Kodutute küla II: Sulasest sai peremees. Erik Tohvri

sovhoosidirektor talle seletanud. „Meie masina-traktorijaamade abi ei kasuta, meil on omad traktorid ja traktoristid palgal! Aga kolhoosidel ei lubata niisugust tehnikat muretseda.”

      „Ma lihtsalt ei tea, mis saab! Ei oska midagi teha,” kurtis murtud esimees.

      „Mine ministeeriumi, räägi… Äkki tahaksid nad ka Raudikule sovhoosi teha, mina küll soovitaksin.”

      Roomet Põiklik võttis teema kolhoosi juhatuses jutuks, aga erilist vastukaja, ei poolt- ega vastuseisu see ei leidnud. Ükskõiksus ja käegalöömine oli maainimeste hulgas juba tavaliseks saanud. Ainult kõige vanem juhatuse liige, Veere küla mees Juhan Orumaa arvas, aga sedagi lausa tapva ükskõiksusega:

      „Eks lase käia, ega hullemaks nagunii enam minna ei saa!”

      „Tõusva Tee” kontor pesitses juba teist aastat valges kahekorruselises majas, mis oli varem Ellen Ridalale kuulunud. Esimehe kabinet asus teisel korrusel toas, mille aknad avanesid jõe poole ja mille aknaraami oli keegi kunagi salapärase ja inetu neljakandilise sälgu saaginud. Selle tekkeloo või otstarbe kohta poleks küsijale enam osatud seletust anda, kuigi lugu oli lihtne: eelmine kordoniülem alampolkovnik Jerjomin oli selle teinud generaatorist tuleva kaabli jaoks, et elektriga oma tuba valgustada.

      Põõsa all popsuvat generaatorit ega akna kaudu kulgevaid kaableid enam ei vajatud, sest silla juurde püsti pandud alajaamast viisid läikivate alumiiniumjuhtmetega liinid elektri mööda küla laiali. Liin oli veetud ka endise koolimaja juurde, aga seal oli asi sellega ka lõppenud; kooli enam ei olnud ja majas eluneva kahe perekonna tarbeks ei vaevutud eraldi sisetöid tegema. Aavik käis küll külanõukogu esimehe juures rääkimas, aga Marta Preedel vangutas selle peale vaid pead ja arvas, et vana mõisahoone riigi kulul elektrifitseerimine ei ole otstarbekas.

      „See mõisahoone kantakse nagunii külanõukogu bilansist maha, sellega pole midagi teha! Kui te omal kulul lasete panna, siis on iseasi.”

      „Omal kulul? Oma pensionist ma ei saa seda kuidagi teha!”

      „Muud nõu ma ei oska teile anda.” Marta Preedel kehitas õlgu ja visiit oli sellega lõppenud. Nii säraski kolhoosi keskus pimedatel sügishommikutel ja õhtutel elektrituledes ja otse üle jõe, endise koolimaja paarist aknast oli ainult ähmast petroolilambi valgust märgata.

      Esimees Põiklik aga kogus mõtteid ja julgust, võttis siis telefonitoru ja helistas põllumajandusministeeriumi sovhooside peavalitsusse.

      „Pakute ennast sovhoosiks? Hea inimene, nii lihtsalt need asjad ei käi! Te ju teate, et meil on plaanimajandus, viisaastakuplaan on küll kombeks nelja aastaga täita, aga koostatakse ikkagi viie aasta peale ette… Teid ei ole ju üldse plaanis, tähendab – meie jaoks ei ole teid olemas! Ja kõigepealt peab asja arutama ja otsustama, kas sinna kanti niisugune asi üldse vajalik on,” seletas mingi kõrge asjamees telefonis, aga õnneks heatahtlikult.

      „See on vajalik!” kinnitas Põiklik.

      „See on teile vajalik!” Asjamees rõhutas sõna teile. „Aga meile vaevalt, te asute ju nii kaugel, lausa perifeerias… Pärapõrgus! Mida te seal tootma hakkaksite?”

      „Noh, näiteks… piima! Karja- ja heinamaad on meil küllalt. Ja põldudele saaks söödavilja külvata.”

      „Ja mis te piimaga tegema hakkate?”

      „Piimakombinaati viime! Kui on vaja, ostame selleks tsisternauto.”

      „Mm… Kaugevõitu, aga…” Mees mõtles hetke. „Võibolla polegi see nii rumal mõte, sest piimaga on meil tõesti kitsas käes! Eestil on kohustus pool Leningradi linna piimaga varustada… Aga teate mis – tulge minu juurde, räägime, arutame seda asja!”

      Põiklik pani asjamehe nime ja vastuvõtuaja kirja ning nõjatus võidukalt toolikorjule. Midagi oli ära tehtud, esimene samm astutud – küll tundmatus suunas, aga juhatuse liikmel