Pistoda vahedus jättis kõvasti soovida. Cleos kärpis mehiselt, nüsis ja lõikus pulstunud juukseid ja viskas need üle parda. Kollased kiharad ulpisid veepinnal ja kadusid vähehaaval paadipära taha. Üks juustetihnikust pääsenud täi roomas mööda Jaime kaela alla. Mees püüdis selle kinni ja lömastas pöidlaküünega. Ser Cleos noppis neid tema peanahalt veel mitu ja lasi nipsuga vette. Jaime kastis pea märjaks ja lasi ser Cleosel tera ihuda, enne kui lasi endal viimase tolli jao kollast udet maha kraapida. Kui see tehtud sai, pügasid nad tal ka veidi habet.
Peegelpilt vees kuulus mehele, keda Jaime ei tundnud. Lisaks kiilaspeale nägi ta välja nii, nagu oleks ta seal vangikojas viis aastat vanemaks jäänud: nägu oli kitsam, silmade all vaod ja kortsud, mida seal varem polnud. Sellisena pole ma põrmugi Cersei moodi. Vaevalt see talle meeldib.
Keskpäevaks oli ser Cleos tukkuma jäänud. Tema norskamine kõlas nagu partide paaritumine. Jaime sirutas ennast välja ja vaatas möödalibisevat maailma; pärast türmi oli iga kivi ja puu nagu ime.
Nad möödusid paarist tillukesest hurtsikust, mis seisid pikkadel teivastel ja sarnanesid seetõttu sookurgedele. Siinsetest elanikest polnud ainsatki elumärki. Linnud lendasid õhus või huikasid kaldal kasvavatel puudel ja vees silmas Jaime üht hõbedast kala hoogsalt edasi sööstmas. Tullyde forell, see on halb enne, mõtles ta, ja nägi siis midagi veel halvemat – üks hulpivatest nottidest, millest nad möödusid, osutus kaameks, tursunud surnukehaks. Mehe ürp oli ühe mahalangenud puu juurte vahele takerdunud, see oli äratuntavalt lannisterlaste vaarikpunast värvi. Jaime mõistatas, kas see võis olla mõne tema tuttava laip.
Kolmjõe harud olid Jõgedevahes kõige hõlpsam moodus kaupade või inimeste veoks. Rahuajal oleksid nad siin kohanud kalureid oma lootsikutes; viljalotjasid, mida teivastega allavoolu lükatakse; kaupmehi, kes müüsid oma ujuvpoodidest nõelu ja kangarulle; ehk isegi mõnda värvikirevat veiderdajate laeva, millel viiekümnes erinevas toonis lapitud purjed ja mis on teel ülesjõge, külast külla ja lossist lossi.
Kuid sõda oli teinud oma töö. Nad purjetasid mööda küladest, kuid ei näinud ühtegi elanikku. Kaluritest oli jäänud vaid katki raiutud ja rebenenud võrk, mis ripnes puude küljes. Üks tütarlaps, kes oma hobust jootis, ratsutas nende purje märgates otsemaid minema. Hiljem möödusid nad tosinast talupojast, kes mahapõlenud tornlinnuse ahervareme ligidal maad kaevasid. Mehed põrnitsesid neid tuhmil pilgul ja jätkasid oma tööd, kui olid veendunud, et lootsik ei kujuta endast ohtu.
Punaharu oli aeglase vooluga lai looklev jõgi täis käände ja kõverusi, milles leidus hulk väikeseid metsasaari ja mida ummistasid sagedased leetseljakud ja puurondid, mis varitsesid otse veepinna all. Ent Brienne’il tundus olema ohtude suhtes terav silm ja ta leidis alati läbipääsu. Kui Jaime talle tunnustust avaldas, et ta jõge nii hästi tunneb, heitis neiu talle kahtlustava pilgu ja ütles. „Ma ei tunne seda jõge. Tarth on saar.
Ma õppisin aerude ja purjega ümber käima enne, kui ma hobuse selga istusin.”
Ser Cleos tõusis istukile ja hõõrus silmi. „Jumalad küll, mu käed lõhuvad otsas. Ma loodan, et see tuul ei vaibu.” Ta vedas ninaga õhku. „Läheb vist vihmale.”
Üks korralik vihm oleks Jaimele heameelt teinud. Vetevoo vangikoda ei olnud just kõige puhtam koht Seitsmes Kuningriigis. Praeguseks lõhnas ta juba kindlasti nagu üliküps juust.
Cleos vidutas allajõge vaadates silmi. „Suits.”
Peenike hall sõrm kõverdus nende suunas. See tõusis keereldes ja tuprudes lõunakaldalt mitme penikoorma kauguselt. Veidi maad pärivoolu nägi Jaime suure hoone hõõguvaid jäänuseid ja tamme, mille lai võra oli täis naiste surnukehi.
Varesed olid nende laipu alles äsja nokkima asunud. Peenikesed köied soonisid sügavale nende pehmesse kurgunahka ja nad pöörlesid ja õõtsusid tuule käes. „See polnud rüütellik tegu,” sõnas Brienne, kui nad olid juba nii lähedal, et kõike selgesti näha. „Ükski õige rüütel ei laseks sündida sellisel ohjeldamatul tapatööl.”
„Õiged rüütlid näevad igal sõjakäigul hullemaid asju, plika,” ütles Jaime. „Ja ka teevad hullemaid asju.”
Brienne pööras tüüri kalda poole. „Mina ei jäta süütuid hingi vareste roaks.”
„Südametu plika. Varesed tahavad ka süüa. Püsi jõel ja jäta surnud rahule, naine.”
Nad randusid ülesvoolu kohast, kus suur tamm vee kohale naaldus. Brienne lasi purje alla ja ahelatest kammitsetud Jaime ronis välja. Punaharu tungis tema saabastesse ja kastis räbaldunud püksid märjaks. Ta langes naerdes põlvili, pistis pea vee alla ning tõusis sealt läbimärja ja tilkuvana. Tema käed olid mustusest paakunud ja kui ta need jões puhtaks küüris, tundusid need talle peenemad ja kahvatumad kui kunagi varem. Ka tema jalad olid kanged ja kõikusid, kui ta kogu kehaga neile toetus. Ma istusin ikka neetult kaua seal Hoster Tully vangikojas.
Brienne ja Cleos lohistasid lootsiku kaldale. Laibad rippusid nende pea kohal nagu mingid surmaküpsed roiskuvad puuviljad. „Keegi meist peab nad alla lõikama,” sõnas neiu.
„Ma ronin üles.” Jaime kahlas kaldale, ahelad kõlksumas. „Võta ainult need ahelad ära.”
Neiu vahtis pärani silmi ühte surnud naist. Jaime astus väikeste sammudega lohinal lähemale, nii nagu jalapikkune ahel tal seda teha lubas. Ta naeratas, kui nägi rohmakat silti, mis oli kõige pikemale koolnule kaela riputatud. „Nad magatasid lõvisid,” luges ta. „Oijaa, naine, see polnud sugugi rüütellik tegu… kuid see oli teie, mitte meie meeste töö. Huvitav, kes need naised olla võisid?”
„Trahteripiigad,” lausus ser Cleos Frey. „Mulle tuleb nüüd meelde, et siin oli kõrts. Mõned mu saatesalga mehed veetsid öö siin, kui me viimati Vetevoole naasime.” Hoonest polnud alles muud kui kivivundament ning kokkuvarisenud ja söeks põlenud talade rägastik. Tuhast kerkis veel suitsu.
Erinevalt oma vennast Tyrionist ei hoolinud Jaime lõbumajadest ega hooradest; ta polnud eales ihaldanud ühtegi teist naist peale Cersei. „Küllap olid need piigad minu auliku isa sõjameeste vastu lahked. Pakkusid ehk neile süüa ja juua. Selle eest nad omale silmused kaela saidki – suudluse ja õllekruusi eest.” Ta heitis pilgu üles- ja allajõge, et veenduda, kas nad on ikka üksi. „Me oleme Brackenite pärusmaal. Võib-olla tapeti nad isand Jonose käsul. Mu isa põletas tema lossi maha ja vaevalt ta meie sõber on.”
„See võib olla Marq Piperi kätetöö,” arvas ser Cleos. „Või tolle metsavenna Beric Dondarrioni, ehkki tema pidavat tapma ainult sõdureid. Äkki mõni Roose Boltoni põhjalaste salk?”
„Mu isa lõi Boltoni Roheharul puruks.”
„Kuid ta pääses sealt tulema,” ütles ser Cleos. „Kui isand Tywin koolmekohti ründama läks, liikus Bolton uuesti lõunasse. Vetevool räägiti, et ta olevat Harrenhali ser Amory Lorchi käest ära võtnud.”
See uudis ei meeldinud Jaimele põrmugi. „Brienne,” ütles ta, neiut viisakuse poolest nimepidi kõnetades, et too teda kuulda võtaks, „kui Harrenhal on isand Boltoni käes, siis on nii Kolmjõgi kui kuningatee ilmselt valve all.”
Talle tundus, et neiu suurtes sinistes silmades välgatas kõhklus. „Sa oled minu kaitse all. Nad peaksid esmalt minu tapma.”
„Ma ei usu, et see neile raskusi valmistaks.”
„Ma olen sama hea võitleja kui sina,” sõnas Brienne trotslikult. „Ma kuulusin Renly seitsme valitud sõdalase hulka. Ta rüütas oma käega mu Vikerkonna triibulisse siidmantlisse.”
„Viker konna? Need olid sina ja vist veel kuus tüdrukut? Üks laulik ütles kord, et kõik piigad on siidis kaunid… aga ta polnud vist sinuga kohtunud?”
Naine tõmbus näost punaseks. „Me peame neile hauad kaevama.” Ta hakkas puu otsa ronima.
Kui ta mööda tüve tamme alumiste harudeni jõudis, tõusis ta sinna seisma –