Elust kirju. Epp Petrone. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Epp Petrone
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Книги о Путешествиях
Год издания: 2014
isbn: 9789949511792
Скачать книгу
on taas üks väljakutse, millega me Klaara puhul tegelema peame. Aga seni on Marta osanud end Klaarast piisavalt kaugele hoida. Küllap õhkuv kuumus paneb lapsel vaistud tööle.

      Mina olin nelja-aastane, kui meie pere ahjuküttega kodust ära radiaatorite ja keskkütte maailma kolis. Alles ülikooli ajal erakas sattusin taas ahjuga korterisse ja sain oma tulehakatuse-ristsed. Ja muidugi veetsin nende kahe tärmini vahepeal lugematu hulk päevi vanaema ja vanaisa juures, selg vastu ahju.

      Vanaema tegi sageli ahjus tatraputru. Sellel on raskesti kirjeldatav, aga kindlalt äratuntav kõrvalmaitse, hoopis teine kui lihtsalt keedetud pudrul. Vahel tegi ta praadi: malmist poti sees liha, porgandit, sibulat ja kartulit. Selles on ürgset väge… Ja Justin oli ääretult (positiivselt) üllatunud, et ahi pole mitte ainult küttekeha, vaid me saame omaenda tule abil ka süüa teha. See on umbes sama masti üllatus, kui me metsas matkale läksime ja järsku marju leidsime ja… otse metsas neid sööma hakkasime!

      Justin tegi meist siis pilti, nagu ta nüüd tegi ahjus süte keskel olevast potist pilti Eksootika. Aga selle mõistatuse kallal ta veel maadleb, et millal on õige hetk Klaara siiber kinni panna. Liiga vara on ohtlik ja liiga hilja on raiskamine…

      Kui aga Justin tahtis oma vanematele uuest elust muljetada, siis selgus, et sõnade ahi, siiber ja roop tähendusi ta inglise keeles lihtsalt ei teagi.

      Kinnisvarast ja vaimudest

      Maakleritest on meile nüüd tükiks ajaks küllalt. No-vaadakekui-armsad-kapikesed-tüüp ja siit-võib-seinad-maha-võtta! – tüüp ja aknad-kahjuks-veel-pakettidega-asendamata-tüüp ja aga-mul-endal-on neljasaja-ruudune-maja-tüüp… Kõik nad olid jutukad. Kõik nad tahtsid meile midagi müüa. Ma sattusin igal teisel korral vaimustusse, sest ilmselt on mul kehas hetkel liiga palju östrogeeni ja pesapunumise instinkti. Õnneks olime paberi peale kirja pannud kõik, mida oli vaja: kõndimiskaugusel lasteaiast ja omaette tagaaiaga jne. Ja kui järgmisel päeval vaimustus lahtus, helistas maakler tagasi ja ma rääkisin kainemalt. Lõpuks hakkas tunduma, et vähemalt osa Tartu maaklereid juba klatšib meid. (Sain oma meilile nipsaka vastuse ühelt tundmatult maaklerilt, kes ütles: “Teie objektilt objektile käimine on teada! Katsuge välja mõelda, mida te otsite.” Mis? Kuidas seda kodu siis veel otsitakse kui mitte “objektilt objektile käies”?)

      Ühest majast on tõsiselt kahju, mis meist võtmata jäi.

      See oli nagu reis ajamasinaga.

      Meile silmajäänud kuulutus oli ainult kahe fotoga ja ilma hinnata. Justini ärgitusel ma ikkagi helistasin (talle meeldis tänava nimi, Anna Haava). Kõigepealt uuris maakler, kas otsin endale või arendamiseks. Ja kuidagi oskas ta kohe küsida ka seda, et kuidas mul säästva renoveerimisega sotid on.

      Säästva renoveerimisega on mul sotid muidugi väga head, kiitsin ma.

      “Vaat, see on selline maja, kus on 95 % detaile, ka mööbel, aastast 1933 puutumatult säilinud.”

      Me jooksime! Selliseid maju ei olegi Eestis võibolla rohkem kui see ainuke!

      Ja oligi nii. Vana mööbel ja ahjud ja tapeedid. Nelja jala peal kahhelkividest nelinurkne ahi. Keldris munakividest laotud põrand. Hele potisinine köök, vanad kraanikausid, vana WC-loputuskast ja uhked riivid siltidega “vaba” ja “kinni”. Vana sinine vann ja vanniahi. Päkapikumaja-aknad ja veranda…

      “Ja siin on istunud nii Päts kui Laidoner kui Tõnisson…” patsutas toolide vahel maakler (kes, nagu selgus, kuulus ise maja omanike hulka, st suguvõsasse). Maja ehitas omal ajal Tartu linna ehitusnõunik Juulius Roo, kes suri just parasjagu enne Eesti Vabariigi lõppu, tema tütar aga abiellus sellise mehega, kes oli venelaste hulgas soosingus – ja nii jäigi maja rüüstamata. Ei tulnud sinna uusi inimesi ega nõukogudeaegseid tapeete. Tütrest sai tädike, kes elas vanaks sealsamas majas ja lahkus maailmalõpukohvikusse kolm aastat tagasi. Ning hiljuti otsustas suguvõsa maja ära müüa.

      … Aga pärast seda, kui olime konsulteerinud umbes kümne eksperdiga (uste renoveerija, akende renoveerija, aiaehitaja, torumees, kaks ahjumeest, elektrik, põrandamees, muidumees, säästva renoveerimise mees, muinsuskaitsemees, krohvimees, värvijamees…), saime aru, mida täpsemalt tähendab sõna “kapitaalremont” ja mida tähendab sõnapaar “säästev renoveerimine”.

      Minu respekt nende inimeste suhtes, kes on suutnud ausalt restaureerida vanu majasid, tõusis igatahes veel. Kui kallis ja riskantne see on. Ja kuidas sellest saab su elu absoluutne prioriteet… ilmselt umbes kolmeks aastaks. Ja lõpuks läheb see ikkagi kolm korda rohkem raha maksma ja kestab kolm korda kauem, kui alguses lootsid.

      Nii me mõtlesime. See maja on niisugune uunikum, et seda tulnuks remontida, piltlikult öeldes, siidkindad käes. Nii hoolikalt, kui saab.

      Aga Justin tahab end pühendada õppimisele (ja tööle nagunii). Mina tahan kirjutada ja teha kirjastust mõnuga (ja ema olla mõnuga nagunii).

      Helistasin siis raske südamega ja tühistasin meie broneeringu. Raha polnud eelmisel õhtul saanud üle kanda, sest netipank hakkas jukerdama just siis, kui seda teha üritasin. Mina usun selliseid asju. Arvuti hakkab tavaliselt jamama siis, kui tal selleks põhjust on. Arvuti teab!

      Mis veel kinnisvarasse puutub, siis käisin üle tüki aja oma sõbra, valge nõia Toomase juures ja puhastasime ühe maja ühest vaimust, kes ammu oleks võinud uuele ringile minna. Ma teadsin seda maja ja seda vaimu ja lõin Tiibeti kellasid, kuni Toomas vehkis majaplaani kohal oma kalliskive täis võlukepikestega (kui lastekeeli rääkida)… Pisarad voolasid.

      Pärast teed juues ei rääkinudki me Toomasega inimestest, nagu tavaliselt, vaid hoopis majadest.

      Mina teadsin rääkida Justini ema maakleritöö kogemustest. Kuidas käib seisva kinnisvarapinna puhastamine? Ameerikas on see igatahes nii: iga kinnisvarakontor teadvat vähemalt ühte usaldusväärset tegijat, kes oskab n-ö õhu puhtaks lüüa. Veel populaarsem on “Püha Joosepi kuju” ostmine ja aianurka matmine, pühaku kuju ja mahamatmise õpetus on müügil mitmel pool poodides ja internetis. “Mu kolleeg Nancy on juba mitu maja niimoodi kiirelt müünud, tänu Joosepi kujule,” on Justini ema rääkinud, ühteaegu nõutult-uskmatult-irooniliseltvõlutult. “Ja mitte ainult! Nancy pani ka enda maja müüki, alguses ei müünud kuude kaupa kuidagi, siis otsustasid nad mehega Püha Joosepi aianurka matta, lugesid ka palved juurde, nagu õpetus käsib… Ja maja oli kolme nädala pärast müüdud! Kusjuures nii Nancy kui ka tema mees on tegelikult juudid, aga näed, hädaga pöörduvad ikka katoliku pühakute poole.”

      Mis see täpselt on ja kuidas seda seletada, neist küsimustest olen mina ammu loobunud. Enne seda, kui juhuse tahtel Toomase oma ellu leidsin, olin igasuguse “teispoolse maailma” suhtes instinktiivselt tõrges: küsimus polnud minu jaoks mitte selles, kas uskuda, vaid selles, kas usaldada. Sest teispoolsusega kontakti luua oskavad ka sellised inimesed, kes ei ole head. Või kes ei ole piisavalt tugevad, sest ka sealpool, vaimude maailmas, pole kõik head…

      Toomas rääkis mulle vastu näiteks sellest, kuidas Tartu Supilinnas olla liiga palju veesooni ning liiga palju peksmise ja puskariajamise energiat, nii et seal kandis elajatel tasuks endale leida üks pendlimees, kes toad ära koristada aitaks. Ja et Tartu endisesse vanglasse Jaani tänavale ehitati korterid, oi-oi-oi… Toomas vangutas pead: vähemasti kahte nõida olevat korraga vaja, et nende seinade vahel õhku puhtaks saada! Aga kõige hullem projekt, millest ta viimasel ajal kuulnud on: et Ropkasse, endisesse vorstivabrikusse, tahetakse hakata kinnisvara arendama. Seal on tapetud miljoneid hingi. Ja seal tuleks lausa kümne bioenergeetiku talgud teha, enne kui inimesed endises loomade tapapaigas head elu elada saaks.

      Jõe äärt pidi koju lennates (Toomase poolt tulles ma alati lendan) katsusin oma mõtteid koondada. Miks on Toomas mulle justkui intiimsõber, miks ma ei taha tuttavatele tunnistada, et käin nõiaga teed lürpimas ja elu üle arutamas? Miks ma häbenen?

      Kord rääkisin ma ajakirja Tervis tarbeks kirurgidega nende tööst.

      Kui lugu pealkirjaga “Mis toimub operatsiooni ajal?” oli valmis, pidin seda kusagilt kärpima.

      See, mida valmis artiklist