10
Järgmisel kolmapäeval, kui ma polikliinikusse jõudsin, tundsin vaikset ärevust, natuke hirmu ja lihtsameelset lootust. Skipil oli õigus – ma pidin ootama üle kahe tunni ja ooteruum seal saalivate tulevaste emade ja juba õnnelike titemammadega nägi välja nagu pidev edasi-tagasi lainetus. Püüdsin oma rahutut meelt panna huvituma mitmesugustest ajakirjadest, mis seal olid, aga leidsin, et olin ootusest liiga elevil.
Viimaks tuli õde ja hõikas minu nime. Mind juhatati mööda mitmest lahtisest uksest, kust ma nägin igasuguseid keerulisi seadmeid. Õde palus mul riided vahetada, andes samal ajal uhkelt seletusi mitmesuguste aparaatide kohta ruumis, kus ma ootasin. „See on tehnoloogia viimane sõna, sellega saavad arstid täitsa täpselt näha teie organite sisse. Kui te soovite, keerab ta monitoriekraani teie poole, nii et te näeksite, mida ta teeb. Küll näete, doktor on väga vastutulelik – ta seletab teile kõike sel ajal, kui teeb pilte. Kui te tahate, meil on kõige uuem värk – rasedatele meeldib see kangesti –, see on aparaat, mis võib pildid paari hetkega ilmutada samal ajal, kui neid võetakse. See on nagu polaroid. Rasedatele meeldib neid pilte koju viia ja oma in utero titadega uhkustada. Kui tahate, siis ainult paluge arsti, ta annab teile pildid kaasa.”
Ma mõtlesin, kui tehniline see kõik näib, aga mu süda läks soojaks õe ilmsest sõbralikkusest, ja kui ta lahkus, hakkas mu süda kloppima, kui ma arsti oodates seal aparaate täis toas istusin.
Viie minuti pärast sammus tohter hoogsalt sisse, tal polnud seljas tavapärane arstikittel. Ta hakkas mulle otsekohe meeldima. Me lobisesime sellest, kui kena paar Skip ja tema naine Jill on, ja lõpuks jõudsime ka minu visiidi eesmärgini.
Olin juba teinud otsuse, et ma ei räägi sellele arstile kogu lugu. Ma tahtsin värsket kallutamata arvamust, mis põhineb tehnilistel tulemustel, mitte minu eelmise arsti diagnoosil. Seepärast laususin vaid: „Ma olen 39 aastat vana ja minu günekoloog arvas, et oleks hea mõte teha põhjalik ultraheliuuring – ta oli mures, et mul võib olla väike kasvaja, ja et ma olen niisuguses eas, kus seda esineb…”
Ta katkestas mind, küsides: „Emakas, munasarjades – kus kohas?”
„Ta ei öelnud täpselt,” püüdsin jääda ebamääraseks ja mittemidagiütlevaks.
„Noh, teeme siis ulatusliku läbivaatuse. Nõnda saame kõigest täieliku pildi. Hiljuti saime uue aparaadi, mis teeb asja palju täpsemaks ja kergemini nähtavaks. See pole võib-olla nii mugav, sest see tähendab, et ma pean sondi teie sisse viima, aga ma luban, et teen seda õrnalt. Niiviisi näeme seda iga kandi pealt.”
Vastasin, et tegelikult soovin ma väga nii selget ja põhjalikku vastust kui võimalik ning olen valmis kaasa aitama kõiges, mis vajalik. Läbivaatus kulges üsna sedamoodi, nagu õde oli rääkinud. Arst oli väga jutukas ja tegi selgesti kõik, mis võimalik, et ma end hästi tunneksin, tegeledes samal ajal väga kliiniliste, graafiliste asjadega.
Lahkelt keeras ta monitori minu poole, et ma näeksin, kuidas ta sondeerib uuritavaid elundeid. Viie minuti pärast ütles ta rõõmsal toonil: „Noh, esialgu ei leia ma midagi. Me peame põhjalikumad olema. Ma vaatan üle munasarjad ja ka emaka kohalt, aga algus on hea.”
Ta seletas, et täpsema pildi saamiseks peab ta kasutama uut aparaati ning püüdis mind ebamugavuste juures naerma ajada, juhtides mu tähelepanu pidevalt kõrvale mu kehast ja ekraani poole.
„Näete – see on vasak munasari… siin paistab kõik puhas. Teeme sellest õige pildi, nii et saame seda pärast täpsemalt uurida.” Ja nõnda me jätkasime järgmised 20 minutit, kontrollides kõike iga nurga alt… või vähemalt nii see paistis.
Lõpetades hüüatas ta: „Noh, te pole mitte lihtsalt puhas – te olete lausa õpikunäide! Teie elundid ei saaks paremas seisundis olla.” Ta võttis välja mõned pildid ja tõi meditsiiniõpiku, et näidata mulle võrdlust.
„Näete, see on eeskujulik emakas… Nüüd vaadake oma pilte. Teie organid näevad välja täpselt niisugustena, nagu need peaksid olema – eeskujulik suurus, asend, proportsioon – igas mõttes täiuslik… Ma kirjutan teile puhta tervisetunnistuse. Me saadame rõõmuga diagnoosid ja pildid teie arstile – andke ainult õele üksikasjad teada ja ta helistab teie arstile ning saadab vastused sinna, kuhu te soovite.”
Kui tulin tagasi vastuvõturuumi, et läbivaatuse eest tšekki kirjutada, lõi mind pahviks, kui kallis oli see pooletunnine diagnostika. Ja ometi pole mu näol nii suurt tšekki kirjutades eladeski nii laia naeratust olnud. Ma ei suutnud seda küllalt kiiresti kirja panna. Ma tahtsin sellest haiglast välja keksida!
Kui sammusin mööda koridori lifti juurde, vaatasin ringi, ega keegi näe – ja kui õhk oli puhas, hüppasin kolm sammu ja peatusin liueldes liftiukse ees. Kui astusin välja päikesepaistesse, rabas mind taas, kui ilus oli LA. Jälle olin teadlik sellest, kui väärtuslik paistis elu ja kui tänulik ma olin, et elan. Ja ma tundsin aukartust ning imetlust selle hämmastava ime ees, mis on talletatud inimkehasse – kuidas oli maagiliselt toimetanud see lõpmatu tarkus, mis teab, kuidas panna meie süda lööma, juuksed kasvama, see aukartustäratav täiuslik sisemine teadmine, mis eristab täpselt õige hulga hormoone õigel ajal. See imetlusväärne sisemine vägi, mis töötab siis, kui me öösel sügavalt magame – milline imetlusväärne arm see on. Milline aukartustsisendav müsteerium! Kõik oli juhtunud just nii, nagu minu sisemine teadmine oli mulle öelnud: seesama osa minust, mis vastutas kasvaja tekkimise eest, oli selle ka kaotanud ja minule oli antud hämmastav kingitus olla selles protsessis osaline, õppides seda, mida kasvajal oli mulle õpetada.
Tundsin, et olen kõige õnnelikum inimene maa peal.
11
Koju sõites tundsin end nagu hobune, kes kärsitult suuraudu närib – suutsin vaevalt ära oodata, millal jõuan tuppa ja saan helistada Donile, kes oli lõpetamas meistrikursust Hawaiil. Kui sain sisse, tormasin telefoni juurde, mõtlemata isegi, mis kell võiks Hawaiil olla, ning otsustasin helistada valvelauda ja vaadata, kas keegi saaks Doni seminariruumist välja kutsuda. Vedas, nad leidsid ta hallist, üsna telefoni lähedalt.
„Halloo, Brandon – kas kõik on korras?” Ta teadis, et pole minu stiil talle töötamise ajal helistada.
„Jaa, jõudsin just haiglast koju – diagnoos on, et olen puhas nagu õpikunäidis! Kasvaja on täiesti kadunud!”
Paus… kuni ta seedis, mida olin öelnud.
Tahtsin hakata talle kõigest pajatama, kui ta mind katkestas: „See on uskumatu! Sa oled imeväärne!”
Selleks õhtuks oli jutt kõigi treenerite seas levinud – mitte ainult sellest, et mul oli olnud kasvaja, aga ka sellest, et see oli mul tervenenud kõigest kuue nädalaga. Kui Tony uudist kuulis, ütles ta üsna asjalikult: „Ma teadsin, et ta saab sellega hakkama. Ma ei mõelnud hetkekski, et see oleks tema jaoks probleem – tõsiselt. Ma ei oodanud midagi vähemat.”
Mul oli hea meel, et olin rääkinud ainult nendele inimestele, kes olid kindlad, et ma suudan terveneda. Nad olid pidevalt toeks, eriti neil aegadel, kui ma ise hakkasin kõhklema.
Alles järgmise meistrikursuse ajal, kuus kuud hiljem, oli mul võimalik kohtuda oma kolleegidega, ja oli palju õnnitlemist ja seljale patsutamist. Siis koondusid meie mõtted ja püüdlused jälle entusiastlikult seminarile ning osavõtjate aitamisele.
„Meisterlikkus” on võimas programm, kus tulevad kokku inimesed üle maailma, oma ala tipud – tõelised meistrid oma valitud erialal –, et rohkem kui tuhandele osavõtjale oma teadmisi ja kogemusi jagada. Nende meistrite hulka kuuluvad kindral Norman Schwarzkopf, dr Deepak Chopra, dr John Gray ja Sir John Templeton, kui nimetada väheseid.
Oli