„Ikka automaatvastaja.”
Wallander lükkas postkaardi üle laua Martinssoni ette.
„Kaugemale me praegu ei jõua,” ütles ta. „Ma arvan, et räägin ise ka Eva Hillströmiga. Siis vaatame, mis edasi saab. Aga nende tagaotsitavaks kuulutamiseks pole ühtegi motiivi. Vähemalt mitte praegu.”
Martinsson kirjutas Eva Hillströmi telefoninumbri paberilipikule.
„Ta on revident.”
„Ja kust me tema mehe leiame? Astrid Hillströmi isa?”
„Nad on lahutatud. Mees vist helistas ühe korra. Kohe pärast jaanipäeva.”
Wallander tõusis püsti. Martinsson korjas oma paberid kokku. Nad läksid koosolekuruumist välja.
„Võib-olla Svedberg tegi nagu mina. Võttis puhkepäeva. Ilma meie teadmata.”
„Ta puhkas juba ära,” vastas Martinsson veendunult. „Ta puhkus on viimse päevani välja võetud.”
Wallander vaatas teda imestunult.
„Kust sina tead? Svedberg ei räägi ju oma asjadest.”
„Ma küsisin temalt, kas ta on nõus minuga ühe nädala ära vahetama. Ta ütles, et ta ei saa. Et just seekord võttis ta kogu puhkuse ühte jutti välja.”
„Varem pole ta kunagi nii teinud,” ütles Wallander.
Martinssoni ukse ees läksid nad lahku. Wallander suundus oma kabinetti. Istus laua taha ja helistas esimesel Martinssonilt saadud numbritest. Ta tundis vastaja häälest ära. Eva Hillström. Nad leppisid kokku, et kohtuvad juba samal pärastlõunal politseimajas.
„Kas juhtus midagi?” küsis naine.
„Ei,” vastas Wallander. „Tahaksin teiega isiklikult rääkida.”
Wallander lõpetas kõne. Ta hakkas just kohvi järele minema, kui Ann-Britt Höglund uksele ilmus. Ehkki temagi oli just puhkuselt tulnud, oli ta nägu ikka sama kahvatu kui tavaliselt.
Wallanderi arvates oli selle kahvatuse põhjus sisemine. Ann-Britt polnud siiani täielikult toibunud sellest, et teda kaks aastat tagasi tulistati. Füüsiliselt oli kõik korras. Kuid Wallanderi meelest vaevas teda miski. Vahel tundus talle, et Ann-Britil on kogu aeg hirm.
Ta mõistis seda väga hästi. Ei läinud peaaegu päevagi, ilma et talle ei oleks meenunud, kuidas talle noaga kallale tuldi. Ja sellest oli juba üle kahekümne aasta möödas.
„Ega ma ei sega?”
Wallander osutas käega külalistetoolile. Ann-Britt võttis istet.
„Kas sa Svedbergi oled näinud?” küsis Wallander.
Ann-Britt raputas pead.
„Me pidime koos maha istuma. Martinsson, mina ja Svedberg. Aga ta ei ilmunud välja.”
„Ta pole ju kunagi üheltki koosolekult puudunud.”
„Just nimelt. Aga ta ei tulnud.”
„Kas te talle koju helistasite? Äkki ta on haige?”
„Martinsson on ta automaatvastajale mitu teadet jätnud. Ja Svedberg pole ju kunagi haige.”
Nad juurdlesid hetkeks vaikselt, kus Svedberg võiks olla.
„Mida sa tahtsid?” küsis Wallander siis.
„Mäletad seda kampa, mis autosid Ida-Euroopasse smugeldas?”
„Kuidas ma saaksin seda unustada? Ma olin kaks aastat selle õuduse sees, enne kui neist jagu saime. Ninameesteni jõudsime. Vähemalt Rootsi omadeni.”
„Paistab, et see on uuesti käima läinud.”
„Ninamehed istuvad ju kinni?”
„Ju siis on keegi nende asemele asunud. Kasutab olukorda ära. Seekord ei tegutse nad Göteborgis. Jäljed viivad Lycksele kanti.”
Wallander imestas.
„Kurat, see on ju Lapimaal?”
„Tänapäevaste vahenditega on inimene alati sama hästi kui keset Rootsit, olgu ta siis kus tahes.”
Wallander vangutas pead. Ta teadis, et Ann-Britil on õigus. Organiseeritud kuritegevus oli alati esimeste hulgas moodsa tehnika hüvesid ära kasutama.
„Ma ei suuda jälle otsast pihta hakata,” ütles ta. „Ainult mitte smugeldatud autosid.”
„Lisa andis selle mulle. Eks ta aimab, kui kõrini sul neist kadunud autodest on. Aga sa võiksid mind kurssi viia. Ja natuke head nõu kuluks ka ära.”
Wallander noogutas. Nad leppisid järgmiseks päevaks aja kokku. Seejärel läksid nad kohvi võtma. Nad istusid söögitoas lahtise akna alla.
„Kuidas puhkus läks?” küsis Wallander.
Korraga tulid Ann-Britil pisarad silma. Wallander tahtis midagi öelda, aga naine tõstis tõrjuvalt käe.
„Mitte eriti hästi,” ütles ta, kui oli enesevalitsuse tagasi saanud. „Aga ma ei taha sellest rääkida.”
Ta võttis oma kohvitassi ja läks. Wallander vaatas talle järele. Ta istus üksi laua ääres ja imestas Ann-Briti reaktsiooni üle.
Kui vähe me ikka teame, mõtles ta. Nemad minust ja mina neist. Me töötame koos, võib-olla kogu karjääri jooksul. Aga mida me üksteisest õigupoolest teame? Mitte midagi.
Ta vaatas käekella. Aega oli veel küll. Kuid ta otsustas siiski politseimajast lahkuda ja Kapellgatanile arsti juurde jalutada.
Ta oli mures. Tal oli hirm.
Arst oli noorepoolne mees. Wallander polnud teda kunagi varem näinud. Tema nimi oli Göransson ja ta oli pärit põhja poolt. Wallander rääkis, mis talle muret teeb. Väsimus, janu, pidev tualeti vahet jooksmine. Ta mainis ka sageli esinevaid krampe.
Arsti vastus oli kiire ja ehmatav.
„Kõige järgi otsustades suhkur,” ütles ta.
„Suhkur?”
„Teil on suhkurdiabeet.”
Silmapilguks oli Wallander nagu halvatud. See mõte polnud kordagi ta peast läbi käinud.
„Mulle tundub, et olete ka üksjagu ülekaaluline,” ütles arst. „Kohe saame teada, kas see vastab tõele. Aga kõigepealt ma kuulan teid. On teil kõrge vererõhk?”
Wallander raputas pead. Siis võttis ta särgi seljast ja heitis lavatsile.
Süda lõi normaalselt. Vererõhk oli liiga kõrge. 170/105. Ta astus kaalule. üheksakümmend ksks kilo. Seejärel saatis arst ta uriini- ja vereproovi andma. Õde naeratas talle. Ta meenutas pisut Wallanderi õde Kristinat.
Siis läks ta arsti kabinetti tagasi.
„Normaalne suhkrutase veres on 2,5 ja 6,4 vahel,” lausus Göransson. „Teil on 15,3. See on kahtlemata liiga kõrge.”
Wallanderil hakkas halb.
„See selgitab, miks te nii väsinud olete,” jätkas Göransson. „Ja miks teil on janu ja krambid sääremarjades. Ja miks te nii tihti tualetis käite.”
„Kas selle vastu on rohtu?” küsis Wallander.
„Kõigepealt katsume teie söömisharjumused kontrolli alla saada,” ütles Göransson. „Ka vererõhku peab langetama. Kas te liigute palju?”
„Ei.”
„Siis tuleb hakata end liigutama. Dieet ja liikumine. Kui see ei aita, siis vaatame edasi. Niisugune suhkrutase rikub kehas kogu süsteemi ära.”
Diabeetik, mõtles Wallander. Mõte tundus hetkel hirmuäratav.
Paistis, et Göransson mõistis seda.
„Seda on võimalik korda saada,” ütles ta.