Samamoodi oli ka mujal Eestis kolhoosidega sündinud – maal polnud enam töövõimelisi inimesi, sest nooremad olid linna põgenenud; polnud hobuseidki, et vanaviisi põllutöid teha, sest kõikjal valitses loomasöödast suur nappus. Venemaal olid asutatud riiklikud masina-traktorijaamad, mis kolhooside tellimisel põlde harisid, kündsid ja külvasid, ja kiiruga otsustati niisugused ka Eestisse asutada. Paraku pidid aga kolhoosid nende tehtava töö eest ränka raha maksma ja jäid järjest suurematesse võlgadesse, sest nii palju raha polnud kuskilt tulemas. Niimoodi süvendatud maksujõuetus kiirendas veelgi allakäiku ja maainimesed kaotasid lootuse, loobusid kolhoositööst ja püüdsid neile jäetud tillukesel maalapil labidavagudes kasvatatud kartulitest ja lehmapidamisest ära elada. Lehmapidamine oli samuti keeruliseks tehtud, sest kolhoosi maal oli karjatamine ja heinategemine rangelt ära keelatud. Raudikul oli see natuke lihtsam, sest siinseid külasid ümbritsevas riigimetsas leidus mitmeid lodupealseid ja metsalagendikke, kust oma talvine lehmahein kätte saadi.
Sooranna kauplus aga hakkas linna leivatehasest järjest rohkem hapukat vormileiba tellima. Targad riigijuhid olid öelnud, et leib peab töörahva riigis olema odav ja sellest ei tohi puudust tulla. Nüüd avastati, et sedasama odavat leiba söövad kolhoosnike lehmad üsna hea isuga, ja peaasi – leiva ostmiseks nii endale kui ka lehmale piisas kolhoosniku tillukesest sissetulekust. Sest seesama piimaauto, mis kolhooside piima linna vedas, hakkas ka lehmapidajate piima vastu võtma ja kolhoosniku peamine sissetulek tuligi piima müümisest.
Helgil ja Valduril muidugi oma lehma ei olnud, sest töörahva riigis pidi kõik töölistele kuuluma. Nii palju kui Variharaka (just niisuguse nime oli Valdur nende kolmeliikmelisele kooslusele pannud) pere piima vajas, said nad alati siitsamast Härma laudast kätte; kui Umbusil lehm kinni jäi, võttis ka Meeta tööle tulles piimanõukese kaasa, et koju minnes paar-kolm liitrit ühes võtta. Ning kolhoosi esimees Roomet Põiklik püüdis olla vastutulelik inimene ja niisuguse omavoli märkamata jätta – tööinimesi oli kolhoosis niigi vähe, et igast tühiasjast hakata probleemi tegema.
Helgi poeg Peeter oli juba kuueteistkümnene, passi kätte saanud ja Raudiku kooli lõpetanud. Õppimine oli poisil küll üle kivide ja kändude läinud, ja kui ema või Valdur teda tulevikuplaanide koha pealt küsitles, andis ta ebamääraseid vastuseid.
„Jääb kolhoosnikuks, mis muud,” otsustas Valdur, keda poiss polnud küll kunagi isaks nimetanud, aga kes püüdis määraja rolli vähemalt ajutiselt endale võtta.
Helgi vaikis, ja vaikimine on teatavasti nõusolek. Peeter hakkaski jõudumööda mitmesuguseid töid tegema ja poisi auks peab ütlema, et talle polnud elevant ega ükski teine suurem loom käe peale astunud. Kõike ei teinud ta küll ühtmoodi innuga, aga küllap on igaühe tegemiste hulgas neid, mis lihtsalt tüütu kohustusena tunduvad.
Kuid kolhoos „Tõusev Koit” ei õitsenud ega õilmitsenud, nagu kolhooside kohta ajalehtedes kirjutati, vaid sattus järjest suurematesse raskustesse. Päike aga vaatas ülevalt kogu Nõukogudemaa isemoodi sagimisi ja muigas. See ei olnud enam Stalini päike, nagu varem nimetati; too oli juba aasta tagasi kustunud ja selle koha pealt valitses kummaline vaikus, justkui ei osataks veel seisukohta võtta, kuidas Suure Juhi kadumisse suhtuda – kas kergendust tunda või jäädagi teda leinama.
4
Piirivalve väljakolimise järel oli koolimajas nii palju vaba ruumi, et see isegi Anton Aavikule enneolematu tundus. Naeltega kinnilöödud vaheuksed oli ta oma käega lahti kangutanud, naelad ettevaatlikult välja toksinud ja lausa millimeeterhaaval tangidega välja tõmmanud, et veel mõisaajast pärit peene aadeldusmustriga uksi mitte rohkem rikkuda. Paraku olid mundrimehed teinud oma tööd ühtaegu nii hoolega kui ka hoolimatult – hoolega selles mõttes, et keegi kinni löödud uksi lihtsalt ja märkamatult avada ei saaks, ja hoolimatult sada viiskümmend aastat teeninud uste edaspidise saatuse suhtes. Paratamatult tekkis naelu kangutades ustele inetuid laike, sest värv pudenes küljest, aga tuli ka ette, et ukseraam oli lõhestunud või nael välja kangutades sellest suure puukillu kaasa võttis.
„Nii nagu kogu see kommunismivärk… Et kõigepealt lõhume vana maha, eks siis näe, mis edasi saab,” pomises Aavik tigedalt, sest see töö ei tahtnud korralikult õnnestuda. Ta oli selja säästmiseks tooli võtnud, sellel istudes vaevaga veel ühe naela välja kangutanud ja lasi tujutult käed rippu. Juhataja oli kujutlenud, et kangutab need rohmakalt sisselöödud naelad ettevaatlikult ja tasapisi välja, nii et mundrimeeste vägistamistööst vaid väiksed augukesed jäävad, ja needki saaks mingi kitiga täita ja pea olematuks teha. Selle asemel pidi ta nüüd nentima, et tegelikult on uksed lõhutud ja vajavad kõigepealt puusepa ja siis osava maalri kätt.
„Mõttetu töö… Täiesti mõttetu töö, nagunii pannakse Raudiku kool aasta pärast kinni! Veel vaid üks õppeaasta, viimane…” pomises mees nagu endale hauakõnet pidades. Mõte, et mis tahes tegevus võib elus viimane olla, on alati omamoodi ahistav, ja on omane neile, kes eluõhtul tagasi vaatavad; seevastu igale optimistlikult mõtlevale inimesele on niisugune kahtlus võõras. Teadmine, et tulevikus on vaja veel palju teha, ei lasegi neil nii mõelda.
Raudiku koolimaja ligi üheksa aastat piirivalve valduses olnud ruumid lehkasid tubakavingust. Anton Aavikule, kes suitsumees polnud, tundus see hais eriti vänge ja eemaletõukav; ta oli püüdnud küll aknaid lahti hoides ruume tuulutada, aga lehk oli visa hajuma. Ainult põhjalik remont võib sellest haisust jagu saada – kui laed üle lubjata, uued tapeedid panna, põrandad ja aknad-uksed värvida… kiskus vana koolimehe mõte kontrollimatult kappama, enne kui mõistus selle jälle valjastas.
„Remonti ei tule! Midagi ei tule, aasta pärast on kooliga Raudikul lõpp, mis mul enam muretseda,” püüdis juhataja ennast rahustades kõigele käega lüüa, aga sai hoopis nii iseenda, piirivalvest mõnitatud ja peatselt mahajäetava koolimaja kui ka punavõimu peale tigedaks. Temas võttis võimust ammune kibestumine kõige üle, mis Eesti elu viimase viieteistkümne aasta jooksul oli kammitsenud ja püüdnud kitsasse ühesuunalisse voolusängi suruda. Mehel sai korraga villand, ta pani tangid ja haamri käest, tõusis ja läks tagasi vaatamata oma korterisse, kus Leida parajasti köögis talitas ning sedamaid piredalt seletama hakkas:
„Ma pidin sind juba otsima tulema! Tee on ammu valmis, jahtub ära.”
„Ega ma kuskile ei kao… Või kui kaon, siis juba päriselt,” ühmas Anton. Mehe toonis oli midagi niisugust, mis sundis Leidat teda hoolikalt silmitsema.
„Sa oled nii… justkui masenduses või?” Naine võttis tooni maha. Kui ollakse nelikümmend aastat abielus oldud, tajutakse kaasa olekut pooleldi vaistlikult, selleks piisab vaid tühisest häälevärvingust või igapäevasesse kõnepruuki eksinud võõravõitu sõnast. Või pilgust, mis pole tavapäraselt avatud, vaid püüab end kaaslase eest peita. „Mõtlesid jälle kooli kinnipaneku peale, jah?”
„Tead, Leida, ma tunnen, et… et ma olen ära väsinud!”
„Väsinud – muidugi! Maikuu on käes, kooliaasta saab kohe läbi, eksamite aeg… Ime, kui sa väsinud ei oleks! Saavad eksamid läbi, tuleb suvi… Küll sa siis jälle kosud!” seletas naine optimistlikult. Paraku polnud ta just hea näitleja, sõnadel ei olnud sisemist jõudu.
„Ei, Leida, see pole see väsimus, mis üle läheb. See on…” Mees peatus ja mõtles, kas öelda välja see sõna või mitte. Aga siis jätkas ükskõikses toonis: „See, kallis abikaasa, on eluväsimus!”
Leida Aavik tõmbas otsmiku kortsu. Mees oli niisuguses tujus, mis nõudis teistmoodi relvastust.
„Nii? Mis siis saab, kas võtad kohe teki ümber ja kõnnid kabelimäele surma ootama?”
„Miks seda… tekki vaja on?” püüdis Anton kuskilt huumoritera leida.
„Sellepärast, et muidu hakkab sul külm! Sest Liiva-Annus ei kavatse veel niipeagi sinule järele tulla!”
On hetki, mil inimese meeleolu ootamatu uperpalli teeb, teinekord ei olegi selleks palju vaja. Midagi niisugust koges ka Anton Aavik ja oleks kergendusest peaaegu naerma turtsatanud. Igatahes astus ta Leida juurde ja pani