Ruggiero kulutas põgenemiseks valmistumisele umbes 18 000 dollarit, ostes Prantsuse võltsitud passi, rohelised läätsed ja pika paruka. „Nägin sellega välja nagu värdjas, aga mu tüdruk ei leidnud paremat.“ Tal oli kõik hästi läbi mõeldud, ta muretses isegi süstla maohammustuse vastumürgiga, puhuks kui kobra peaks teda rohusel alal vangla sise- ja välisseinte vahel salvama. Tal oli pikk köis, millesse olid tehtud suured sõlmed, väike haamer, et purustada müüri peale kinnitatud sakilisi klaasikilde, ning painutatud metallkandik, mida sadulana müürile panna, et klaas sisse ei lõikaks.
Ruggiero teadis, et järgmine samm pärast müürile jõudmist ja vabasse maailma hüppamist otsustab kõik. Palju vange oli veetud sisse tagasi, sest nad polnud põgenemist korralikult planeerinud. Ruggiero ei kavatsenud läbi kukkuda. Tema kaks sõpra pidid väljas ootama, et helistada, kui õhk on puhas. Vangla lähedale oli pargitud mootorratas, mille mees oli rentinud ja mille võti rippus tal kaelas nagu talisman. Sellega plaanis ta kihutada mööda Kerobokani auklikke tänavaid poole tunni kaugusel Turtle’i saare juures asuvale laevale ja jõuda Jaavale. Ta oli hoolitsenud selle eest, et kohalik piirivalveametnik lööb tema passi turistiviisa ning sissesõidutempli, nii et ta võiks Jakarta lennujaama kaudu probleemideta lahkuda. Plaan oli täiuslik.
Ruggiero oli selle võimaluse nimel palju vaeva näinud, ta vajas seda hädasti. Ta oli vanglaelust lämbumas, tema impulsiivne loomus polnud talle K hotellis just kasuks – teda oli mitu korda kõvasti pekstud. Mees lootis, et peagi on kõik möödas ja ta hingab jälle vaba elu värsket õhku. Ta oli veendunud, et on jõuludeks vaba – vaimselt oligi ta juba pooleldi vanglast väljas. Ruggiero uskus, et viimaks ometi naeratavad Bali jumalad ka temale.
Enne kui ta võis, parukas peas, kongist välja ronida, et müür metallkandikuga saduldada ja sellele purjus kauboi kombel selga hüpata, oli jäänud veel viimane asi. Ta vajas konksu, mida müüri külge haakida, et kinnitada sinna köis. Niisiis hiilis ta ühel varajasel hommikutunnil, kui korpus oli juba avatud, kuid enamik veel magas, vangla kliiniku taha ja hakkas selle katuselt saagima metall-latti, mida hiljem konksuks painutada. Ta saagis lati peaaegu läbi ja murdis siis katki. See oli viga – latt kolksatas kõvasti vastu katust. Üks kohalik vang kuulis kolksu ja pistis karjuma: „Malang, Malang [saatan, kurat].“
Üks Bali tüüp kaebas mu peale. Ta oli kõige suurem mootorrattavaras vanglas. Bali inimesed vihkavad välismaalasi, nad on kadedad. Ta oli lihtsalt üks persevest. Valvurid tulid joostes. Läksin tagasi kongi, viskasin lati välja ja peitsin mobiili. Nad leidsid lati üles. Küsisid: „Mida sa sellega teha tahtsid?“ Vastasin, et mind ähvardatakse ja see on enesekaitseks. Nad ei teadnud veel, et kongiaknal on trellid läbi saetud, sest need olid nii hästi tagasi liimitud, nad ei teadnud midagi. Aga mulle öeldi: „Sa võid kellegi selle latiga ära tappa.“ Sellest piisas. Mind pandi üksikkongi.
Valvurid viisid ahastuses ja lootuse kaotanud Ruggiero pärast peksu tikus-kongi. Nelikümmend kaheksa tundi veetis ta ilma vee ja söögita, näljane ja valudes ning jalas vaid aluspüksid. Kong oli pime, ainult üks väike aken oli kõrgel seinas. Brasiilia surfar, kes armastas elu, veini, naisi ja luulet, imestas miljonendat korda, kuidas ometi oli tema elu jõudnud sellisesse punkti.
Kukkusin ühe silmapilguga taevast põrgusse. Olin kohutavas segaduses, ei jaganud enam sedagi, kus ma olen. Ärgates mõtlesin, et – kas ma olen ikka vanglas?
Ruggiero oli aastaid elanud väga head elu, järginud oma unistusi, surfanud parimais randades ning lainetel üle maailma. Kiiresti kõnelev tumedapäine latiino oli olnud populaarne, leidnud kiiresti sõpru ja armukesi, abiellunud ning lahutanud ühest austraallannast, surfanud lõputult. Balil oli tal olnud palju tööd ja palju lõbu. Ta oli üles ehitanud tulusa äri, mis rentis ja müüs luksusvillasid peamiselt kallis piirkonnas K hotelli ümber. Äril läks hästi, aga nagu surfikultuurile kohane, oli mees ka uimastitega sõbrustanud. Aastaid oli ta pidanud surfamist üleval väikesemõõdulise uimastiäriga, võttes tavaliselt vahemehena oma osa. Korra oli ta Brasiilias nädala vangis istunud, aga altkäemaksuga välja saanud, teinekord võeti ta Heathrow’ lennujaamas lennukilt maha ja valgustati pagas läbi, kuid midagi ei leitud. Ta ei olnud muidugi mingi pühak, aga oli just hakanud kogu oma energiat legaalses äris rakendama, kui kõik lendas vastu taevast.
Ma poleks osanud uneski näha, mis Bali jumalatel mulle varuks on. Sõitsin pärast järjekordset lummavat päikeseloojangut rattaga koju ja mõtlesin parajasti, mida süüa teha, kui neli meest ratastel ja viis autos mu tee blokeerisid. Nad karjusid „Politsei, politsei!“, lükkasid mu vastu autot ja üritasid läbi otsida. Olin šokeeritud ja abitu ning mind otsitigi läbi, püksitaskust leiti väike kilekott 3,8 grammi hašišiga. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Nad läksid eufooriasse ja hakkasid üksteist kallistama, hõisates: „Näed? Mis see on? Sa lähed vangi!“
Politsei oli läbi otsinud mehe pruudi hotellitoa Kutas ning leidnud väidetavalt sada nelikümmend kuus grammi hašišit, nelikümmend kolm grammi kokaiini ja ühe rohelise ecstasy-tableti. Kohtus oli Ruggiero kogused vaidlustanud ja väitnud, et need olid palju väiksemad. Mees teadis, et asi ei ole tõendites, vaid õige advokaadi leidmises. Ta oli süsteemiga kursis ja helistas parimale läbirääkijale linnas, advokaadile, kelle klientide karistustest võisid teised vangid vaid unistada. Mees oli Ruggierole öelnud, et kolmesaja miljoni ruupia (43 000 dollarit) eest võib ta ecstasy eemaldada ja teised kogused peaaegu olematuks muuta. Nii aga ei olnud läinud. Esimese kohtumise ajal helistas keegi advokaadile ja mees lahkus, lubades tagasi tulla.
Advokaadi käigust möödus kaheksateist päeva, mis tundusid Ruggierole igavikuna. Kuna Ruggiero polnud mehega käsi löönud ja kohtupäev lähenes, astus ta kärsitusest järelemõtlematu sammu ja vahetas kaitsjat. Uus advokaat kostitas teda kohe alustuseks lubadusega, et ta on hiljemalt kuue kuu pärast vaba, ning võttis oma tasu. Järgmisel päeval naases esimene advokaat, aga oli juba hilja.
See on suurim viga mu elus. Ma taandasin hea ja jätsin alles sita mehe. Ta käis mind vaatamas ja ütles kogu aeg: „Esialgu on kõik hästi läinud,“ ning rääkis muudkui kuuest kuust ja kuuest kuust, võib-olla aastast, kui ei vea. Ja siis, just enne kohtupäeva, tuli ja ütles: „Kuule, meil on probleem.“ Mina ütlesin, et sa ju lubasid kuus kuud. Tema ütles: „Nad ei taha raha vastu võtta ja kaaluvad eluaegset.“ Mina ütlesin: „Misasja? Kas sa saaksid palun korrata?“ Ja ta kordas: „Eluaegset.“ Tundsin, kuidas maa mu jalge all kõikus. „Siiamaani oli kõik hästi, veel paar päeva tagasi – ja nüüd räägid sa eluaegsest?! Miks sa üldse minuga räägid? Kui mina saan eluaegse, saad sina surmanuhtluse, sest ma ise tapan su ära!“ Tal jätkus veel jultumust mulle öelda: „Tead, kui sa maksaksid kakssada miljonit ruupiat ühele mehele, siis saad ehk viis aastat, aga sel juhul teisipäevaks.“ Ta oli varas.
Saabus otsuse päev – üksteist aastat ning nelikümmend kolm tuhat dollarit trahvi. See oli õudusunenägu. Mida teha? Noh, ma otsustasin, et põgenen.
Ruggiero oli nädalaid ennast vana elu peale kujutanud – söönud hõrku toitu heas restoranis hulga sõprade seltsis, joonud mõnusat jahutatud veini, vaadanud ilusaid naisi ja kauneid päikeseloojanguid. Ta oli kujutlenud ideaalse laine harjal surfamist, kui lõhestad lauaga kristallselget ookeanivett, vaba nagu lind, ja vaatad üksisilmi silmapiiri. Selline oli olnud tema elu, mida ta meeletult tagasi ihkas ja mis oli muutunud kättesaamatuks fantaasiaks paralleeluniversumis – masendavalt lähedal, kõigest teisel pool