Ta pani selle kõik kirja, sulges kausta ja sõnas kuivalt: „Noh, te võite elu lõpuni jääda toortoidu sööjaks, kui arvate, et see asja muutis” – kõvera, sardoonilise naeratusega, mis tema muidu kenal näol nii kohatu paistis.
Sisimas langes uks paugatusega kinni. Ma ei tundnud end enam abitu äpuna ja sain aru: see arst ei tahtnud kogu pilti, tegelikke fakte, mille hulka käib ka emotsionaalne pool. Tema tahtis oma arusaama sellest, mis faktid on! Taipasin, et aruteluks pole enam alust ja miski minu sees ütles: „AITAB”.
Lihtsalt ja natuke järsult tänasin, et ta oli oma aega kulutanud. Siis ütlesin välja oma uskumuse, et kasvaja ei paisu, tõmbu kokku ega jälle paisu, vaid et ma olen tervenemisrännakul. Minu kindel otsus on austada oma keha ja pühendada sellele just nii palju aega kui vaja, et tervenemisprotsess lõpule viia.
Ta oli jahmunud. Ta muutus väga ebameeldivaks, kui püüdis mind veenda, et ma hõljun unistustes, ja korrutas, et minu ainus võimalus on operatsioon. Lahkudes vaatasin talle otsa ja tundsin kummalist segu kaastundest ja vastikusest – kas tervenemine oleneb ainult toidust, mida sööme, ja rohtudest, mida võtame? Sain aru, et see oli lihtsalt tema maailmamudel ja polnud tema süü, et tema õpetatus oli paratamatult kitsas. Arste õpetatakse töötama kehade peal, samamoodi nagu mehaanikuid õpetatakse töötama autode peal. Nad asuvad tervendamise alale näiliselt aitamaks inimestel terveneda, aga kusagil tee peal unustavad nad, et inimesed ei ole lihtsalt kehad. Meil on keha, meel ja emotsioonid, aga kõige tähtsam, see, mis me oleme, on hing – miski, mida ei saa puudutada, testida ega kirurgiliselt eemaldada.
Koju sõites olin väga rõõmus äratushüüu üle, mille tema arusaamise puudumine oli mulle andnud. Tema argumendid olid väga võrgutavad ja mina olin juba peaaegu langenud arsti arusaamasse, kuidas kedagi tervendada – inimest parandatakse, võttes mõned osad välja. Läks vaja tema täielikku huvipuudust minu ülejäänud tervenemisrännaku vastu, et ma jälle kord taipaksin. Ma pean järgima oma tõde, ükskõik kui tobe see väljastpoolt ka ei paista. See oli raske valik, sest erinevalt kasvaja ründamisest puhtfüüsilisel tasandil ei olnud võimalik näha, puudutada ega isegi „testida” emotsionaalseid nihkeid, mis minu sees olid aset leidnud. Ja ometi olid need minu jaoks täpselt niisama reaalsed nagu füüsilised muutused, mis näisid olevat nende otsesed tulemused.
Tol silmapilgul tundsin end väga üksi. Loogiliselt teadsin, et see pole tõsi, sest mul olid ustavad toetavad sõbrad ja perekond, ometi tundsin end kuidagi üksildasena. Sain aru, et igaüks peab käima omaenda unikaalset tervenemise rada, ja et see on eksperiment, mida mitte keegi teine ei saa sinu eest teha. Vaimne muutumine on sisemine Rännak – see on hinge isiklik õppimise ja lahtilaskmise tee ning on midagi niisugust, mida peab omal viisil kogema.
9
Kui ma uksest sisse astusin, ootas mind automaatvastajas sõnum Donilt, kes oli Hawaiil, valmistamas Tony Robbinsi jaoks ette kahenädalast seminari, mille nimi oli Meisterlikkus. Tal oli meeles, et pidin arsti juurde minema, ja ta tahtis teada, kuidas läks – ta hääl oli innukas ja toetav. Tundsin tõesti, et mul on vaja temaga rääkida kõigest, mis toimub, aga häbenesin sisemiselt –, et olin kuidagi läbi kukkunud – et kasvaja ei olnud päriselt kadunud.
Mõeldes Donile ja oma sõpradele Hawaiil, tundsin end veel rohkem üksi. Mõned mu lähimad sõbrad olid seal. Ma ei tahtnud, et keegi teaks – teadsin, et nad toetavad mind innukalt ja oleksid väga pettunud. Teadsin, et mul oli vaja anda selleks rohkem aega.
Siis meenus mulle esimene jutuajamine Tonyga: „Milles küsimus, sa saad sellega hakkama, kohtume meistrikursustel.” Ma ei olnud meistrikursusteks sellega toime saanud. Minu nurjumine oli nii silmanähtav.
Kolm päeva tagasi helistas mulle Tony naine Becky, paludes soojalt mul kursustele kaasa tulla: „Sa ei pea töötama, lihtsalt tule ja veeda siin aega, ole Donile toeks.” Mind liigutas, kuidas ta mind meeles pidas, aga vastasin vaikselt: „Beck, mulle loeb nii palju, et sa helistad, aga see üks kord on mul vaja anda ennast täielikult omaenda tervenemisrännakule. Ma olen viimase 13 aasta jooksul seal nii paljudele inimestele saadaval olnud. Just praegu ei ole aeg ennast teistele anda, isegi kui ma oleksin lihtsalt taustal… Ma olen enesele lubanud, et sel korral toetan ma iseennast ja ma teen oma parima.” Mul oli raske neid sõnu öelda, sest kogu mu süda ja hing ihkas olla seal ja kursustel kaasa aidata, ometi ma teadsin, et pean pidama endale antud lubadust.
Teadsin, et Doni saab kätte alles hilja õhtul, seepärast otsustasin helistada oma kallile sõbrale Skipile, et tunnistada kellelegi oma „nurjumist” ja vähemalt saada see südamelt. Tema oli üks neist kaheksast inimesest, kellel ma oma tervenemisrännakust olin rääkinud, ja ta oli mind algusest peale toetanud. Tema mõjutas akupressuuripunkte kummalgi seansil, mil ma jätkasin oma emotsionaalset tööd, ja nägi tegelikult minu intensiivset ning võimast muutumist. Ta oli kogu aeg olnud vankumatult toetav ja ma mõtlesin, et vähemalt suudab ta ehk mu tuju tõsta.
Skip vastas oma tavapärase õhinaga: „Hei, Brandon, kuidas läks?”
„Noh, mitte nii hästi, kui ma lootsin. Kasvaja on kahanenud korvpallist ainult viieteistkümnesentimeetrise meloni suuruseks.” Jutustasin kogu visiidist arsti juurde.
„Hei! – Hei! – pea kinni, Brandon. Kas sa ütlesid, et korvpallist meloniks?.. see on uskumatu… sa oled imeväärne! Mille pärast sa muretsed?.. See kahaneb. Ära kuula, mida too tohter sulle rääkis – sa vaata ainult tulemusi. Sa tead, et kasvaja ei hakka paisuma ja kokku tõmbuma – SA TEAD, mis selle muutuse tekitas – ma olin sinuga, kui enamik sellest juhtus!”
Siis, nagu räägiks ta naljatamisi hurjutades lapsega, ütles ta: „See pole Brandon, keda mina tunnen! VAATA, MIDA SA OLED TEINUD… SEE ON KADUMAS, BRANDON!!! Nüüd on ainult aja küsimus – anna sellele nädal või kaks. Niisuguse kiiruse juures, nagu asi edeneb, on su kõht lame, enne, kui sa arugi saad! Mis sa arvad?” Tema ohjeldamatu innukus, käsikäes absoluutse kindlusega, et ma tervenen, ning tema uskmatus minu seisundi suhtes olid nakkavad ning ajasid mind enda üle naerma. Häbelikult pidin tunnistama, et küllap on tal õigus.
„Nojah, Skipper, on ju raske jääda tugevaks, kui arst sulle sisuliselt näkku ütleb, et oled paska täis.”
„Tema on paska täis!” ütles Skip sooja „ega ma nii ei mõtle”naeruga. „Tema ei tea, kui pingsalt sa oled kõike läbi teinud, ega tea midagi alistumisest ja usaldamisest, mida sinult nõudis otsa vaatamine nendele iidsetele probleemi-dinosaurustele, mis sinu kasvaja sees varitsesid. Tema ei tea, kui vabaks sa oled saanud. Sa oled hiilgav, Brandon. Vaata ennast peeglist.”
Tema vaimustus sai minust võitu.
„Jäta see arst kus see ja teine, Brandon. Ta ei tea, kes sa oled. Ta ei tea, milleks sa suuteline oled. Kuule, mu naine käib Cedar Sinai hospidalis ühe võrratu arsti juures. Helista õige neile ja vaata, kas saad endale aja kinni panna, ütleme kahe nädala pärast. Selle aja peale peaks su kasvaja kadunud olema. Sa tead Cedarit – see on üks paremaid maal. Neil on see uskumatu kõrgtehnoloogiline aparatuur, mida nad on Jilli (tema naine, kel oli komplikatsioone rasedusega) juures kasutanud, ja nad on tõeliselt hoolivad. Tahad, et helistaksin neile? Nad on tipptasemel, Brandon. Sind peaksid kontrollima kõige paremad. Et su süda rahule jääks.”
Kõheldes ütlesin jah, mõeldes, kas tõesti on kasvaja selleks ajaks kadunud.
„Ma helistan sulle kohe tagasi. Vaatan, mida ma saan teha.”
Viis minutit hiljem ta helistaski, täis elevust: „Hei, ma sain sulle aja mitte selleks, aga järgmiseks kolmapäevaks. Sulle kindlasti meeldib nende juures, kõik on tõesti kenad. Võib-olla tuleb sul paar tundi oodata, sest paistab, et nad on tõesti väga hõivatud, aga ma luban sulle, et asi on seda väärt.”
Järgmise poolteise nädala jooksul tõdesin rõõmuga, et Skipi sõnad kasvaja vähenemise kohta läksid