Ta kuulas muusikat. Naeru. Aeg-ajalt kujutas ta ette, et temagi istub seal helesinise lina ääres, klaas käes. Pärast ta proovib mõnd parukat pähe. Vahest isegi riideid. Ta võis paljusid asju teha. Miski ei piiranud teda. Tema üleolek poleks ka siis saanud suurem olla, kui ta oleks olnud nähtamatu.
Ta ootas edasi. Naer valjenes ja vaibus. Üks öölind lendas vuhinal üle ta pea.
Kell oli kümme minutit kolm läbi.
Nüüd ei tahtnud ta enam oodata. Aeg oli küps. Aeg, mille üle otsustas tema.
Ta ei mäletanud, millal ta viimati käekella kandis. Tunnid ja minutid tiksusid temas katkematult. Tal polnud vaja kella vaadata. Tema sees oli kellavärk, mis käis alati õigesti.
All helesinise lina ümber oli vaikseks jäänud. Nad lebasid üksteise kaisus ja kuulasid muusikat. Ta teadis, et nad ei maga. Nad olid sügaval oma unistustes ega aimanud, et tema seisab sealsamas nende selja taga.
Ta võttis summutiga püstoli, mis lebas tema kõrval kokkuvolditud vihmajope peal. Ta vaatas kähku ringi.
Siis hiilis ta kergelt küürutades puu juurde, mis jäi otse nende taha. Seisatas mõneks sekundiks. Keegi ei olnud midagi märganud. Ta heitis viimast korda pilgu ümbrusele. Läheduses polnud kedagi.
Nad olid üksi.
Siis astus ta sammu lähemale ja tulistas igaühele lasu otsaette. Ta ei saanud sinna midagi parata, et valgetele parukatele natuke verd pritsis. Kõik käis nii kähku, et talle jõudis vaevu kohale, mida ta teeb.
Kuid nüüd lebasid nad surnutena ta ees. Üksteise embuses, nagu mõne sekundi eest.
Ta lülitas maki välja. Kuulatas. Linnud siristasid. Ta vaatas veel kord ringi. Loomulikult polnud seal kedagi.
Ta pani püstoli lina peale. Aga enne laotas salvräti alla. Ta ei jätnud kunagi jälgi maha.
Seejärel ta istus. Vaatas neid, kes olid just äsja naernud ja kes olid nüüd surnud.
Idüll ei ole muutunud, mõtles ta. Vahe on vaid selles, et nüüd on meid neli. Nagu algselt oli mõeldud.
Ta valas ühte klaasi punast veini. Tavaliselt ta ei joonud. Ent nüüd ei suutnud ta vastu panna.
Seejärel proovis ta üht parukat. Maitses natuke nende toitu. Ta polnud eriti näljane.
Kui kell sai pool neli, tõusis ta püsti.
Tal oli veel palju tegemist. Looduskaitseala külastajad ärkavad varakult. Kui mõni neist peaks juhuslikult rajalt kõrvale astuma ja siia lohku sattuma, ei tohtinud ta siin midagi näha.
Igatahes mitte veel.
Viimase asjana soris ta läbi nende kotid ja riided. Ta leidis, mida otsis. Kõigil kolmel oli pass kaasas. Ta pistis need oma jopetaskusse. Need kavatses ta pärast ära põletada.
Ta vaatas viimast korda ringi. Siis võttis ta taskust väikese fotoka ja tegi ühe pildi.
Ainult ühe.
Ta oleks nagu mõnd maali vaadanud. Väljasõit 18. sajandil.
Ainult et keegi oli pildile verd pritsinud.
Oli jaanipäeva hommik. Laupäev, 22. juuni 1996.
Tõotas tulla tõeliselt ilus ilm.
Suvi oli viimaks ometi Skånesse jõudnud.
esimene osa
1
Kolmapäeval, 7. augustil 1996 oleks Kurt Wallander ida poolt Ystadile lähenedes äärepealt liiklusõnnetuses surma saanud.
See juhtus varahommikul, veidi pärast kuut. Ta oli just Nybostrandist läbi Österleni poole sõitnud. Korraga kõrgus tema Peugeot’ ees veoauto. Ta kuulis veoauto tuututamist ja keeras ägedalt rooli.
Ta pidas auto teeservas kinni. Siis tuli hirm. Süda peksles rinnakorvis. Ta tundis, et tal hakkab halb. Pea käis ringi ja ta arvas, et ta minestab. Käed hoidsid kõvasti roolist kinni.
Maha rahunedes sai ta aru, mis oli juhtunud.
Ta oli roolis magama jäänud, sekundiks tukastanud. Sellest piisas, et oma autoloksuga vastassuunavööndisse kalduda.
Üks sekund veel ja ta oleks surnud olnud, veoauto oleks ta lömastanud.
See arusaamine lõi ta pea korraks täiesti tühjaks. Ainus, millele ta suutis mõelda, oli mitme aasta tagune juhtum, kui ta Tingsrydi lähistel äärepealt põdraga oleks kokku põrganud.
Aga siis oli olnud udu ja pime. Nüüd oli ta roolis magama jäänud.
Väsimus.
Ta ei saanud aru, kust see väsimus tuli. See oli rünnanud teda juuni alguses, veidi enne puhkust. Just sel aastal oli ta otsustanud puhkuse varakult välja võtta. Aga terve puhkuse aja oli vihma sadanud. Alles siis, kui ta pärast jaanipäeva jälle tööle läks, jõudis ilus soe ilm Skånesse.
Väsimus ei lahkunud temast hetkekski. Ta võis tukastada toolil, kuhu ta oli mõelnud korraks istuda. Isegi pärast pikka rahulikku ööd pidi ta end voodist üles sundima. Autoroolis olles tegi ta sageli teeservas peatuse, et natuke magada.
Ta ei saanud aru, miks ta nii väsinud on. Tütar Linda oli temalt aru pärinud nende ühise puhkusenädala ajal, mille nad olid veetnud Gotlandil autoga ringi sõites. See oli ühel viimastest õhtutest, kui nad peatusid Burgsviki pansionaadis. Õhtu oli väga ilus. Nad olid päev läbi Gotlandi lõunatipus kolanud. Siis ühes pitsabaaris söönud ja pansionaati naasnud.
Linda oli küsinud, millest ta nii väsinud on. Wallander oli vaadanud talle üle petrooleumilambi otsa. Ta oli mõistnud, et tütar oli küsimuseks hoolega valmistunud. Ent ta oli tagasi ajanud. Tal polevat midagi viga. Mis selles nii imelikku on, kui ta püüab puhkuse ajal unevõlga tasa teha. Linda ei hakanud siis ka rohkem pärima. Aga oli näha, et ta ei jäänud seda seletust uskuma.
Nüüd oli Wallanderile selge, et see ei saa niimoodi jätkuda. See väsimus polnud normaalne. Midagi oli viga. Ta oli püüdnud enda juures veel mingeid haiglaslikke sümptomeid täheldada, kuid peale selle, et ta vahel öösiti sääremarjakrambi peale üles ärkas, ei olnud tal midagi kurta.
Ta sai aru, et oli just surmale väga lähedal olnud. Nüüd ta lihtsalt pidi midagi ette võtma. Ta otsustas juba samal päeval arsti juurde aja kinni panna.
Ta käivitas mootori ja jätkas sõitu. Siis kruttis autoakna lahti. Kuigi oli juba augustikuu, oli ilm ikka suviselt soe.
Wallander oli teel Löderupi oma isa majja. Ta oli seda teed lugematu arv kordi sõitnud. Kuid tal oli siiamaani raske harjuda mõttega, et isa ei istu enam oma tärpentinilõhnalises ateljees molberti ees ega maali pilti, millel oli alati üks ja sama motiiv. Maastik tedrega. Või ilma tedreta. Ja päike nähtamatute traatidega puulatvade kohal rippumas.
Sellest sai varsti kaks aastat. Kaks aastat tagasi oli Gertrud helistanud Ystadi politseisse ja öelnud, et ta isa lamab surnult ateljeepõrandal. Wallander mäletas siiani väga selgesti, kuidas ta oli keeldunud seda uskumast. Kuni oli ise kohale sõitnud. Õuel Gertrudit nähes ei olnud enam võimalik silmi kinni pigistada. Siis oli ta juba mõistnud, mis teda ees ootab.
Need kaks aastat olid kiiresti möödunud. Ta külastas isa majja elama jäänud Gertrudit nii tihti kui sai, kuid siiski liiga harva. Oli läinud aasta, enne kui nad ateljees suurpuhastuse ette võtsid. Nad olid leidnud kokku kolmkümmend kaks valmis ja signeeritud maali. Ühel 1995. aasta detsembriõhtul olid nad Gertrudiga köögilaua ääres koostanud nimekirja, kellele need kinkida. Wallander oli jätnud endale kaks maali. Ühe tedrega ja teise ilma. Ühe oli saanud Linda, ühe tema eksabikaasa Mona. Wallanderi imestuseks ja kurvastuseks ei olnud õde Kristina endale ühtegi soovinud. Gertrudil oli juba mitu, temal polnud rohkem vaja. Niisiis oli neil ära kinkimiseks kakskümmend kaheksa maali. Kõheldes oli Wallander saatnud ühe maali Kristianstadi kriminaalinspektorile, kellega ta aeg-ajalt