Kõik olid vait. Wallanderi jaoks oli see vaikus küllaltki kõnekas. Neil polnud lihtsalt millestki kinni hakata, et väita, kas see oli sissemurdmine, armukadedusdraama või midagi hoopis muud. Võimatu oli näha, millise draama käigus Svedberg mõrvati.
Neil polnud õieti millestki lähtuda.
„Kas ma võin ära minna?” küsis Nyberg. „Ma pean täna õhtul veel palju kirjatööd tegema.”
„Katsume homme enne lõunat juurdlusrühmaga maha istuda ja kõik läbi arutada.”
„Mis kell?”
Wallander ei teadnud. Ta mõistis, et peab ise kellaaja ütlema, kuna tema juhtis juurdlust.
„Kell üheksa,” ütles ta. „Vaatame, kas õnnestub.”
Nyberg läks. Ann-Britt ja Wallander jäid elutuppa seisma.
„Ma olen püüdnud sündmuste käiku silme ette manada,” ütles Wallander. „Mida sina näed?”
Ta teadis, et Ann-Britil on väga terav silm. Ta oli põhjalik ja hea analüüsivõimega.
„Alustaks õige sellest segadusest siin?” küsis Ann-Britt.
„Jah, mis siin võis juhtuda?”
„Segadus võis tekkida kolmel põhjusel. Murdvaras on närvis või on tal kiire. Teiseks võib tegemist olla kellegagi, kes tuli midagi otsima. Murdvaras otsib muidugi ka. Aga vaevalt ta kohe algusest peale teab, mida otsida. Kolmas alternatiiv on vandalism. Keegi lihtsalt kiskus riiulitest asju välja, et hävitada.”
Wallander jälgis tähelepanelikult tema mõttekäiku.
„On ka neljas võimalus,” ütles ta. „Kedagi tabab kontrollimatu raevuhoog.”
Nad vaatasid teineteisele otsa ja teadsid, et mõtlevad sama asja. Paaril korral oli Svedberg täielikult enesevalitsuse kaotanud. Tema raevupursked tulid eikusagilt. Kord oli ta oma kabineti peaaegu segi peksnud.
„Svedberg võis selle segaduse ka ise tekitada,” ütles Wallander. „See pole üldse rumal mõte. Me teame, et seda on varem juhtunud. See viib meid edasi väga tähtsa küsimuse juurde.”
„„Miks?””
„Just. Miks?”
„Ma olin juures, kui Svedberg oma kabinetis märatses. Hansson ja Peters suutsid ta maha rahustada. Aga ma ei saanud lõpuni aru, mis asi teda nii endast välja ajas.”
„Björk oli tookord ülemus. Ta kutsus Svedbergi oma kabinetti ja süüdistas teda tõendusmaterjalide kadumises.”
„Mis tõendusmaterjalid need olid?”
„Muu hulgas väärtuslikud ikoonid Lätist. See oli suur ja mahukas varastatud kraami varjamise protsess.”
„Svedbergi süüdistati siis varguses?”
„Lohakuses. Aga kui midagi on kadunud, on alati ka varguse kahtlus.”
„Mis edasi sai?”
„Svedberg solvus ja peksis oma kabineti segi.”
„Kas ikoonid leiti üles?”
„Ei. Ja midagi ei suudetud tõestada. Kraami varjaja pandi sellegipoolest kinni.”
„Aga Svedberg oli solvunud?”
„Jah.”
„See ei vii meid kuhugi. Oletame, et Svedberg märatseb oma korteris. Ja siis lastakse ta maha.”
„Me ei tea, mis siin toimus, ja miks,” ütles Wallander.
„Aga äkki oli siin rohkem kui üks inimene?” küsis Ann-Britt järsku.
„Me võime mõelda, mida tahes,” vastas Wallander. „Sellepärast see nii keeruline ongi. Me ei tea, kas kurjategija oli üksi või oli neid mitu. Miski ei reeda seda.”
Nad läksid elutoast ära.
„Oled sa kuulnud, kas Svedbergi on keegi kunagi ähvardanud?” küsis Wallander esikus.
„Ei.”
„Kas mõnda teist politseinikku on ähvardatud?”
„Vahel ikka tuleb mõni imelik kiri või telefonikõne,” vastas Ann-Britt. „Need on kõik registreeritud.”
„Kontrolli neid, mis viimasel ajal on tulnud,” ütles Wallander. „Ja palun räägi postiljoniga. Võib-olla tema on midagi märganud.”
Ann-Britt pani selle märkmikusse kirja.
„Kus see neetud teleskoop küll on?” pomises Wallander.
„Kuidas me selle Louise’i üles leiame?” küsis Ann-Britt.
„Ma saan varsti Ylva Brinkiga kokku,” ütles Wallander. „Seekord pean sügavamalt puurima.”
Ta avas ukse.
„Kindel on see, et relv ei olnud Svedbergi oma,” ütles Ann-Britt. „Tema nimel pole registreeritud ühtegi relva.”
„Vähemalt see on siis teada.”
Ann-Britt läks trepist alla. Wallander sulges ukse ja läks kööki. Jõi klaasitäie vett. Mõtles, et varsti peaks midagi sööma.
Väsimus vaevas. Ta istus toolile, toetas pea vastu seina ja uinus.
Ta oli kõrgel tundrul, mis sätendas ereda päikese käes. Ta suusatas. Suusad olid samasugused nagu need, mis olid Svedbergi keldris. Kiirus aina kasvas. Ta laskus mäest alla. Tiheda udu sisse. Korraga avanes ta ees kuristik.
Ta ärkas võpatades. Köögikell näitas, et ta oli maganud üksteist minutit.
Ta istus liikumatult ja kuulatas vaikust.
Siis kõlises telefon. Ta tõstis toru. Helistas Martinsson.
„Ma arvasingi, et sa oled seal,” ütles ta.
„Juhtus midagi?”
„Eva Hillström käis jälle siin.”
„Mida ta tahtis?”
„Kui me midagi ei tee, läheb ta ajalehetoimetusse. Ta ei kõhkleks hetkegi.”
Wallander mõtles järele.
„Ma vist langetasin täna vale otsuse,” ütles ta. „Tahtsin seda homme koosolekul muuta.”
„Mida?”
„Svedberg on muidugi prioriteet. Aga me ei saa neid kadunud noori maha kriipsutada. Peame ka nende jaoks aega leidma.”
„Kust me selle aja võtame?”
„Vaat seda ma ei tea. Aga see pole esimene kord, kui oleme tööga üle koormatud.”
„Lubasin Hillströmile tagasi helistada, kui olen sinuga rääkinud.”
„Helista. Katsu ta maha rahustada. Me tegeleme sellega.”
„Tuled sa jaoskonda?”
„Kohe. Mul on seal Ylva Brinkiga kohtumine.”
„Kas me suudame Svedbergi loo ära lahendada?”
Wallander mõistis Martinssoni muret.
„Jah,” ütles ta. „Suudame. Aga mu sisetunne ütleb, et see ei kujune kergeks.”
Nad lõpetasid kõne. Paar tuvi lendas aknast mööda. Wallanderil oli tulnud üks mõte.
Ann-Britt