„Jaa! Jaa!“ oli Iwan karjunud, hüpates plastiktoolilt püsti, kui kohtunik määras talle 13-aastase karistuse uimastite omamise eest. Surmanuhtlus oli olnud reaalne, aga kokkulepped olid mehe päästnud. Advokaat oli tõmmanud mehe kiiresti istuma tagasi ja käskinud tal vait olla. Ettevaatamatus oli ohtlik, neid jälgiti. Kõik olid end sisse mässinud ning olnuks rumal kohtuotsusele tähelepanu tõmmata. Kahtluse korral, et kohtuvõim on korrumpeerunud, võinuks süüdistajad asja edasi kaevata ja nõuda surmanuhtlust.
Kohtuotsuses rõhutas [kohtunik], et 48-aastane süüalune ei ole süüdi uimastite levitamises ega valmistamises, mis on raskemad seadusrikkumised ja nõuavad kaalukamaid karistusi.
Teises juhtumis mõisteti ajakirjanduses Ristiisaks tituleeritud Iwanile veel kolm aastat relvade omamise eest.
Kui kohtuasjad lõpule jõudsid, hakkas Iwan K hotellis ajama nii uut ja seaduslikku kui ka endist äri. Ta muutis hoone, mida üks kinnipeetav oli kasutanud trükikojana, mööblitehaseks, investeeris 50 000 dollarit, et osta vajalik tehnoloogia, ja maksis neljakümne kahele vangile iganädalast palka tehases töötamise eest. Sellest olukorrast võitsid kõik. Ka väheste oskustega vangid suutsid pikki ja igavaid tunde järjest lauajalgu poleerida ning juba mõne aja pärast tootis Iwani tehas kõige ilusamaid mööblijalgu riigis, meelitades kliente isegi Hispaaniast ja Ameerika Ühendriikidest.
Iwani rikkaid ja hästi riietuvaid kliente tervitati K hotelli sisenemisel nagu ametlikke vanglakülalisi. Kui kliendid mööda jalgradu tehasesse saadeti, jälgisid ringi lonkivad või õlut joovad ja kanepit suitsetavad vangid neid uudishimulikult. Kõik K hotelli sisenevad inimesed, eriti uhke väljanägemisega tegelased, tõmbasid tähelepanu ja pakkusid vaheldust. Muidugi polnud mitte kõik Iwani kliendid niisugused, mõni nägi oma räpastes teksades ja T-särgis välja sama armetu kui vangid ning oleks paremini sobinud istuma kongi betoonpõrandale kui kallihinnalisse tooli. Kui sedasorti kliendid Iwani töökotta läksid, oli mööbli ostmine ilmselt välistatud.
Lärmakate masinate ja lendava saepuru taga pressisid ja pakkisid kinnipeetavad vaikselt ecstasy-tablette. Plaan töötas täiuslikult, Iwani uimastikliendid võisid käia sisse ja välja, kartmata läbiotsimist. Politseid ilma orderita K hotelli ei lubatud, mis tähendas, et Iwan sai vajadusel enda palgal olevatelt valvuritelt piisavalt kiire hoiatuse, et uimastid ära peita. Mööbliveokaubikud sõitsid vabalt vangla teenindusväravast sisse ja välja; pealiskaudsetel juhuslikel läbiotsimistel ei avastatud kunagi kümneid tuhandeid tablette, mis olid korralikult kõlarite sisse peidetud.
Iwan seadis vangla lähedal tänaval, karastusjooke ja odavaid mobiiltelefone müüvate poeuberike vahel üles mööbli väljapanekusaali. Seal sõlmis ta tähtsate ja vähem tähtsate klientidega kokkuleppeid, kasutades vanglast ühenduse võtmiseks sisesidesüsteemi. Ettekäändega, et läheb väljapanekusaali, lipsas suurärimees K hotellist sisse ja välja ning valvureil või tamping’idel polnud midagi puidust uste avamise vastu, et Iwan soovi korral terve päeva või öö ära võiks olla. Mööbliäri ajamine andis Iwanile ametliku tõendi, mis lubas tal vabalt ringi liikuda. Mees kandis seda kaasas, juhuks kui politsei tahtnuks teda kontrollida.
Paljud inimesed, sealhulgas mitmed politseinikud, kahtlustavad, et mehe mööbliäri vanglas on vaid kattevari uimastitega kaubitsemisele.
Vangla mööblimagnaadiks olemisel oli mitmeid hüvesid. Kaks korda aastas võeti Iwani kuueteistaastasest vanglakaristusest päris palju maha, kuna vanglasüsteem tunnustas tema panust K hotelli kutseõppeprogrammi loomisse. Tema illegaalne äri teenis vanglaülemalt vaid silmapilgutuse, kuna mees sai poole mööbliäri kasumist ja korrapäraselt ka pataka narkoraha.
Iwani helduse eest võis ka tema pere vabalt läbi vanglauste käia. Mehe hollandlannast abikaasa Jolita, kes elas vangla lähedal koos laste, kahe teenija, aedniku ja autojuhiga, käis K hotellis iga päev, kandes “kaubamärgina” erepunast huulepulka. Naine tundis vanglat hästi, kuna oli ka ise uimastite omamise eest kinni istunud. Kohtuistungil oli ta saanud K hotellist kahesaja miljoni ruupia (40 000 dollari) suuruse kautsjoni vastu „linnaaresti“ ning mõistetud neli kuud hiljem õigeks. Nüüd oli K hotellist saanud põhimõtteliselt naise tagatuba. Elu vangi abikaasana ei olnud lihtne. Muidugi sai Jolita aru, et tema mees tõmbas ringi – Iwani hobusesaba, kena välimus, karisma, võim ja raha olid uimastav afrodisiaakum üksildastele ning iharatele naisvangidele, kes olid altid igale võimalusele täita pikki, igavaid ja tühje vanglatunde.
7. PEATÜKK
PUUDUTADES PARADIISI
Kallis, mu süda nutab. Kurat, oleksin ma vähemalt New Yorgi vanglas – aga ma olen Balil. Ma tean, et minust viie minuti kaugusel on ookean.
Minu kui surfari jaoks teeb see, et olen Balil ja juba eesukse juures on võimsad lained, asja ainult hullemaks. Ma olen vanglas – kahe minuti kaugusel oma restoranist ja väikesest basseinist, viie minuti kaugusel sõpradest ja Ku De Ta restoranist – luku taga. Tundub, nagu oleksin elusalt maetud.
See on hullumeelne, et Balil pidutsetakse iga päev, surfatakse, süüakse, võetakse ecstasy-tablett ja minnakse klubisse tantsima. Väljaspool Kerobokani vanglat asub Bali, siinpool on aga põrgu. Oled lukustatud väiksesse ruumi iga päev kella seitsmest õhtul kella kaheksani hommikul, kolmteist tundi järjest sitaks pisikeses toas. Sooja dušši ei ole, söögi eest tuleb iga päev võidelda… Kõige keerulisem siin maal vangis olemise juures on heitlus söögi pärast. Nende tehtud toitu ei tohiks keegi süüa, mina ei annaks seda isegi oma koerale.
Brasiillasest vangi Ruggiero elutahe oli otsa lõppemas. Ta pidi K hotellist minema pääsema, selle nimel oli ta nädalaid näinud vaeva meisterliku plaani kallal. Igal ööl oli ta oma kongis valjult kitarri mänginud ja röökinud laulda „I know it’s only rock’n’roll but I like it“, vahet pidamata, nagu maniakk. Ta laulis igal öösel mitu tundi järjest, vangid teistes kongides arvasid, et ta on lihtsalt üks hull brasiillane. Tegelikult pidi lärm aga summutama helisid, mida tekitas tema itaallasest kongikaaslane Ferrari, kes aknal trelle läbi saagis.
Arreteerimise päevast alates oli brasiillasest ehitusinseneril ja surfaril Ruggierol olnud vaid üks eesmärk – saada tagasi oma vana elu. Kõigepealt üritas ta selle eest maksta, kui see plaan aga luhtus, sai mehe kinnisideeks põgenemine. Ta ei olnud rutakas, sest ei soovinud läbi kukkuda. Mees töötas sammhaaval nagu inseneritööd tehes – ja seda see ju oligi. Enne trellide kallale asumist tegi ta mitu nädalat ettevalmistusi. Kõigepealt pidi lahti saama kongikaaslastest – kuuest kohalikust, keda ta ei usaldanud. Kuumaverelise latiino jaoks polnud raske neid surmani ära hirmutada. Ta käitus nagu hullumeelne, karjus, peksis seinu ja lubas nad kõik ära tappa. Ta jätkas seda igal ööl, kuni kõik kuus palusid luba kongi vahetada.
Teesklesin hullu. Lõpuks oli kõigil kuuel nii kuradi hirm, et nad lahkusid.
Järgmiseks pidi ta hankima noa. See ei olnud väga keeruline, kuid esimene katse luhtus. Ruggiero maksis sõbrale, kes pidi tera vanglasse tooma, aga mees jäi vahele, kui sõitis mootorrattaga vangla ette ja andis kilekoti Bali kinnipeetavale, kes parajasti kõnniteed pühkis. Tavaliselt tehti nii narkotehinguid, seekord nägi aga pingil tukastav valvur kõike pealt. Ta teadis, et millegi illegaalse avastamine tähendab rahasüsti, ja kui kuulis, et tera on mõeldud rahakale lääne inimesele, konfiskeeris selle ja läks brasiillase jutule. Valvur lubas kahe miljoni ruupia (270 dollarit) eest suu kinni hoida, kuid keeldus tera siiski vanglasse lubamast. Ruggiero jaoks oli see kõigest üürike ebaõnn, kuna juba paar päeva hiljem kasutas kohalik vang salajasemat taktikat ning smuugeldas