„Arvan, et ta on ööpäeva surnud olnud,” ütles ta. „Vähem küll mitte.”
Nad mõtlesid vaikides Nybergi sõnade üle järele. Üks ööpäev, mõtles Wallander. Kolmapäeva õhtu. Või millalgi neljapäeval.
Nyberg haigutas ja lahkus köögist.
„Ma arvan, et sa peaksid nüüd koju minema,” ütles Wallander Ann-Britt Höglundile. „Kell kaheksa katsume mingi tegevuskava kokku panna.”
Kell köögiseinal näitas veerand kuus.
Ann-Britt pani jaki selga ja läks. Wallander jäi köögilaua taha istuma. Aknalaual oli patakas arveid. Ta lehitses need läbi. Millestki tuleb ju alustada, mõtles ta. Miks mitte arvetest aknalaual. Seal oli elektriarve, pangaautomaadi väljavõte ja meesterõivaste kaupluse kviitung. Wallander pani prillid ette. Svedberg oli 3. augustil raha välja võtnud. 2000 krooni. Arvele oli jäänud 19 314 krooni. Elektriarve tasumise tähtaeg oli augusti lõpus. Meesterõivaste poe kviitungilt nägi Wallander, et Svedberg oli 3. augustil ostnud triiksärgi. Samal päeval, kui ta automaadist raha välja võttis. Särk oli maksnud 695 krooni. Üllatavalt kallis, mõtles Wallander. Ta pani paberid aknalauale tagasi. Siis läks ta Nybergilt kilekindaid küsima. Naasis nendega kööki. Vaatas kiirustamata ringi. Avas kappe ja sahtleid. Svedbergi köögis valitses samasugune kord kui tema kirjutuslaual. Miski ei äratanud kahtlust, midagi ei paistnud puudu olevat. Wallander käis veel korra Nybergi juures ja tuli tagasi taskulambiga. Selle abil uuris ta torustikku. Ta ei teadnud isegi, mida ta sealt leida lootis. Ta jättis köögi rahule ja läks töötuppa. Kusagil siin peab olema teleskoop, mõtles ta. Ta istus kirjutuslaua taha toolile ja vaatas ringi. Nyberg tuli ja teatas, et nad on valmis Svedbergi surnukeha ära viima. Ta küsis, kas Wallander tahab seda veel kord näha. Wallander raputas pead. Vaatepilt Svedbergi poolikust peast oli ta mällu sööbinud nagu foto. Viimse üksikasjani. Tema pilk rändas toas ringi. Raamaturiiul, millest oli suur osa raamatuid välja kistud ja põrandale pillutud. Kirjutuslaual automaatvastaja, pliiatsihoidja, mõned vanad tinasõdurid, kalendermärkmik. Wallander lehitses selle läbi, kuu kuu järel. 11. jaanuaril kell 9.30 käis Svedberg hambaarsti juures. 7. märtsil Ylva Brinki sünnipäev. 18. aprillile oli Svedberg kirjutanud nime „Adamsson”. Nimi esines veel ka 5. ja 12. mai koha peal. Juunis ja juulis polnud ühtegi sissekannet. Svedbergil oli puhkus. Pärast kurtis, et on üle töötanud. Wallander lehitses edasi, nüüd juba aeglasemalt. Ei ühtki sissekannet. Need päevad, mis jäid Svedbergile viimasteks, on täiesti tühjad. 18. oktoober Sture Björklundi sünnipäev. 14. detsembril taas nimi „Adamsson”. Edasi jälle tühjus. Wallander pani kalendri oma kohale tagasi. Tahtmise korral võis sealt välja lugeda, et Svedberg oli olnud väga üksildane inimene. Aga mida üks kalendermärkmik ka näitab? Wallander mõtles enda märkmiku peale. Oli seal midagi enamat? Ta nõjatus tooli seljatoele. Svedbergil oli mugav tool. Ta tundis tohutut väsimust. Ja janu. Ta sulges silmad ja mõtles, kes see Adamsson võis olla. Siis ajas ta end jälle sirgu ja nihutas pruuni lauakatet. Selle all olid mõned märkmepaberid ja visiitkaardid. Bomani antikvariaadi aadress Göteborgis. Malmö Audi-spetsialisti telefoninumber. Svedberg oli Audi fänn. Nii nagu Wallander oli jäänud Peugeot’ juurde pidama. Ühel visiitkaardil oli Minneapolises asuva ettevõtte „Indian Heritage” aadress. Siis oli seal veel üks ajalehest välja rebitud kuulutus: Karlshamni „Ürdiaia looduslikud ravimid”. Wallander pani lauakatte tagasi. Kaks sahtlit olid välja tõmmatud ja kummuli keeratud. Teised kaks olid pooleldi avatud. Wallander tõmbas esimese lahti. Seal olid mõned tuludeklaratsioonide koopiad. Teises sahtlis olid postkaardid ja kirjad. Wallander lappas kirjapaki läbi. Enamik kirju olid rohkem kui kümne aasta tagused. Peaaegu kõik Svedbergi emalt. Wallander pani kirjad tagasi ja võttis postkaardid. Oma üllatuseks leidis ta ühe, mille ta oli ise Svedbergile saatnud. Skagenist. Siin on fantastilised rannad, oli ta kirjutanud. Wallander istus, postkaart näpu vahel.
Sellest oli nüüd kolm aastat möödas. Ta oli olnud tookord haiguslehel ja kõhelnud kaua, kas üldse enam tööle tagasi minna. Sügisel Skageni inimtühjas rannas oli ta seda pikalt vaaginud. Postkaardi saatmist ta ei mäletanud. Tal oli sellest ajast üldse vähe mälestusi. Aga nagu näha, oli ta Svedbergile kirjutanud. Pärast pikka pausi oli ta Ystadi tagasi pöördunud ja uuesti tööle asunud. Ta mäletas Svedbergi sellelt esimeselt koosolekult pärast pausi. Björk oli tervitanud Wallanderit tagasituleku puhul. Kõik olid vait, sest olid olnud kindlad, et ta ei tule enam tagasi. Svedberg oli see, kes viimaks vaikuse katkestas. Wallander mäletas sõna-sõnalt, mida ta ütles. Väga hea, et sa tagasi oled. Kurat küll, me poleks siin enam päevagi ilma sinuta hakkama saanud.
Wallander mõtles Svedbergile. Püüdis meenutada, milline ta oli olnud. Enamasti vaikne. Aga samas oli just tema olnud see, kes vahel piinavale vaikusele lõpu tegi, ütles mingi vabastava lause. Ta oli olnud tubli politseinik. Mitte eriti silmapaistev. Aga just tubli. Visa ja kohusetundlik. Mitte kuigi hea fantaasiaga. Mitte ka kirjamees. Tema lohakalt kirjutatud raportid olid tihti prokuröre pahandanud. Kuid ta oli täitnud oma koha politseimajas, tal oli olnud hea mälu ja ta oli mõistnud oma töö tähtsust.
Üks teine mälupilt kerkis Wallanderi silme ette. Mõni aasta tagasi oli neil üks keeruline mõrvalugu, milles oli peaosa mehel, kellele kuulus Farnholmi loss. Wallanderile meenus, kuidas Svedberg ütles: mees, kellel on nii palju varandust, lihtsalt ei saa aus olla. Sama juhtumi uurimise ajal avaldas Svedberg talle ühe oma unistuse. Ta lootis, et suudab kunagi trellide taha saata ühe neist härrastest, kes arvavad, et nende kohta seadused ei kehti.
Wallander tõusis ja läks Svedbergi magamistuppa. Teleskoobist polnud jälgegi. Wallander laskus põlvili ja vaatas voodi alla. Svedbergil oli puhtus majas. Voodi all polnud tolmuraasugi. Seal ei olnud üldse midagi. Wallander kergitas üksteise järel patju. Asjata. Siis avas ta garderoobiuksed. Svedbergi riided ja särgid rippusid korralikult puu peal. Põrandal seisis kingariiul. Wallander näitas taskulambiga valgust riiete taha. Seal oli paar kohvrit. Ta võttis need välja ja tegi lahti. Ikka ei midagi. Siis võttis ta ette seina ääres seisva kummuti. Seal olid aluspesu ja voodilinad. Wallander kobas sahtlipõhju. Ta istus voodiservale. Öökapil oli lahtine raamat. Ingliskeelne „Siuu-indiaanlaste ajalugu”. Wallander mõtles, et Svedberg ei rääkinud kuigi hästi inglise keelt. Võib-olla ta luges paremini.
Wallander istus ja lappas hajameelselt raamatut. Ta pilk peatus ilusal ja uhkel Istuva Härja pildil. Siis ta tõusis ja läks vannituppa. Avas peegliga seinakapi. Seal olid vaid tavalised asjad. Nagu tema enda vannitoakapis. Ta läks vannitoast välja. Nüüd jäid veel esik ja elutuba. Ta alustas esikust. Üks kriminaaltehnik tuli köögist. Wallander istus pingile ja tõmbas lahti peegli all oleva väikese kummuti sahtli. Seal olid kindad ja paar mütsi. Ühel ilutses Skåne raadiokaupluste keti reklaam.
Wallander ajas end püsti. Jäänud oli veel ainult elutuba. Sinna poleks ta meelsamini läinud. Aga ta pidi. Ta läks kööki ja jõi klaasitäie vett. Kell hakkas kuus saama. Ta oli väga väsinud. Siis läks ta elutuppa. Nyberg oli endale põlvekaitsmed pannud ja roomas seina ääres seisva musta nahkdiivani ümber. Tool oli endiselt pikali. Relv samas kohas. Ainsana puudus nüüd Svedbergi surnukeha. Wallander vaatas toas ringi ja püüdis ette kujutada, mis seal oli toimunud. Mis toimus vahetult enne viimset hetke? Enne kui pauk käis? Aga ta ei näinud midagi. Tal oli jälle tunne, et see miski, mis ei klappinud, on otsustava tähtsusega. Ta seisis liikumatult, hoidis hinge kinni lootuses, et aimus tuleb lähemale. Aga ei tulnud. Nyberg tõusis püsti. Nad vaatasid teineteisele otsa.
„Kas sina saad sellest aru?” küsis Wallander.
„Ei,” vastas Nyberg. „See on nagu mingi veider maal.”
Wallander vaatas talle uurivalt otsa.
„Mida sa sellega mõtled? Maal?”
Nyberg nuuskas nina ja voltis siis hoolikalt taskuräti kokku.
„Kõik on segamini,” ütles ta. „Toolid ümber paisatud, sahtlid välja tõmmatud, paberid ja portselanasjakesed põrandale loobitud. Seda segadust oleks nagu kuidagi liiga palju.”
Wallander mõistis. Ehkki ise ei olnud ta nii mõelnud.
„Sa pead silmas, et see kõik oleks nagu lavastatud?”
„Muidugi