Polnud siis ime, et tema õe abielus polnud mingit armastust. Arrynid olid uhked ja kaitsesid kiivalt oma au. Ehkki isand Jon Lysaga abiellus, et Tullyd mässuga ühineksid ja et talle lõpuks poeg sünniks, oli tal kindlasti raske armastada naist, kes heitis temaga voodisse rüvetatuna ja vastu tahtmist. Kahtlemata oli ta heatahtlik ja kohusetruu mees, kuid Lysa vajas soojust.
Järgmisel päeval pruukosti võttes palus Catelyn sule ja paberit tuua ja hakkas kirjutama kirja oma õele Arryni orus. Vaevaga sõnu otsides jutustas ta Lysale Branist ja Rickonist, kuid peamiselt kirjutas ta nende isast. Nüüd, kui tema elupäevad lõpule liginevad, ei mõtle ta muust kui sulle tehtud ülekohtust. Isand Vyman ütleb, et ta ei julge moonipiima enam kangemaks teha. Isal on aeg oma mõõk ja kilp käest panna. Tal on aeg puhkama minna. Ometi ripub ta visalt elu küljes ega vannu surmale alla. Ma arvan, et ta teeb seda sinu pärast. Ta vajab su andestust. Ma tean, et sõja tõttu on teekond Kotkapesast Vetevoole kardetav, kuid küllap suudaks tugev rüütlitesalk su üle Kuumägede tuua, ilma et sa ohtu peaksid kartma? Sada või tuhat meest? Ja kui sa ei saa tulla, siis ehk kirjutad talle vähemalt? Paar südamlikku sõna, nii et ta võiks rahus surra? Kirjuta talle, mida heaks arvad ja ma loen selle talle ette ja kergendan ta südant.
Ent kui Catelyn sule käest pani ja palus pitserivaha tuua, taipas ta, et see kiri on ilmselt liiga napp ja jääb hiljaks. Meister Vyman ei uskunud, et isand Hoster nii kaua elus püsib, kuni kaaren Kotkapesasse ja sealt tagasi jõuab. Kuigi ta on seda juttu varemgi rääkinud… Tullyde soost mehed ei vandunud alla ka kõige lootusetumas olukorras. Kui Catelyn oli kirja meistri kätte andnud, läks ta seitsmekotta ja süütas ühe küünla Isale Taevas omaenda isa eest, teise küünla Vanaeidele, kes surma värava vahelt välja vaadates esimese kaarna maailma laskis, ja kolmanda Emale – Lysa ja kõigi nende laste eest, kellest nad mõlemad olid ilma jäänud.
Hiljem samal päeval, kui ta istus isand Hosteri voodiserval, raamat käes, ja luges ikka ja jälle ühte ja sedasama lõiku, kuulis ta valje hääli ja pasunahüüdu. Ser Robin, mõtles ta sedamaid ja võpatas. Ta läks rõdule, kuid jõgedel ei hakanud talle midagi silma, küll aga kuulis ta siit väljast selgemini hääli – paljude hobuste korskamist, turviste kilksumist ja sekka ka rõõmuhõiskeid. Catelyn läks keerdtrepist üles torni katusele. Ser Desmond ei keelanud mul katusele minna, mõtles ta üles minnes endamisi.
Hääled kostsid lossi teisest otsast peavärava juurest. Trobikond mehi seisis langevõre ees, mis jõnksukaupa üles kerkis ja lossi ees väljal oli mitusada ratsanikku. Tuulepuhang pani nende lipud lehvima ja üle Catelyni keha käis rõõmuvärin, kui ta nägi Vetevoo hüppavat forelli. Edmure.
Möödus kaks tundi, enne kui vend arvas heaks tema juurde tulla. Selleks ajaks kajas loss kärarikkast kohtumisrõõmust, kui mehed kallistasid naisi ja lapsi, kelle nad olid siia jätnud. Lindlast oli lendu tõusnud kolm kaarnat, mustad tiivad õhus vehkimas. Catelyn jälgis neid oma isa rõdult. Ta oli juukseid pesnud, riideid vahetanud ja venna süüdistusteks ette valmistunud… kuid ootus oli ikkagi ränk.
Kui ta lõpuks oma ukse taga samme kuulis, võttis ta istet ja ristas käed rüppe. Edmure’i saapad, säärekaitsed ja ülekuub olid kuivanud punase poriga kaetud. Teda vaadates poleks küll arvanud, et ta on lahingu võitnud.
Ta oli kõhn ja näost ära, põsed kahvatud, habe sugemata ja tema silmad kiiskasid.
„Edmure,” sõnas Catelyn ärevalt, „sa näed halb välja. Kas midagi on juhtunud? Kas lannisterlased tungisid üle jõe?”
„Ma lõin nad tagasi. Isand Tywin, Gregor Clegane, Addam Marbrand – ma sundisin nad taanduma. Kuid Stannis…” Edmure krimpsutas nägu.
„Stannis? Mis temaga on?”
„Ta kaotas lahingu Kuningalinna all,” sõnas Edmure löödult. „Tema laevastik põles ära, tema sõjavägi peksti laiali.”
Lannisterlaste võit oli halb uudis, kuid Catelyn ei suutnud oma venna ilmset masendust jagada. Teda painasid ikka veel nägemused varjust, mida ta oli näinud Renly telgis hiilimas, ja sellest, kuidas veri läbi kuninga soomuskrae välja purskas. „Stannis polnud meile suurem sõber kui isand Tywin.”
„Sa ei mõista. Mägiaed on Joffreyle truudust vandunud. Dorne samuti. Kogu lõuna.” Vend pigistas huuled kokku. „Ja sina võtsid nõuks Kuningatapja vabaks lasta. Sul polnud selleks õigust.”
„Mul oli ema õigus.” Catelyni hääl oli rahulik, ehkki Mägiaia kohta kuuldud uudis oli Robbi lootustele rängaks hoobiks. Kuid praegu polnud aeg sellele mõelda.
„Polnud õigust,” kordas Edmure. „Ta oli Robbi vang, sinu kuninga vang, ja Robb käskis minul hoolt kanda, et temaga midagi ei juhtuks.”
„Brienne hoolitseb selle eest. Ta vandus seda oma mõõga nimel.”
„See naine?”
„Ta viib Jaime Kuningalinna ja toob Arya ja Sansa tervelt siia meie juurde.”
„Cersei ei loobu neist mingil juhul.”
„Mitte Cersei. Tyrion. Ta vandus seda kohtus kõigi kuuldes. Ja ka Kuningatapja vandus seda.”
„Jaime sõna ei maksa midagi. Pahareti kohta räägitakse, et ta olevat lahingus kirvehoobi pähe saanud. Ta sureb, enne kui su Brienne Kuningalinna jõuab – kui üldse jõuab.”
„Sureb?” Kas jumalad võisid tõesti olla nii armutud? Catelyn oli Jaimet sada korda vanduma sundinud, kuid tema lootused olid rajatud Jaime venna tõotusele.
Edmure ei hoolinud tema ahastusest. „Jaime oli minu hoolealune ja küll ma ta uuesti kätte saan. Ma läkitasin kaarnad…”
„Kellele? Kui mitu?”
„Kolm,” vastas Edmure, „et see teade ikka kindlasti isand Boltoni kätte jõuaks. Olgu jõge või teed mööda, peavad nad Vetevoolt Kuningalinna minnes Harrenhali lähedalt mööduma.”
„Harrenhali.” Tundus, nagu oleks tuba ainuüksi sellest sõnast pimedamaks tõmbunud. Hirm tegi Catelyni hääle tuhmiks, kui ta küsis: „Kas sa ka mõistad, mida sa oled teinud, Edmure?”
„Ära pelga, ma ei maininud sinu tegu sõnagagi. Ma kirjutasin, et Jaime on põgenenud ja pakkusin tema uuesti kinnivõtmise eest tuhat kuldmünti.”
Takka hullemaks läheb, mõtles Catelyn meeleheitel. Minu vend on lollpea. Tema silmadesse valgusid vägisi tahtmatud pisarad. „Kui see oli põgenemine, mitte pantvangide vahetus,” sõnas ta vaikselt, „miks peaksid Lannisterid mu tütred Brienne’ile üle andma?”
„Selleni asi ei jõuagi. Kuningatapja tuuakse siia tagasi, see on nüüd päris kindel”
„Päris kindel on ainult see, et ma ei näe enam kunagi oma tütreid. Brienne oleks suutnud ta tervelt Kuningalinna viia… kui keegi neid püüdma ei hakka. Nüüd aga…” Catelyn ei suutnud jätkata. „Mine ära, Edmure.” Siin, selles lossis, mis pidi varsti Edmure’i omaks saama, polnud tal mingit õigust oma venda käskida, kuid tema toon ei sallinud vastuvaidlemist. „Jäta mind isa ja mu leinaga üksi, mul pole sulle rohkem midagi öelda. Mine. Mine.” Ta tahtis ainult pikali heita, silmad sulgeda ja magama jääda ja palvetada, et ta ei näeks und.
ARYA
Taevas oli sama must nagu Harrenhali müürid nende taga ja sadas kerget ning ühtlast vihma, mis summutas nende hobuste kabjamüdina ja voolas üle nende nägude alla.
Nad ratsutasid põhja poole, järvest eemale, liikudes mööda viletsat külateed, mis viis üle laastatud põldude metsa ja jõgede poole. Arya ratsutas kõige ees, kannustades oma varastatud hobuse reipale hoolimatule sörgile, kuni ta metsa rüppe jõudis. Soe Pirukas