„Ei.”
Wallanderi vastus oli väga kindel.
„Siis nii ütlemegi.”
„Kui üksikasjalikult me räägime?”
„Teda tulistati. Lähedalt. Meil on mõrvarelv. On meil põhjust sellest vaikida?”
„Vist mitte,” ütles Wallander ja vaatas ringi. Kellelgi polnud vastuväiteid.
Lisa Holgersson tõusis.
„Ma sooviksin, et ka sina oleksid seal,” ütles ta Wallanderile. „Võib-olla peaksid kõik tulema? Tapetu on ikkagi meie kõigi kolleeg ja sõber.”
Nad otsustasid koguneda veerand tundi enne ajakirjanikega kohtumist. Lisa Holgersson lahkus ruumist. Ukse avamisest tekkinud tuuletõmbus kustutas küünlaleegi. Ann-Britt pani küünla uuesti põlema.
Nad võtsid kõik faktid veel kord läbi ja jaotasid tööülesanded omavahel ära. Juurdlus lükati tasapisi käima. Nad hakkasid juba laiali minema, kui Martinssonil oli midagi öelda.
„Võib-olla peaksime ära otsustama, kas see kadunud noorte juhtum jääb samuti kõrvaliste asjade hulka.”
Wallander kõhkles. Ta teadis, et tema peab otsustama.
„Jah,” ütles ta. „Jätame selle esialgu kõrvale. Vähemalt lähipäevadeks. Eks siis paistab. Võib-olla selgub, et Svedberg küsis neilt midagi väga tähelepanuväärset.”
Kell oli saanud veerand kümme. Wallander tõi endale tassi kohvi. Läks siis oma kabinetti, sulges ukse ja kraamis sahtlist lagedale märkmeploki. Esimese lehe ülaserva kirjutas ta vaid ühe sõna.
Svedberg.
Ta joonistas nime alla risti. Siis kritseldas selle üle.
Kaugemale ta ei jõudnud. Ta oli mõelnud kõik öö jooksul kogunenud mõtted kirja panna. Kuid nüüd pani ta pliiatsi käest, tõusis ja läks akna juurde. Oli ilus augustihommik. Varasem tunne tuli tagasi. Miski Svedbergi surma juures ei klappinud. Nybergil oli tekkinud tunne, et see vaatepilt oli lavastatud. Jäi vaid küsimus, miks. Kes lavastas? Wallander soovis üle kõige, et see oleks tavaline sissemurdmine, mis paraku leidis kohutava lõpu. Ja et kõik teised alternatiivid saaksid võimalikult ruttu välistatud. Mees, kes tulistab politseinikku ja viskab siis relva maha, ei saa olla hea enesevalitsemisega. Wallander teadis kogemustest, et sellist kurjategijat oli lihtsam tabada. Parimal juhul leiavad nad relvalt sõrmejäljed, mis on neil juba registris olemas.
Ta läks kirjutuslaua juurde tagasi ja pani kirja, et tõenäoliselt on puudu üks väärtuslik teleskoop. Seejärel tegi ta kaks otsust. Esiteks sõidab ta kohe pärast pressikonverentsi kohtuma Svedbergi teise nõoga, kes elab Hedeskoga lähedal. Teiseks otsib ta Svedbergi korteri veel kord läbi. Kindlasti oli seal ka pööning ja panipaik keldris.
Ta otsis telefoniraamatust üles Sture Björklundi telefoninumbri. Kostis mitu signaali, enne kui vastati. Mees ütles oma nime.
„Kõigepealt avaldan kaastunnet,” ütles Wallander.
Sture Björklundi hääl oli pingul ja tõrges.
„Peaksin vist sama tegema. Arvan, et tundsite mu nõbu paremini kui mina. Ylva helistas juba kell kuus ja rääkis, mis juhtus.”
„Meedias tehakse sellest paratamatult suur uudis,” ütles Wallander.
„Ma mõistan. Meie suguvõsas on see juba teine kord, kui keegi mõrva ohvriks langeb.”
„Ah soo?”
„Aastal 1847, täpsemalt 12. aprillil, löödi Eslövi kandis kirvega maha mees, kes oli Karl Everti vanavanavanaisa vend. Mõrvar oli kaardiväelane nimega Brun, kes oli mitmel põhjusel ebasoosingusse sattunud ja erru saadetud. See oli röövmõrv. Meie sugulane oli loomadega kaubeldes üksjagu raha kokku ajanud.”
„Mis edasi sai?” küsis Wallander, varjates oma kannatamatust.
„Politseiamet ehk maaprokurör ja tema abilised tegutsesid eeskujulikult. Brun tabati mõne päeva pärast, kui ta üritas Taani põgeneda. Ta mõisteti hiljem surma. Ja ta hukatigi. Kui Oscar I kuningaks sai, lasi ta terve hulga ootele jäänud hukkamisi täide viia, millele Karl XIV Johan polnud tahtnud alla kirjutada. Oscar I tähistas oma troonile astumist neljateistkümne hukkamisega. Brun poodi üles. Täpsemalt Malmös.”
„On vast lugu.”
„Ma uurisin mõne aasta eest veidi oma suguvõsa ajalugu. Kaardiväelase Bruni ja Eslövi mõrva lugu oli muidugi juba varem teada.”
„Kui teile sobib, siis ma tahaksin teiega juba täna vestelda.”
Wallanderile tundus, et Sture Björklund muutus kohe valvsaks.
„Mis teemal?”
„Me püüame Karl Evertist võimalikult selget pilti saada.”
Wallanderil oli äärmiselt imelik tunne Svedbergist eesnimepidi rääkida.
„Ma tundsin teda väga põgusalt. Ja ma pean pärast lõunat Kopenhaagenisse sõitma.”
„See on tähtis ega võta eriti kaua aega.”
Torus valitses vaikus. Wallander ootas.
„Mis kell?”
„Kas täpselt kell kaks sobib?”
„Ma helistan Kopenhaagenisse, et ma ei tule.”
Sture Björklund kirjeldas Wallanderile, kuidas kohale sõita. See olevat lihtne.
Pärast telefonikõnet veetis Wallander pool tundi märkmeplokki märkmeid tehes. Kogu aeg töötas ta aju selle kallal, miks tal oli Svedbergi surnult maas lamamas nähes olnud tunne, et miski ei klapi. Ka Nyberg oli nii arvanud. Wallander mõistis, et võib-olla oli neil lihtsalt liiga raske ja valus oma kolleegi tapetuna näha. Sellegipoolest ei andnud see talle rahu.
Kella kümne paiku käis ta veel ühe tassi kohvi järel. Paljud olid kogunenud söögituppa. Masendus ja šokk olid ääretud. Wallander rääkis püstijalu ühe liikluspolitseiniku ja sekretäriga. Siis läks ta oma kabinetti tagasi ja valis Nybergi mobiili numbri.
„Kus sa oled?” küsis Wallander.
„Mis sa ise arvad?” vastas Nyberg pahuralt. „Svedbergi korteris loomulikult.”
„Ega sa juhuslikult teleskoopi pole leidnud?”
„Ei.”
„Ja muidu?”
„Relv on sõrmejälgi täis. Vähemalt paar-kolm on väga selged.”
„Siis jääb vaid loota, et need on registris olemas. Veel midagi?”
„Ei midagi erilist.”
„Ma lähen pärast lõunat Hedeskoga kanti Svedbergi sugulasega rääkima. Aga pärast seda tahan seal korteris korralikult ringi vaadata.”
„Selleks ajaks saame valmis. Muide, ma kavatsen ka pressikonverentsile tulla.”
Wallander ei mäletanud, et Nyberg oleks kunagi ajakirjanikega kohtumisel viibinud. Võib-olla tahtis Nyberg väljendada oma isiklikku nördimust juhtunu üle. Wallander oli hetkeks liigutatud.
„Kas sa mingeid võtmeid oled leidnud?” küsis ta siis.
„Siin on autovõtmed ja keldrivõtmed.”
„Aga pööning?”
„Uurisin järele. Siin polegi pööningut. Ainult kelder. Võtmed saad pressikonverentsil.”
Wallander lõpetas kõne ja läks Martinssoni kabinetti.
„Svedbergi auto,” ütles ta. „Tema Audi. Kus see on?”
Martinsson ei teadnud. Nad läksid koos Hanssonilt küsima. Ka tema ei teadnud. Ann-Britt Höglundi polnud kabinetis.
Martinsson vaatas kella.
„See peab kusagil maja lähedal parkimisplatsil