Elust kirju. Epp Petrone

tema sõnutsi palju arste (juuksurite ja kosmeetikute kõrval), enda “pragusid eeterkehas parandamas” ja “telge paika saamas”. Kõige riskantsem töö olevatki kirurgide oma, sest nemad balansseerivad seal kahe maailma vahel, kus igasuguseid asju juhtuda võivat: näiteks külge kleepuv äsja surnud inimese vaim, kes veel minna ei taha… Sellest rääkis mulle ka üks tippkirurg.

      Toomase klientide hulgas on tuntud nimesid. Nad ei räägi sellest avalikkuse ees. Neid ühendab näiteks teatud tehnikate kasutamine: kuidas endale hommikuti valguseloitsu öelda või kuidas ennast iga päev vaimselt puhastada.

      “Kes on need inimesed, kes siia tulevad?” hakkasin ma ükskord uudishimutsema.

      Esimest korda tulija on alati kriisis, rääkis Toomas. Aga sellest üksi on vähe. Paljud inimesed suudavad elada “raske seljakotiga” aastakümneid, nad võivad kasutada ainult pisikest protsenti oma võimalikust energiast ja elada nii, et “paha vaim on peal”… Kes siis ikkagi tuleb? Tavaliselt see, kellel on olnud varasemas elus, sageli mingisuguse haiguse või õnnetuse tõttu, teise poole nägemise kogemus, isegi kui ta selle oma teadmistes ära on blokeerinud.

      Toomas ise sai enda võimed ühe väga raske haiguse ja kriisi tagajärjel. “48 aastat olin ma uskmatu ja elasin tavalist elu, siis tuli pauk.”

      Mina olin kuueaastane, kui ma midagi sellest “teisest poolest” ära nägin. Kukkusin paadisillalt vette. Imeline rahu, roheline tunnel. Ja valgus. Tunneli lõpus oli käsi, millest üritasin kinni saada, või oli see lihtsalt paadisilla tala, millest üritasin siinpoolses maailmas haarata. Roheline käsi läks eest ära ja mina muudkui tõmbasin kauguse poole, igatsesin lõppu jõuda, aga see libises eest.

      Järgmine mälestus on kodust, linade vahel. Sõbranna, kellega paadisillal jalgu kõlgutasime, oli mu kukkumise peale kõva kisa teinud, samas tiigis kala püüdnud mehed olid mulle järele hüpanud.

      Igasuguseid asju on hiljem juhtunud, mida ratsionaalsusega seletada ei saa ja millest pole kõvasti rääkida julgenud. Kõigest ei saagi rääkida. Aga ma jagaksin paar lihtsat vaimu-ja-hinge hügieeniprotseduuri, mille Toomas mulle õpetas: kallista iga päev; ütle endale iga päev peegli ees “ma armastan sind”, kujuta endale valgusmull ümber, kui olukord mustaks läheb. Ja muidugi üks lihtne ja toimiv koht enda puhastamiseks ja mõtteselguse saamiseks on kirik, õigemini mis iganes usu pühapaik, ja seda mitte ainult jumalateenistuse ajal.

      Paar remondikildu

      Meie tulevane kodu on leitud. Ja töömeeste otsimine on taas üks uus uks issanda loomaaiaga tutvumiseks.

      Nüüd on mul leitud Artur ja Morris, kaks noort agarat meest, kelle kohta ma kohe näkku vaadates teadsin, et nemad on õiged. Et võib küll Kuldsest Börsist ka ehitusmehi võtta.

      Ja siis on Deniss, kes on hästi viisakas ja räägib sellist läbimõeldud eesti keelt, et mulle valgub tahtmatult naeratus näole.

      Ja siis on need mehed, kellel polegi muud nime kui “torumeeskond” ja kus on vanem vunts ja noorem vunts. Vanem räägib, noorem ei räägi mitte kunagi.

      Ja siis on veel teine torumees Alar, kes muudkui muheles omaette ja hoidis kätt suu peal, kui ta minu versiooni torujürindusest kuulas.

      Ja siis on Mare, kolmas maaler, kes iga mu lause peale noogutas hoogsalt ja ütles “jajah, jamuidugi!” Ja kes värvima asudes vahepeal omaette pobinal midagi rääkis.

      Ja siis on Jaan, elektrik, vaikne tasakaalukas mees, aga siis teeb suu lahti ja ütleb: “Praegu tuleb elekter majja ju mingi juuksekarva otsas!” ja muid selliseid kilde.

      Siis on näiteks üks maalrimees, kes tuli sisse, vaatas toad üle ja teatas otse: “Liiga raske töö minu jaoks. Mulle meeldivad ikka uued objektid ja puhtad suured pinnad.” (Samas, Morris palus, et ta väga-väga tahaks vana ust värvida ja renoveerimise kallal kätt proovida. Morris ollagi ehitustööst vabal ajal kunstnik.)

      On inimesi, kellele meeldib uus. Mina kuulun sinna klanni, kellele meeldib vana. Ma polegi vist kunagi uues majas elanud. Kõik otsingud on alati lõppenud kompromissiga stiilis “Las olla see väike risk vetsutorude ummistusega, aga – sel kohal on oma iseloom!”

      Ja mulle üldse ei meeldi asju ära visata, naeruväärsuseni hoiaks kõik alles. Olen olnud selline kivi, kes küll veereb, aga oma samblapuhmad kusagile maha jätab ja meeles peab (kastid ootamas siin ja seal…)

      Ja ausalt öeldes ka teiste sambla tahaks alles hoida.

      See maja, meie uus kodu… Kunagi elas siin Vanaperemees ja Noorpere. Nüüd on Vanaperemees surnud ja Noorpere ise keskealine ja elab teises linna otsas oma majas. Noorpere kaks last kasvasid üles seal majas, aga nüüd on nad mõlemad välismaal ja leidnud endale seal õnne-armastuse-karjääri. Tüüpiline. Aga majas on elanud viimastel aastatel tudengid, ikka üks tuba ja üks inimene.

      Ja kogu sellest kirevast elanikkonnast on majja jäänud igasugust kultuurikihti, mis peaks minema kas kuuri alla, meie kasutusse, prügikonteinerisse, taaskasutusse ehk uutele tudengitele… Seal on üks kardinatagune sisse ehitatud kapp, kus on kellegi vanad konspektid ja – põnev! – kirjad. Kellegi vanad kirjad.

      Lapsena meldis mulle käia vanavanaema pööningul. Ja täna seal kapis istudes tuli täpselt see pööningutunne.