsis Meredith ettevaatlikult. Ta oli elus märganud, et šokk mõjus mõnele nii, nagu teistele alkohol: päästis keelepaelad valla, sundis kergendama võhivõõrale oma südant kuni piinlikkust tekitavate üksikasjadeni.

      „Jah. Mul on tütar. Ent nagu kõik praeguse aja noored, on ta väga sõltumatu, elab omaette korteris, tal on oma sõbrad ja oma elu… Meil pole midagi ühist. Me saame hästi läbi, kuid ei näe teineteist kuigi sageli.” Leah ohkas. „Vaesel Denisel on minuga raske harjuda. Kas teie ja teie politseinikust sõber pole mõelnud kooselust? Ta tundub olevat tore mees. Ja hea välimusega.”

      Meredith naeratas vabandavalt. „Sellest ei tuleks midagi välja,” ütles ta nukramalt, kui oleks soovinud. „Ja ma mõtlen sellele, mida te ennist ütlesite. Ma olen harjunud üksi elama. Alan on olnud abielus. Nende kooselu ebaõnnestus ja see muutis ta ettevaatlikuks. Ma arvan, et ta… et ta soovib, et me oleksime pidevalt koos. Kuid mina pole harjunud oma elu kellegi teisega jagama. Kõlab isekalt, kuid nii see on. Ma mõtlen realistlikult. Ma usun, et meie suhe kestab kauem, kui me ei ole pidevalt teineteisel jalus – muidugi võib mu arvamus vale olla.”

      Avameelsus kutsub esile avameelsust, mõtles Meredith virilalt. Miks ta seda kõike räägib?

      „Kas ta on armukade?” küsis Leah.

      Meredith jäi mõtlema. „Ma pole kunagi… nojah, võib-olla. Ta pole seda eales öelnud. Ja tal pole armukadeduseks põhjust. Mul pole Londonis salaarmukest.”

      „Ega nad ütlegi,” lausus Leah vaikselt. „Selles see häda ongi. Nad hauduvad omaette. Kujutavad asju ette. Ja kui neilt otse küsida, eitavad nad. Aga see paistab välja, sest nende käitumine muutub. Võib-olla ma eksin, kuid ma tunnen natuke mehi. On paganama raske neilt välja pigistada, mida nad tegelikult tunnevad. Nende arvates pole see mehelik. Ausalt öeldes on meestega mõnikord väga raske.”

      Nende vestlus katkes. Alan Markby astus ruumi keskele. Kõik jäid vait ja silmitsesid teda ootavalt.

      „Daamid ja härrad, kindlasti nõustute minuga, et tegemist on väga ebameeldiva olukorraga. Meil on teie kõikide nimed ja aadressid ning kui keegi soovib praegu lahkuda, pole selleks takistusi. Politseitegevuse tõttu majas ja selle ümbruses jääb õhtusöök ära. Härra Schuhmacher palub teie ees vabandada ja mina vabandan politsei nimel. Ma ei saa midagi parata.”

      Markby viimane lause mattus tühjade kõhtudega külaliste pahasesse suminasse.

      „Bamfordis on veel kaks hotelli ja mitu pubi, kus pakutakse süüa, nii et ehk oleksite nii kenad ja valiksite mõne nendest. Vabandan veel kord ebamugavuste pärast.”

      Markby sõnad võeti vastu sünges vaikuses.

      „Ma sõidan kohe tagasi Londonisse!” teatas Merle valju häälega.

      „Pubisse sööma!” turtsus Leah. „Tapvalt uhkelt riides!” Ta krimpsutas nägu. „Oh taevake, vale väljend antud olukorras!”

      „Preili Foster?” küsis Markby viisakalt.

      Tüdruk konutas tugitoolis hotelli fuajees. Ta nägi haiglane välja – näost hall ja silmad märjad. Ta ei reageerinud Markby küsimusele.

      „Mina olen peainspektor Markby,” esitles Markby ennast ja võttis kõrvaltoolil istet. „Mind pole veel ametlikult selle juhtumi juurde määratud, ent kuna ma olin kohal, juhin ma juurdlust, kuni mõni teine selle üle võtab. Kas te saate aru?”

      Seekord Zoë noogutas. „Jah,” lausus ta sosinal.

      „Vabandage, et pean teile küsimusi esitama. Ma tean, et te olete endast väljas. Kuid teie ju leidsite laiba?”

      „Jah.” Zoë taipas, et teda pole kuulda, ta köhatas kurgu puhtaks ning vastas valjemini ja kindlamalt: „Jah, leidsin.”

      „Ja…” Markby heitis pilgu märkmetele, mida ta oli teinud esimesele ettejuhtuvale paberile – menüü tagaküljele. „Te olete muinsuskaitseseltsi liige ja tulite siia protesti avaldama. Kas te ei jäänud omadega pisut hiljaks? Hotell on sama hästi kui avatud.”

      Zoë raputas ägedalt pead. „Ei-ei! See polnud nii! Me ei tulnud siia protesteerima. See oli Hope, kes tahtis teha midagi, et meie võitlus ei oleks tulutu. Me teadsime, et oleme kaotanud – vähemalt kõik peale Hope’i. Kuid Hope tahtis ikkagi meelt avaldada. Meie ülejäänud tulime kohale lootuses teda peatada. Kuid see ei õnnestunud.”

      „Ega jah. Muide, kas teie olete see noor daam, kes peab loomade