Ja mäletan seda hirmu, “Kas ma siia ikka kunagi tagasi pääsen?”. Selles hirmus oli erutuse segu. Olen sarnast tundekokteili kogenud veel palju, ilmselt iga kord, kui üks reaalsus mõnel reisil maha on jäänud ja olen liikuvas objektis, möödapääsmatult tulevikku jõudmas.
Ainult et kuueaastaselt oli see veel hirmus. Millegipärast teadsin ma kindlalt, et on olemas väga reaalne võimalus: mulle ei tule mitte keegi järele. Nad lihtsalt unustavad või otsustavad, et ma olen liiga haige ja las ma jään sinna kauemaks ja veel kauemaks…
Aga kas mul oli sel ajal ka surmahirmu oma astmahoogude tõttu? Sorin oma mälestustes ja otsin…
Naljakas. Laps näeb muresid seal kohtades, kus ema-isa naeraks ega võtaks seda hirmu tõsiselt, kui laps neile räägiks – kujutate ette, ta arvab, et me unustame ta haiglasse! Ja samas ei muretse laps seal, kus täiskasvanud oma südant vaevavad – mäletan hingematmise hoogusid, mäletan raginaga hingamist ja kraapimist kopsudes, aga see oli mu elu osa.
Sanatooriumis käidi mul üks või kaks korda külas. Olin sunnitud ise kirjutama hakkama ja muidugi lootsin iga lõuna aeg, et postiljon toob kodust kirja.
Imelik, aga külaskäik (või kaks?) on mul mingi uduloori sees. Mäletan, et ma ei pidanud sel päeval lõunat magama, läksime jalutama, aga mu ootused olid vist nii suured, et solvusin ja tundsin, et polegi õieti millestki rääkida.
Üks kuu on lapse jaoks igavik. Ja kui siis lõpuks lapsevanem tuleb ja küsib: “Kuidas läheb?”… Mis seal imestada, kui pisikeses südames midagi juhtub ja see mälestus nüüd kusagile väga sügavale on ära peidetud.
Kui mu esimene tütar Marta oli kuu aega vana, sain ma hea tööpakkumise ja ütlesin selle kerge südamega ära.
Kui ta oli pooleaastane, käisin Manhattanil ühel põneval tööläbirääkimisel.
Nii et ma tean päris hästi seda tunnet, mis võis mu emal olla – miks ta ei tahtnud lapse pärast kooli pooleli jätta. See haarab kaasa, see võimalus, see elu! “Tubli ja kange”, nagu vanaisa oma tütart, mu ema, iseloomustas, needsamad sõnad võivad käia ka minu kohta.
Oli lihtsalt Marta saatus, et need tööläbirääkimised luhta läksid – ma kaalusin neid ju reaalselt.
Igaühel meist on oma õpitunnid. Minu omad siinses elus algasid haiguste ja lahusolemistega. Martal on need midagi muud.
Meie õpetajad
Üks minu õpetajatest pandi hiljuti häbiposti. Tal oli jäänud pensionipõlveni paar aastat, aga õpilaste streigi ja märgukirja tõttu pidi kooli juhtkond ta vallandama.
Mäletan, kuidas seesama õpetaja andis kümme aastat tagasi minu klassile tunde. Tihti oli tal kaasas lisamaterjale. Ta üritas jutustada lugusid ja tuua näiteid oma aine kohta. Aga tal oli kime hääl ja närviline olek. Poisid loopisid ta pihta tatikuule ja matkisid ta häält, kuni ta hakkas kätega vehkides karjuma ja saatis kellegi neist ukse taha. Kui poiss ei läinud, rebis õpetaja teda juustest või kutsus õppealajuhataja.
See oli puberteetikute sadistlik rõõm: panna teist inimest proovile. Me teadsime, et tema närvisüsteem on nõrgavõitu ja kuigi ta tuleb tundi rahuliku näoga, suudavad poisid ta vähemalt poole tunni jooksul karjuma saada.
Kujutan ette, et samasugune mäng jätkus pärast meid kümme aastat, lapsed haarasid õpetaja rabedat olekut õhust ja ehk anti seda infot ka kui teatepulka edasi vanematelt klassidelt noorematele. Kaua see mäng enne meid kestnud oli? See õpetaja oli nii-öelda vaimselt sandistatud.
Maailm on julm ja reeglid ütlevad: inimene, kes ei sobi oma tööle, peab lahkuma. Parem siis juba eluga, mitte jalad ees.
Üks teine meie kooli õpetaja suri infarkti – jagades tunnis maid ühe murdeealise poisiga. Koolitäis lapsi tundis ennast sel päeval süüdi. Sel infarktipäeval räägiti koolisööklas ainult sosinal.
Ühel sügisel tuli meile otse pedagoogikakoolist õpetajaks pikk ilus naine. Ta võis olla umbes kakskümmend kaks. Meie olime neliteist. Mäletan, kuidas ta esimest korda klassi ees seistes ütles, tundus, et varem valmis mõeldud sõnu, otsides meiega silmsidet: “Me oleme ju peaaegu ühevanused! Ma arvan, et meist saavad sõbrad!” Ta pilk hüppas ühelt näolt teisele ja eksles klassis ringi. Me vist ei vaadanud talle vastu nii avalalt, nagu ta lootnud oli.
Tema hirmu oli õhust tunda. Ta kartis meid – lapsed haistavad sellised asjad hoobilt ära. Alles nüüd võin lisada: ta kartis meid, sest ta lootis meilt nii palju. Ta oli elevil ja üritas kasutada alates esimestest tundidest põnevaid meetodeid: “Nii, nüüd teeme selle jutu tegelaste üle kohtuprotsessi! Olete nõus?” Me vaatasime teda kalapilkudega vastu ja noogutasime loiult. Vahel küsis ta: “Kas te tahaksite teha ühe suure või kaks väikest sõnade tööd?” Ta tahtis teha meiega koostööd, mitte meie üle valitseda. Aga meie olime saanud juba esimestest klassidest peale selgeks, et kool on võimuvõitlus: kui õpetaja ei valitse meie üle, siis valitseme meie õpetaja üle. Me ei võtnud teda tõsiselt!
Kui mõtlema hakata: ka üle kooli tunnustatud ja armastatud lemmikõpetajad olid end kehtestanud just oma jõu ja enesekindluse abil.
Ja mõne pahatahtlikuma võimuka õpetaja käest oli nii mõnigi meist saanud joonlauaga vastu näppe või klassi ees mõnitada, nii et me kartsime ja kuuletusime. Sellegipoolest, või just selle tõttu, ei osanud me hinnata selle noore naise pakutud demokraatiat. Liiga head ja pehmed inimesed pole kunagi sobinud ülemuseks, ja mis see õpetaja rollgi muud on kui ülemuseks olemine.
Nii muutus tema meie ees aina ebakindlamaks, meie aina ülbemaks. Olen kindel, et ta nuttis õhtul kodus patja. Umbes poolteise aasta pärast lahkus ta meie koolist, sest ei saanud hakkama ühegi klassiga.
Näiteks proovis ta pärast kellahelinat korduvalt tundi alustada, öeldes eri fraase eri hääletoonil, aga klassitäis noori lärmas häirimatult edasi.
Või tuli mõni poiss tema laua peale istuma. Või kirjutas välja kuulutatud sõnade töö ajal suur osa õpilastest rahulikult õpikutest maha ja peitis need ära alles siis, kui pisarateni viidud õpetaja jooksis klassist välja abijõudu kutsuma.
Miks me seda tegime?
Poisid loopisid seda õpetajat tatikuulidega, sest ta oli liiga ilus ja liiga tüdruku moodi. Kui teised ilusad tüdrukud said poistele kilgates vastu hakata, siis õpetaja oli segaduses: ta ei teadnud, kuidas reageerida puberteedieas poiste tähelepanuavaldustele. Mida teeksite sina, kui murdeeas poiss, sinu õpilane, möödaminnes sind seljale patsutaks, riivates rinnahoidja kinnist? Tundub, et selliste olukordade treeningut pedagoogikakoolis meie õpetajale ei pakutud.
Kord viilisid poisid põrandalaudade vahe laiemaks. Teadagi, kelle jaoks: kogu kooli peale oli ainult üks naine, kes kandis nii peenikese tikk-kontsaga kingi. Ta jäigi kontsaga lauavahesse kinni. Siis toetas ta käed õpetajalauale ja sikutas, näost punane ja lühikeses seelikus pepu upakil, tükk aega oma kinga praost välja. Klass itsitas erutunult. Kui keegi veel tõepoolest polnud märganud, siis nüüd nägid küll kõik, kui ilusad ja pikad jalad sellel suurel tüdrukul on, kes üritas meie ees õpetajat mängida.
Nii pole imestada, et tüdrukud võtsid teda ilmselt rivaalina ega sallinud teda. Ta lõhnastas end tugevamalt kui teised pedagoogid, ta kandis enamasti seelikuid, mis jätsid põlve näha, ja kitsaid jakke. Tema peale pöörasid mehed pead. Eks see silmatorkav ilu ja õrn naiselik-naiivne olek oli samuti süüdi, miks ta ei näinud leidvat ühist keelt teiste naisõpetajatega ega ülejäänud kohalike naistega – meie emadega.
“Minu ema ütles, et ta on üks igavene luhvtiharakas, kes kulutab kogu palga riiete peale,” on mul siiani meeles ühe klassiõe kibe ütlus. Mingil moel teadsid kõik julma agarusega rääkida: “See õpetaja ei saa lapsi, ta on viljatu, ja tal on neerud haiged!” Ma ei tea, kas see jutt oli tõde või kadedus. Pole tast rohkem kuulnud. Räägiti, et pärast lahkumist meie koolist jätkas ta kusagil teises linnas ettekandjana.
Veel mäletan ma “romantiku”